seal olevaid tähti edasi-tagasi. Kokkusulanuna moodustasid tähed katkematu rütmi: cmb-cmb-cmb-cmb-cmb … Mööda koridori must-valgeid ruute uisusamme tehes libises poiss kloostrihoovi poole. Ta riivas õlaga seinale kinnitatud palvusekella linti, kutsudes esile pooliku helikillu. Ehmunult tõmbus ta eemale ja püüdis selle kõikumist pidurdada. Lint oli vastavalt kirikukalendrile lillat värvi ja palistatud kuldse niidiga. Selle allosa kaunistasid lihavad narmastupsud. Lindipüüdmine meelitas välja järjekordse helinakillu. Üllatunud vaimulik ilmus skriptooriumi uksele. Poiss tõmbas pea õlgade vahele ja lasi treppide poole jalga. Giannile meenus üks varasem hommik samas koridoris. Siis, kui ta jäi varajasel palvusel osalemiseks kloostrisse. See oli pilt unisest vennast, kes rippus kahe käega kella küljes, pea töllakil ja silmad kinni, kiskudes seda kindlas rütmis. Tema pruun kaputsiinirüü oli kiirustamisest kohendamata ja viltu seljas, sandaalirihmad kinnitamata. Helina peale hakkasid kambriuksed paukuma, lükates jahedasse koridori uniseid vendi, kes kabeli poole ruttasid.
Gianni läks kloostrihoovi.
„Pio, kas sa arvad tõesti, et sellel poisil on mingid võimed või on tegemist rikkalikus sisemaailmas elava poisiga?“ küsis vaimulik.
„Ma ei tea … Tema senised jutud maalidest on tõetruud. Ma ei tea, et keegi tema perekonnast oleks väga haritud. Pühakirjast ei leia neid lugusid, mida poiss meile jutustab.“
„Nagu näiteks?“ uuris vaimulik. „Peale selle veidruse, mida me just kuulsime?“
Pio kohmetus, kuid kogus ennast ruttu. „Ma olen mõnikord palunud tal jääda peale piiblitundi siia. Ta on värvikalt kirjeldanud oma nägemusi. Viimati, kui me rääkisime Kristuse vangistamisest, jutustas ta, miks Peetrus läks kallale Malchusele. Ta tõi põhjenduseks õhtusöögil söödud halvad datlid …“
Giacomo ajas silmad suureks. „Halvaks läinud datlid! Mida veel!“
„Ta arvas, et Peetrus olevat tülitsenud Juudaga, kuna see pidi rahakotihoidjana hoolitsema toidu eest, kuid kahmas kokku odavat kraami. Peetrus olevat neid kõige rohkem söönud ja saanud kõhuvalu. Unetuna Ketsemani aias väherdes oli ta tige ja sõjasulaste tulekul haaras esimesena mõõga.“
Giacomo oli üsna jahmunud. „Ja sa arvad, et selline sõnum tuli üleloomulikku teed mööda? Äkki on see vaimne segadus, et mitte öelda hullumeelsus? Kas sa tema juhendajana saad sõnumis kindel olla?“
„Ei saa. Ma olen jälginud tema jutukesi. Kuigi see datlite jutt tundub veider, pole selles kirikuõpetusega vastuokslikke seisukohti. Ehk me võiksime teda rohkem jälgida. Võib-olla õnnestub järgmine kord urgitsemine paremini kui täna.“ Vend sättis ennast klapplauale istuma. „Mul on temaga veel mitu nädalat õppetükke ees. Ehk kutsume ta kloostrisse. Laseme tal kergematel majapidamistöödel abiks olla ja jälgime lähemalt.“
Giacomo jäi mõttesse ning sikutas hajameelselt sutaanivarruka nööbirida ühele ning siis teisele poole rannet. „Kas poisil on pere juures kohustusi, mille tõttu saaksime eitava vastuse?“
„Ta pole sellest midagi rääkinud.“
„Millise põhjenduse saame tuua soovile näha poissi kloostris? Kas grammatika ja aritmeetika lihvimine võiks olla piisavaks argumendiks? Kui pakume välja, et soovime teravat poisiklutti kloostri kulul koolitada – kas see võiks sobida?“
“Võiksime proovida,“ vastas Pio, vaadates koridori, kuhu poiss oli kadunud.
Järgnevad sündmused joonistusid Gianni mälus kokku häguseks mälestuskildude reaks. Vend Pio külaskäik tõi kaasa ema rõõmu ja isa kahtlused. Süüdistused, et klooster tahab tema poega endale põrandalakkujaks.
