Fairmont. Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Mõtted kihutasid mu peas ringi, kui ma vastuseta jäänud küsimust kordasin. Jillian Sharp. Branti digitaalse konglomeraadi BSX-i finantsjuht. Tema oli esindusnägu, see, kes juhatas kõiki pressikonverentse, intervjuusid ja juhatuse koosolekuid. Niipalju kui mina teadsin, oli ta väga tark, väga hea ärivaistuga ja väga hõivatud. Mistõttu pidin endalt küsima, miks ta esmaspäeval kell 13.12 – heitsin vargsi pilgu kellale – minu verandal seisis.
„Ma rääkisin täna hommikul Brantiga. Ta mainis teie väikest…” – naine tõmbas ninaga viisil, mida ma tõlgendasin hukkamõistvana, tema kulm tõmbus kipra ja ta heitis mulle tuulekiirusel ärritunud pilgu – „eileõhtust kohtumist.” Arvatavasti ta tahab, et kutsuksin ta sisse. Nii oleks viisakas, arvestades, et päike säras kõrvetavalt ja soolane mereõhk rikkus kahtlemata tema Chaneli kostüümi. Lasksin tal seal edasi seista, tema sõnad mõtetes keerlemas.
„Ja siis?”
„Kas ma tohin sisse tulla?” Naine turtsatas, nagu pahandaks teda niisuguse küsimuse esitamine, ja mina neelasin alla naeratuse, mis tahtis esile tungida ja huulil mänglema hakata.
„Olge lahked.” Naeratasin. „Olete juba nagunii minu aias, võite siis samahästi ka minu majja astuda.” Istusin tagaukse kõrvale rannaliivale. Harutasin oma tennisepaelu just nii aeglaselt, nagu tahtsin, ning tundsin, kuidas naise ärritus kasvas, kui ma võtsin jalast tennised ja seejärel sokid ning pärast seda paljad jalad veega üle lasksin ja ära kuivatasin. Kui naine poleks praegu siin olnud, oleksin end riidest lahti võtnud. Astunud õueduši alla. Hõõrunud higi kehalt maha ja nautinud pool tundi, kuidas kuum vesi mu väsinud lihastele trummeldab ja neid masseerib. Pärase seda oleksin mässinud end käterätikusse ja läinud tuppa.
Aga näe, uuel Layanal olid mingid kombed siiski säilinud. Hõõrusin jalad rätikuga täiesti kuivaks ja avasin ukse.
Kaks pudelit vett, külmkapist haaratud, üks libises üle köögisaare Jilliani ette, kes uuris pudelit enne, kui selle käest pani. Ta ei lausunud sõnagi, kui ma üksisilmi tema poole vahtides enda pudeli peaaegu tilgatumaks kulistasin ja käeseljaga üle huulte tõmbasin.
Vaikus. Olin surmkindlalt otsustanud, et ei tee esimesena suud lahti. Tema oli üllatuskülaline. Väga hõivatud ja tähtis naine, kellel on palju tegemist. Mina oleksin võinud seal seista terve nädala, ilma et see mulle mingisugust mõju oleks avaldanud.
Ta köhatas oma tee ja pärmipannkookide järele lehkava kurgu puhtaks, aga ma teadsin tema tausta. Olin lugenud ajakirjast Glamour paari artiklit, mis tituleerisid teda Silicon Valley üheks mõjuvõimsamaks naiseks. Ta ei olnud sinivereline. Polnud isegi korraliku haridusega. Käis ametikoolis. Töötas neljanda klassi õpetajana kuni 1997. aastani, mil tema õepoeg, keegi Brant Sharp, ehitas oma keldris ühe arvuti. Arvuti, mille kõrval nägi IBM-i viimane versioon välja nagu tarretisekauss. Arvuti, mis ajendas Branti vanemaid jätma sinnapaika oma tulevikuplaanid ja investeerima kõik oma säästud Branti meeskonda. Ta oli siis veel poisike. Üksteist. Vajas saatjat. Nii loobus tädi Jillian õpetajaametist ja pani kõik oma lootused Brantile. Elas kaks aastat Branti majas külaliste magamistoas toidutalongidest ja oma varasematest säästudest. Seejärel vahendas naine nende esimese tehingu ja kõik Sharpide pereliikmed liigutasid oma pangaarvete koma seitsme koha võrra paremale.
„Ma sooviksin, et te hoiaksite Brantist eemale.”
Tohoh! Seda ma küll ei oodanud. Olin peaaegu arvanud, ta võtab kotist märkmiku ja kirjutab sinna meie pulmade toimumise kuupäeva, kuniks suvine kalender veel vaba oli. Neelasin suutäie vett, enne kui rääkima hakkasin. „Kuidas palun?”
