p
Maria Theresia taaler
Erik Joonatanilejamaagilisele Ruu külale
PROLOOG
Väsinud ratsanik kiskus vahutava täku Caserta palee ees paigale. Napoli kuninga kojaülem vaatas aknast halli tibutavat vihma ja imestas, miks uksehoidja laseb külalisel peaust prõmmida. Hämarus ja kolmnurkne tragunimüts varjasid tulija näo. Ukse avamine ja summutatud vestlus tuli nagu läbi paksu udu. Mees nägi külalise hobust talutavat tallipoissi. Loom oli koledast ilmast ja kiirustamisest norus. Kõrb ratsu hoidis pead maas ja sammus tuimalt läbi tibutava vihma talli poole.
Külalise tulek läbi halva ilma viitas rutakusele, mis ei sobinud Napolisse. See oli ebaviisakuse piir, millega Carlose regent oskas silma paista – saata hingamispäeval saadik Ferdinandi paleesse. Hispaanlase sülekoer ei valinud Napoli asjadesse sekkumiseks aega.
„Värdjas,“ pomises kojaülem. Ta vaatas kahe trepimademe vahel olevasse peeglisse, lootes märgata tulijat vestibüülis. See oli tühi. Mees läks alla ja märkas möödajooksvat teenrit, kes kinnitas Cavalli hirmu – külaline oli regendi kuller, kes suunati kööki sooja. Cavalli otsustas vaatamata keelitustele sinna järele minna ja vilistada viisakusele. Ta soovis vastata regendi jõhkrusele sihiliku solvanguga. Kuller kargas kojaülema sisenemisel püsti ja viskas leivakääru lauale.
„Istu!“ käsutas Cavalli. „Mis sind siia toob?“ Kojaülem räntsatas teisele poole tammepuust lauda ja trummeldas sõrmedega laigulist plaati.
„Mul on sõnum Madriidist,“ ütles kuller.
„No arvata võib,“ vastas Cavalli irooniliselt. „Kas su peremehel on sõnum mulle või Ferdinandile?“
„Kiri kuningale,“ pomises mees ja ulatas põue peidetud ümbriku. Sellel ilutses regendi verev pitser. Cavalli murdis kirja lahti ja luges ühtlaste ridadega kaetud paberit.
„Kas sa tead, mis siin kirjas on?“ urises Cavalli paberit kokku voltides.
„Põhimõtteliselt tean,“ vastas kuller. Sooned kojaülema otsmikul paisusid.
„Hullumeelsus!“ pahvatas Cavalli. „Carlos soovib tõmmata Napoli tragunid Rooma alla?“ Mees toksis kirjaservaga lauaplaati ja jätkas ärritunult: „Koalitsioonis lepiti kokku, et meie ülesandeks jääb Itaalia ranniku kaitsmine prantslaste ja berberite eest.“
„Austerlased on Alpide all kinni,“ ütles kuller servjetiga huuli pühkides. „Mingi tundmatu kindral Bonaparte on kogu Rooma liini lukku löönud. Abi peab tulema Napolist.“
„Kuule sina,“ sekkus kojaülem jõhkralt, „ütle de Boleale, et ma ei jäta rannikut kaitseta ja ei tühjenda garnisone õukonnamängudeks. Kogu Amalfi keeb – ülikud ihuvad Ferdinandi vastu hammast ja sosistavad Viiniga. Austerlaste taalrid on piastrite väärtuse olematuks teinud. Aadlikud vaid ootavad, et tragunid liikvele läheksid.“
„Kahjuks ei huvita Madriidi piastrite väärtus ega teie suhted aadlikega,“ ütles kuller vahele. „Carlos soovib Napoli üksuseid Rooma alla nii ruttu kui võimalik. Paavstiriik on ohus ja Napolit on kutsutud seda kaitsma.“ Mees vaatas Cavallile väljakutsuvalt silma, kuid tema ebakindlust reetis kiiskavvalge servjeti närviline mudimine.
„Hüva!“ urises Cavalli ja lükkas tooli kriiksuga laua juurest eemale. „Me arutame seda Ferdinandiga.“ Kuller tõusis ja viskas kortsus rätiku lauale. Nagu väljakutseks. Kojaülem rehmas tüdinult käega ja läks ruumist välja.
KATEDRAAL
„Jookseme!“ sikutas sihvakas plika Giannit varrukast. „Katedraali juures on müstikuid nähtud.“ Noored suundusid Amalfi sadamas sagivatest meestest eemale. Kiirustasid higiste kehade vahelt läbi. Põikasid müüriväravast mägilinnakesse. Nad vältisid Via Lorenzol kokkupõrget kalakaupmehe käruga ja põikasid viimase sajatamise saatel Piazza del Duomolt püha Andrease katedraali löövide alla varjule. Nende lemmikkohaks oli kellatornipoolne nelja araabiapärase sambaga kaaraken, kust sai vaadata palverännakul olevaid inimesi. Paljud neist lootsid apostel Andrease reliikviate nägemisest osa saada. Ühtlasi kasta sõrmed katedraali pühitsetud vette.
