vaid heli, mis süvendaks kujutluspilti idamaistest võluritest ja nende tantsudest. Meremehed, kes tinistasid kaasatoodud pille, üritasid kuulmise järgi imiteerida kuuldud helisid, kuid neisse imbus ikka kohalikku koloriiti.
„Ära anna ennast merele, ära anna ennast tuulele, ära anna ennast võõrastele maadele,“ sosistas Petra. „Ära armu minu asemel õõtsuvasse laevatekki ega kiindu näilisse vabadusse, mida uued silmapiirid võivad ekslikult pakkuda.“ Tema sosin polnudki suunatud poisile. Pigem oli see nagu vaikne palvemotiiv. Saadetud vaikivatele pühakujudele katedraalis. Öeldud nii vaikselt, et poiss nägi vaid tüdruku liikuvaid huuli.
Petra libistas käe põlletaskusse ja tõi sealt nähtavale hõbedase Maria Theresia taalri. Sellel oli kujutatud Austria ertshertsoginna ja Ungari kuninganna profiil ja kahepealine krooniga kotkas ning tekst: Archid Aust Dux Burg Co Tyr 1780 ehk Maria Theresia, Dei Gratia Romanorum Imperatrix, Hungariae Bohemiaeque Regina, Archidux Austriae, Dux Burgundiae, Comes Tyrolis. 1780.
„Sain selle ühelt kaptenilt, kes käis oma laeva üle vaatamas. Ta palus kiiresti mingi kirja linnapeale toimetada.“ Petra libistas mündi poisile ja ütles: „Olgu see hõbetaaler meie lepingu rahaks, millega ma seon su enda külge. Sa võid selle Antiookia turgudel kulutada alles siis, kui laev on võtnud kursi koju.“
„See on suur rahatükk!“ imestas Gianni. „See on tunduvalt väärtuslikum, kui meie piaster.“ Gianni uuris hõbedast raha ja proovis lugeda kotkasulgede arvu. „Seda raha kutsutakse Levandis abu reesh ehk see, millel on suled.“
Münt kiiskas tuhmilt poisi näppude vahel, meenutades läbimõõdult laiaks litsutud viigimarja. Keisrinna profiil oli mehelik ja jõuline, täpselt selline, nagu ühel valitsejal peabki olema, andes tehingule õigusliku kinnituse. Mees, kelle taskus oli piastrite kõrval hõbetaaler, oli juba selle omamise tõttu parem kui see, kellel see puudus. Taalri müstiline aura, mis oli levinud ümber kogu Vahemere, oli legendaarne. Usulised erimeelsused kaotasid oma teravuse, uksed avanesid nii Levandis kui Itaalias, Araabias kui Kreekas.
Münt oli veel läikiv ja selle peegeldus särav. Gianni püüdis pilvede vahelt piiluva päiksekillu ja suunas Petrale. Tüdruku põskedele tekkisid lohukesed ja tujukus kadus nagu hääbuv tuulehoog.
„Lähme palume isa Giacomolt mündile ja sinu reisile õnnistust,“ sosistas Petra.
„Ma pole kindel, kas see küsimine on nii lihtne,“ arvas poiss.
Nad vaatasid katedraali ust, mille taha oli kadunud noori ehmatanud kuju. Tundus eneseületusena järgneda mehele, kes vaatas neist läbi. Hirm komistada pühakulöövis palvetava mehe otsa tundus ületamatu. Mõistes olukorra veidrust, hakkasid nad naerma.
Poiss avas pronksukse, mille keskel olid Jeesust ja Neitsi Maarjat kujutavad hõbepaneelid. Uks oli esimene omalaadne kogu Itaalias.
Selle tellis kaupmees Mauro Pantaleone di Amalfi 1066. aastal Süüria Siimeonilt. Tänutäheks sujuvate kaubareiside eest Napoli ja Konstantinoopoli vahel. Mauro Pantaleone oli kapten Balardi kauge eellane. Mees armastas alati rõhutada oma kuulumist tuntud Pantaleonede suguvõssa, kuigi selle suursugusus oli vaikselt hääbumas.
Poiss piilus katedraali põhilöövi. Selle hämarusega harjumine võttis aega. Maurimotiivide triibud ja valge-mustaruuduline põrand muutusid suursuguseks sammaskäiguks. Nelinurksed sambad olid kaetud bütsantslike kaunistuste ja kujunditega. Igal võlvil oli fresko Kristuse elust ja apostlite rännakutest.
Gianni ja Petra libisesid ukse vahelt sisse, lastes sellel vaikselt kinni vajuda. Katedraalis oli tunda õrna viirukilõhna. Kuni silmad hämarusega harjusid, seisid nad paigal, soovimata tekitada vähimatki müra või mõnele palvetajale otsa komistada.
Gianni silme eest jooksis mööda kogu lapsepõlv.