„Kas teil on vähe korraliku käsitööoskuseta krantse müüride vahel koogutamas!“ urises Gianni isa. Ise samal ajal uusi rakmeid oliiviõliga nühkides. „Mul pole mingit huvi poissi sinna saata. Mul on talle piisavalt tööd ette visata. Eluks vajalikud oskused õpib ta minu töökojast.“
Pio seisis teisel pool köögilauda. Sellel olid naharibad läbisegi puitpoolidele keritud värviliste nööridega. Töökojast koju kaasa võetuna pidi neist saama rakmete välise serva tikandkaunistus.
„Luigi! Gianni on terane klutt ja ma sooviksin mõned oskused talle juurde anda. Teeme seda linnakese heaolu silmas pidades. Meie linna rikkus ja auväärsus ei kasva, kui selle kodanikud pole teravad ja targad.“ Pio teadis, et amalfilased on uhked linna rikkuse ja ajaloo üle. Seda tunnet kriipides ei jää keegi ükskõikseks.
„Jäta oma ilukõne tüdrukutele! Seda õukondlikku paska on niigi palju.“ Kuigi mees armastas ennast sadamakõrtsidesse unustada, oli ta terav ja tähelepanelik. Tänu kogemusele erinevate laevnikega oskas parkal eristada ilukõnet asjalikust jutust. Eriti ajasid teda vihale võõrastest kohtadest tulnud meremehed, kelle soovid ületasid maksevõime. Kes üritasid selge hõbeda asemel pakkuda idapäraseid vaskkulinaid, mis olid mõeldud sadamakõrtsis lõbutüdruku meelitamiseks.
„Pio, sellele poisile võid pähe taguda vaid numbreid ja tähti, mille abil ta saaks arendada sadamas ausat äri. Et ta suudaks eristada libekeelset lurjust ausast ostjast.“
„Selleks me läbime voorusõpetust,“ tegi Pio järgmise käigu.
„Ah! Oma voorusejutuga võid sa litse pöörama minna! Kui kauaks sa tahad poisi enda juurde võtta?“ rehmas mees käega.
„Oleme kloostriülemaga rääkinud kolmest nädalast. Kui näeme, et sellest on kasu, pikendaksime koolitusaega veel kolme võrra,“ ütles Pio litsijutu peale punastades.
„Kas nädalavahetustel hakkab ta kodus olema või tahate poisi luku taha panna?“
„Keegi ei taha kedagi luku taha panna,“ solvus vend. „Poiss saab igal ajal koju. Vajadusel ka nädala keskel. Peaasi, et ta osaleks kõikides tundides ja kloostrielus.“
Sellega sai asi otsustatud ja Gianni kloostrisse lubatud.
Järgnes kolimine vend Pio kõrvale juba tuttavale koridorile. Kloostrivennad piidlesid vahel poissi, kuid keegi ei tulnud otse uurima, mida ta kloostris teeb, aktsepteerides kloostriülema otsust. Vendadest noorima, viieteistaastase Neriga tekkis Giannil usalduslik sõprussuhe. Neri oli Salernost pärit vaeslaps, kes ei teadnud midagi oma isast ning mälestused emast olid pigem ähmased ja seotud sadamakõrtside ning lärmakate öödega. Ühel hetkel oli ema tema elust lihtsalt kadunud. Generoso tänava kõrtsipidaja tõi umbes kaheksa-aastase Neri katedraali, kust ta jõudis lõpuks Amalfisse.
Neri oli noviits, kes valmistus kloostripühitsuseks. Ta osales kloostrielus võrdselt teistega. Lisaks uuris skriiba käsul erinevaid vanu tekste, et neid hiljem teistele vendadele ümber jutustada. Need piinasid teda ladinakeelsete küsimustega, millest ta vaevaliselt, üksikute tuttavate sõnade kaupa üritas aru saada, proovides vahel tuttavaid ladinakeelseid sõnu kasutada. See tegi vendadele palju nalja ja pani teda ladina keelt hingepõhjani vihkama. Samas rääkis ta neist vestlustest innustunult Giannile, kes kuulas teda, taipamata jutust suuremat.
Kui Neri polnud seotud kloostritöödega, näitas ta Giannile kloostri salajasemaid nurki. Kohti, kuhu peitis end vahel tüütute ladina keele tundide eest. Tema kadumised, nagu ta Giannile rääkis, kestsid mõnest tunnist poole päevani. Kuid õhtusöögiks ilmus ta alati välja. Ühel ringihulkumisel jõudsid poisid Neri lemmikkohta – kloostri laoruumi. Võtme oli ta avastanud laohoidjast venna järele luurates. Neri näppas ukseräästa alla torgatud võtme ja keeras ukse lahti. Tõmbas selle hoolikalt seestpoolt kinni ja võttis võtme kaasa, vältimaks, et keegi juhuslikult ukse väljastpoolt lukku keerab ja võtme oma kohale tagasi paneb.
Ladu