Trepiastmed olid sajanditepikkusest palvetamisest tiined. Tundus, et iga aastaga venisid mingil seletamatul põhjusel küürutavate kogude palvepeatused üksikutel astmetel aina pikemaks. Ehk oli see eelnevate palvetajate poolt astmetesse nõrutatud jõud, mis takistas kiiret astmeid mööda liikumist. Sihikindlalt rühkivate patuste kõrval, kes olid Amalfis tavaline vaatepilt, sattus trepiastmeile ka ekstaatiliselt õõtsuvaid inimkujusid.
Need viimased olid noortele kõige põnevam vaatamisväärsus. Petra ja Gianni mõistatasid, mis paneb neid tavainimestest teistmoodi käituma. Müstikuiks kutsutud näisid nähtamatu niidiga olevat seotud taevasse, kust keegi neid edasi ja tagasi õõtsutas. Liikudes habrast, nähtamatut spiraali mööda kord ühte ja siis teist pidi.
Kuid oli ka vaikselt omi asju ajavaid isikuid, keda ühendas mingi palverändurite vennaskonna riietus. Nende rüü näis pealiskaudsemal vaatlemisel halli maani ulatuva tuunikana, mis oli vöö kohalt laia nahkrihmaga kokku tõmmatud. Ühtekuuluvust reetis vaid hõlmapalistuse hõbedane tikand. Selles oli tajutav araabia arabeski põimitud evangelist Johannese kotkakujund.
„Ma kardan neid,“ ütles Petra vaikselt. „Nad on nii kurvad. Samas täis ilusat valu. Pelgan, et see on nakkav.“ Võõristus linnakodanike ja palverändurite vahel oli vastastikune. See peegeldus viimaste soovimatuses alustada kohalikega vähimatki suhtlust.
„Olen kuulnud, et nad tulevad kusagilt Levandist. Keegi ei tea täpselt, kes nad on ja miks nad siin käivad. Nad ei räägi kohalikega, vaid veedavad katedraalis või selle läheduses mõned päevad, kadudes hommikuhämarusse enne, kui linn oma toimetusteks virgub,“ ütles Gianni kätt tüdruku piha ümber libistades.
„Nad on Johannese hauaordu rüütlid, kes on pidanud maha jätma oma kloostri Anatoolias. Sellest peale hulguvad mööda maailma ringi,“ sosistas Petra mööduvast rändurist eemale tõmbudes. Neist mööduva mehe nägu oli loetamatu. Tavaliselt vajutab elukutse inimeste näkku kindlad jäljed. Umbes nii, nagu tuul ja soolane meri jätab karedad küünekriimustused nähtavale. Palveränduri nägu oli suletud. Noortel polnud ka aega vaadata, kas tema näos olid mere ja soolase tuule või põllutolmu jäljed. Mööduja rüüst õhkus teekonna väsimust, kuid ühtlasi viirukisuitsu õrna haju. Võib-olla oli see pettekujutelm. Enne katedraaliukse avamist heitis ta noortele põgusa pilgu. Tema käsi aeglustus. Mehe pilk libises Petrast üle, kuid jäi Giannil pidama. Käsi lingil nõksatas ja tekitas uksekoputiga veidra lõgiseva heli. Justkui avades võõrast ust, teadmata, mispidi see käib. Ta nägi Giannis midagi, millest viimane polnud ise teadlik. Kõik see kestis vaid mõne hetke, kuid oli noortele piisavalt ehmatav. Petra, kes märkas uksel tekkinud nihet, ei teadnud, kuidas käituda. Ta surus ennast vastu Giannit ja pinge lahkus neist alles pärast ukse sulgumist.
„Gianni, luba, kuuled, luba, et te hoiate eemale Aafrika rannikust,“ sikutas ta Gianni kuuekäist, ise sulgunud ust kõõritades.
„Balardi laev väljub Antiookia reisile kaheksa päeva pärast. Berberi rannikust hoiavad eemale kõik meremehed, kes ei taha sattuda Tunise orjaturule,“ vastas poiss. „Hea tuulega pole võimalustki, et laev kanduks kursilt niivõrd kõrvale, et röövlid ligi saaksid.“
„See pole nii! Alles eelmisel kuul kadus üks Napoli laev,“ sosistas Petra. Tüdruk oli nagu mitmest kohast samaaegselt avatud raamat. Avatud kohalt, kus räägitakse esmakordselt oma tunnetest aimu saavast teismelisest tüdrukust. Kus kirjeldatakse heitlemist andumise ja vooruslikkuse vahel. Lehekülgedelt, mis peegeldavad maailmale vastuhakku. Leppides paratamatusega, et Gianni on oma lahkumisega kustutamas kõiki uusi tajusid, mida tüdruk oli hakanud kogema. Silmad ei otsinud enam Giannit, vaid vaatasid alla Piazza del Duomole.
Sagivate