Poiss armastas lapsepõlves jumalateenistuste ajal, pea kuklas ja suu ammuli, vahtida võlvimaalinguid. Kuigi perel oli aastatega välja kujunenud oma kindel koht, hakkas poiss kuueaastasena jumalateenistuste ajal vaikselt mööda kirikut ringi rändama. Ta sättis ennast äärmisele, seinapoolsele pingireale, ja mõni hetk jalgu kõlgutanud, libistas end vaikselt liikuma, vaadeldes maalinguid, mis pere tavaliselt istumiskohalt selgelt kätte ei paistnud.
See kutsus tihti peres esile protestipuhanguid, mis päädisid heleda laksuga üle peanupu. Pikkamööda asendus see tuima leppimise ja ükskõiksusega. Poisi soovi kolada missa ajal, pea kuklas, kiriku erinevates osades võeti ajutise veidrusena. Eriti meeldisid Giannile laemaalid Juuda suudlusest ja apostel Andrease martüüriumist. Juuda suudluse maalil kujutas poiss ennast apostel Peetrusena, kes oli maha murdnud sõjasulase, hoides tema pea kohal lühikest teravat mõõka.
Ta mäletas seda hirmusegust joovastust Peetruse jõust ja äkilisusest, tema valmidusest kaitsta oma isandat. Ta üritas täpselt samamoodi kui Peetrus laemaalingul punnitada oma silmi ning ajada irevile hambaid, hirmutamaks kujutletavat vastast. Monotoonsed palved soosisid Gianni uppumist sellesse ettekujutletud maailma.
Ta ei tabanud kunagi lõpuni, mis sel hetkel ikkagi toimub, kui vaimulik tõstab pisikese hostia oma pea kohale ning sirutab selle igatsevalt altari poole. Gianni vaatas toimuvat poisikeseliku pealiskaudsusega. Nagu tuule käes loogu vajunud viljapead põllul, nii tõmbus kogudus kiindumuslikult altari suunas pingesse. Kuulda oli iga juhuslik riidesahin. Sülelaste ootamatu häälitsus võis tekitada lummuse purunemise. Emad katsid laste suu, et kaitsta ekstaatilist vaikust. Iga köhatus või ninalurin rebis osaduse küljest veritsevaid tükikesi.
Hiljem, kinnitamisele eelnenud piiblitundides tabasid kloostrivennad Gianniga vesteldes, et poiss oskab rääkida laemaalingutest hoopis teisiti kui tavalised lapsed. Vendade sosinad Gianni nägemustest jõudsid lõpuks kloostriülema, isa Giacomo kõrvu. Gianni jutustas erutunult vendadele oma nägemustest. Justkui nihutades maaliserva ühele ja teisele poole, rääkis lugusid, mida laemaalinguid joonistavad kunstnikud olid ruumipuudusel jätnud välja toomata.
Tundus, nagu oleksid laevõlvidele maalitud tegelastel, keda Gianni oli poisikesepõlves suu ammuli imetlenud, poisiga isiklik asi ajada. Nad lasksid poisil siseneda ülesmaalitud sündmustesse, justkui kasutades poissi sõnumitoojana.
Kui Gianni küsis kloostrivendadelt oma nägemuste kohta, räägiti talle sadade aastate eest pintsliga piltidesse talletatud väest. Sellest, mis talletus pilti kunstniku käe kaudu. Freskolt allavaatava tegelase silmi pimedaks arvav isik on vaid tundetu sisemaailmaga. Nii rääkisid vennad katedraali võlvmaale imetlevale Giannile jumaliku kunstiväe ja maalikunstniku palvete segunemise lugu. Kõik see jäi poisile arusaamatuks teoloogiliseks jutuks.
Kloostriülem isa Giacomo tuli ühte piiblitundi ise kohale. Ta istus vaikselt skriptooriumi tagumisele pingile, soovides aru saada kloostrivendade sosinatest üheksa-aastase Gianni nägemuste kohta. Oma mõtteid oli poiss seni jaganud vaid vend Pioga, kes oli tema vaimulik juhendaja. Kloostriülema kohalolek mõjus Giannile häirivalt. Ta vaid noogutas tummalt iga Pio küsimuse peale, andmata ühtegi selget vastust. Vend uuris, kas ta teab laemaalingut katedraali esilöövis. Poiss ei vastanud.
„Kas sa kuulsid küsimust?“ sekkus isa Giacomo. „Sa kindlasti tead seda freskot, kus Jeesus peseb jüngrite jalgu? Pildi taustal on kellegi figuur. Kas sa oskad öelda, kes see on ja mida ta seal teeb?“
Giacomo oli katedraali esivaimulik ja kloostri prior olnud viimased kaks aastakümmet. Ta oli pikka kasvu, kuid kergelt kühmu hoidev hallipäine viiekümnendates mees. Tema laup oli kloostrivenna sirge tukalõike all pigem madal, tuues tugevamalt esile kandilise lõualuu ja muutes näoilme karmiks. Mehe silmad olid peaaegu mustad ja hääl madal, kuid meeldiva tämbriga, tasakaalustades näo kandilisust.
„Jah, ma tean seda pilti,“ vastas poiss vaimuliku selja
