ja vaatasin teda. Märkasin tema rahulikke näojooni. Ta oli tasakaalukas, kõigutamatu. Nagu poleks sellel, et ma talle meeldisin, mitte mingisugust tähtsust, olgu põhjuseks siis tema suur enesekindlus või ükskõiksus selle suhtes, kas me üldse veel kunagi kohtume. Enesekindluse rada oli minu jaoks eelistatud variant, ükskõiksus muret tekitavam. Ma ei olnud harjunud äraütlemisega, kaotusega, mul oli raske aru saada kõrvale heitmise mõttekäigust. Ma ei teadnud, kes ma olen, mida ma tahan, kuid ma teadsin, et olen ihaldatav. Enesekindlust mul jagus. Neelasin võõrapärase ebakindluse seemne alla. „Laseme siit jalga.”
Selle peale pööras mees pead. Käed taskus, astus ta lähemale, nii lähedale, et tundsin tema parfüümi, kallihinnalist lõhna, mis viis mu mõtted purjejahtidele ja sigaritele. „Kuhu te tahate minna?”
Seisin näoga meie ees avaneva laotuse poole, silmad ookeanituules suletud ning hingasin välja. „Siit minema.”
3. peatükk
Hüppasime üle rõdupiirde kaugema serva, kohas, kus trepp oli peo pärast kinni pandud, sooritasime tillukese mässu, mis oli oma naeruväärsuses täiuslik. Võtsin kontsakingad jalast ja me tormasime trepist alla peaaegu nagu Tuhkatriinu muinasjutus, Brant sikutas mind oma tugeva käega ja kui me alla jõudsime, olid meie sõrmed vaheliti põimunud. Proovisin kokku koguda oma voogavat kleiti, kallihinnalist kangast, mis oli alumisest servast rikutud, Versace’t, millele peab raudkindlalt keemilise puhastajaga kohtingu korraldama. Ent loobusin sellest ning otsisin pilguga autojuhti, parklas laiuv mustade autode meri märkimas kõrgklassi suutmatust mingilgi moel eristuda. Hõbedane Rolls hakkas mind esimesena märgates liikuma, hotellipoisi valge kinnas ilmus nähtavale ja avas minu ees autoukse. „Proua Fairmont,” sõnas noormees kangelt, sirutas käe ja aitas mind autosse.
Olin valmis, et Brant mind autos puudutab, paneb vargsi käe mu põlvele, surub oma prostituute armastava kogu kaunid huuled mingit moodi mu kehale. Kuid ta ei teinud midagi sellist, seadis end vaid minu kõrvale istuma, sõrmed trummeldamas käetoele mustrit, samal ajal kui ta pilk oli aknast välja suunatud.
„Minu majja, Mark.” Meie perekonna autojuht, mees, kes oli olnud mu elus üle kümne aasta, noogutas pilku kordagi tahavaatepeeglisse tõstmata. Ma ei kasutanud teda tihti, ainult niisugustes olukordades, üritustel, kus ma eeldatavalt endal nina täis tõmban. Ehkki mu ema allkiri ilutses tema palgatšekkidel, oli mees mulle lojaalne. Kes teab, milliseid saladusi ta mu vanemate kohta varjas, kuid minu omi oleks jagunud terve kapitäie tarvis. Suunasin oma tähelepanu autojuhilt minu kõrval istuvale mõistatusele.
Tundsin üsna mitut geeniust. Stanford oli neid triiki täis, nii et mul oli kogemusi igat mõõtu ja masti tüüpidega. Ja enamasti olid need teada-tuntud tüübid. Need, keda geneetika oli õnnistanud intelligentsiga, kuid mitte sotsiaalsete oskustega. Siis olid veel ülespuhutud ebakindlad mehed, kes teesklesid enesekindlust selle kaudu, et purskasid igal võimalusel suust oma teadmiste maiuspalasid. Siis veel niisugused, kes tegid mind kõige närvilisemaks: vaiksed tüübid, kes jälgisid ja panid tähele kõiki iseloomu peensusi, et neid veidi hiljem analüüsida. Sellised, kellega ma selsamal hetkel koos autos istusin.
Brant pööras pilgu aknast avanevalt vaatelt minule. Uuris mind avalikult ja tungivalt, kratsides pilguga lahti kõik mu psüühika rikutud poorid.
„Lõpeta.” Sõnad pudenesid mu huulilt enne, kui jõudsin neid tagasi hoida.
Mehe huuled tukslesid. „Miks?”
„Ära mõtle. Sinu ajule kulub ilmselt puhkus ära.” Naeratasin.