„Brant ei saa endale praegu lubada lähisuhtest tingitud tähelepanu hajumist.” Naine püsis paigal, seisis minu põrandal Jilliani-nimelisel saarekesel, selg endiselt sirge, pulk ikka veel kindlalt kusagile kannikate vahele kiilutud.
Kas see naine teadis, et Brant kasutab hoorasid? „See tundub rohkem nagu sedalaadi otsus, mille Brant peaks ise vastu võtma.” Toetusin vastu köögiletti, vastasin naise pilgule vankumatult. Sa oled minu majas. Kurat võtaks, tõmba tagasi! „Kui ma nüüd ei eksi, siis ei ole ta enam üksteist.”
Naise silmis välgatas, nagu oleksid mu sõnad reetnud mingi saladuse, mitte väitnud seda, mida teadsid kõik, kellele polnud kahju seltskonnaajakirja eest mõnd dollarit välja käia. Ta surus hambad kokku. „Ärge arvake, et te tunnete teda või teate midagi minu kohta ainult tänu sellele, et üht-teist internetist lugesite. Brant ei ole suheteks loodud, tal pole teie jaoks aega. Ma tulin kui naine naise juurde, et paluda teil temast eemale hoida.”
„Ja mina ütlen teile kui naine naisele, et see ei puutu teisse.” Minu huvi Branti vastu kasvas neli korda suuremaks iga sõnaga, mis naise huulilt pudenes. Olin kakskümmend viis aastat naeratanud ja kuuletunud. Ma ei kavatsenudki lasta sel koolipreilil endale kohta kätte näidata.
Naine liigutas, soris kotis, sama sarja Hermese kreemikas kotis, millest minul oli roheline. Naer hakkas mu kurgus pakitsema, kui nägin, mille ta kotist välja tõmbas.
„Kas ta kavatsete mulle pistist anda, et ma temast eemale hoiaksin?” Naise käsi tardus mu naeru kuuldes paigale, karm pilk lendas keset pliiatsiklõpsatust kaarega minu poole. „Me veetsime koos ühe öö. Ta ei hakka mulle veel abieluettepanekut tegema.”
„Parem karta, kui kahetseda,” vastas naine jäigalt. „Pealegi pole praegu veel mängus tundeid. Teie jaoks ei tohiks minema jalutamine mingit raskust valmistada. Te olete tark tüdruk. Ma olen kindel, et te teete targa otsuse.” Ta kirjutas oma nime juba eelnevalt täidetud tšekile, rebis selle hüääni õrnusega pakist ning suskas kiiresti minu poole, nagu võiks paber tema sõrmi kõrvetada, kui ta peaks seda veel kauem käes hoidma.
Ma ei vaadanud tšeki poolegi; vahtisin ainiti naise nägu, kuni ta meeleheitlikult üles vaatas ja meie pilgud graniidist köögisaare kohal kohtusid. „Tänan teid külaskäigu eest, kuid ma arvan, et teil on aeg lahkuda.”
„See on teie enda huvides, kullake. Te ei taha Branti. Ta on rikutud kaup.” Teravaid sõnu saatis küll kena kiindumusekilluke, mis siiski ei vähendanud naise silmist peegelduvat tõde. Ta uskus seda. Pani tšeki käest. Lükkas pastakaga minu poole.
„Ma ei vaja teie raha.”
„Miljon dollarit pole kunagi kellelegi liiga teinud, kullake.”
Lasin pilgul tšekile langeda ja nägin üllatusega paberi päises naise nime. Miljon dollarit. Minu jaoks tähendas see teist kodu puhkuse jaoks. Vahest korterit Colorados. Ei midagi, mis muudaks mu elu. Ent tegemist oli siiski märkimisväärse summaga. Eriti tema isiklikult arvelt. „Teie jaoks on tema vallalisuse hinnaks miljon dollarit? Või tunnete hoopis minu vastu nii suurt isiklikku põlgust?”
Jälle see hall välgatus. Troopiline tunnetetorm selles väikeses naises. „Uskuge mind. Ma tahan Brantile parimat. Ja teile.”
Lükkasin tšeki tagasi. „Tänan, ei. Ja sellel pole midagi pistmist Brantiga. Mind ei saa ühelgi põhjusel ära osta.”
Naine kõkutas naerda, ehkki see ei kõlanud sugugi lustlikult. Vastupidi, see kriipis otsekui pikkade surnud küüntega mööda mu selgroogu, kahandades mind ühe häälepaelte pigistusega üleannetu lapse seisusesse. „Küll jõukatel võsukestel on kerge säilitada kõrge moraalne hoiak. Ma kujutan ette, et kui te oleksite pidanud kas või ühe päeva oma elus tööd tegema, reageeriksite praegu teisiti. Kui see oleks olnud teie raha, mille eest see maja ehitati. Mille eest teie ookeanivaade osteti.”
Jõllitasin talle otsa, hoidsin hammaste taga tabavat vastust, mis koosnes tegelikult