„Muretsed selle pärast, mida ma avastada võin?”
„Ei.” Jah.
„Miks sa koos minuga lahkusid?” Tema pilgust paistis siiras uudishimu. Nagu peaks ükski naine selgitama, miks ta miljonäriga jalga laseb.
„Ma mõtlesin, et sul võiks olla üks öö, mille eest sa maksma ei pea.”
Mehe silmad naeratasid. „Mulle meeldib maksta.”
„Miks?” Nüüd olin hoopis mina uudishimulik. Tahtsin temast kõike teada. Ta paelus mind ja kõige huvitavam tema juures oli see, et teda jättis täiesti külmaks, mida ma tema tegemistest arvan.
„Siis on asi selgem. Mina dikteerin öö käiku. Tunded jäävad kõrvale.”
„Tunded võivad asja erutavamaks muuta.”
„Ja piinarikkamaks.”
„Oled haiget saanud?”
„Veel mitte.” Brant vaatas mind nii üksisilmi ja vankumatult, tema sõnadel lasus kummaline rõhk, nagu ulataks ta mulle kahe käega oma südame, ehkki teab, et selline tegu viib ta hukatusse.
Korraga ei tahtnud ma seda. Ei tahtnud ootuste raskust ja survet. Ei tahtnud teha muud, kui süüdata mehe silmis uuesti tuluke.
Auto aeglustas ja ma nägin, kuidas väravad meie ees vaikselt avanesid, kui me sissepääsu ootasime. Sirutasin käe ja tegin ta püksirihma klõpsuga lahti, tema pilk järgnes minu käele, kulmud kerkisid kergelt.
„Me oleme kohal.”
Mark laskis meid välisukse juures välja, vajutasin uksenuppu, teine käsi hiilis selja taha ja tõmbas Branti pimedasse majja, kus tema vaiksed sammud järgnesid mulle maja hoovipoolsesse tiiba. Seal avanes mu magamistoa tagasein, klaas vaikselt vastu kummi sahisemas, ning meie ees laius ookean. Olin seda liigutust varemgi teinud, sest vaade oli muljet avaldav, ookeaniõhk lõi umbse toa puhtaks, kuid korraga tundus see vaade piinlik mehe ees, kelle valdusesse kuulusid arvatavasti isegi mõned saared. Pöördusin temast eemale, varjasin oma õhetama löönud põski ja tõstsin juuksed kaelalt üles. „Tee lukk lahti.”
Tekkis vaikusehetk, hetk, mil kallutasin pead ja ootasin lukukelgule avaldatavat survet. Ja siis ma tundsingi – aeglast tõmmet, tema teise käe sõrmed järgnesid tõmbele, neli punkti lohisesid paljast selga mööda allapoole, lõpuni välja, üle seljanõgu, kuni ta peatus, pool minu tagumikust paljastatud, tema hingamiskiirus muutus, paar katkendlikku hingetõmmet tõid mu näole naeratuse. Ta on ikkagi inimene. Mehe käed libisesid uuesti kuumade kokkupuutepunktidena üles, silitasid mu õlgu ja lükkasid maha kleidi, mis langes mööda mu käsivarsi allapoole ja kukkus seljast. Keerasin ringi, paljana, seljas vaid aluspesu, ja heitsin mehe riiete poole riukaliku naeratuse.
„Koori seljast.”
„Koori sina.” Tema hääletoonist kostis väljakutse ja korraldus.
Raputasin pead. „Ma pean sinust naiste kamandamise harjumuse välja juurima.”
Brant kortsutas kulmu, tiris oma kikilipsu, tõmbas selle lõdvemale ja asus särginööpide kallale. „Millal sa viimati tegid midagi, mida sul teha kästi?”
Kehitasin õlgu. „Ma ei suuda nii kaugele tagasi mõelda.” Seejärel, kui väga ma oleksin tahtnud seal seista ja vaadata, kuidas ta end riidest lahti koorib, pöörasin ringi ja astusin kleidist välja, kuulsin tema piduliku kinga mütsatust, kui see põrandale langes. Astusin voodi poole, sirutasin käe, et tekki sikutada, kuid võpatasin veidi, kui tundsin, kuidas ta kuum käsi mind ringi keeras ja oma tugeva rinna vastu surus. Nahk liibus vastu nahka täies kehaulatuses, tugevad tasapinnad kohtusid pehmete kumerustega. Mitte miski ei lahutanud enam teda ja minu…
„Aluspesu polegi?” pomisesin ma, meie näod teineteisest vaid paari sentimeetri kaugusel, tema näol peegeldumas öökuma.
„Tundus
