vilkalt mööda linnatänavaid liikus, sosistas, et suunamine Amalfisse sai teoks tänu tuntud ülikuperekonna soosingule, varjamaks mingit delikaatset saladust.
„Gianni, kas sul on meile midagi rääkida selle maali kohta?“ küsis isa Giacomo uuesti.
„Ma ei tea …“ sosistas Gianni. „Mulle tundub, et see kuju seal ei ole hea.“
Isa Giacomo vaatas üllatunult Giannit. „Miks sa nii arvad? Kas mitte-hea nagu Juudas, kes reetis Jeesuse, või Rooma sõdurid, kes lõid ta risti?“ Poiss mõtles küsimusele.
„Ei, ta on mitte-hea alati. Ka praegu, kui ta siia vaatab. Mitte nii nagu teie seda arvate. Et kunagi ammu, siis kui kõik need asjad toimusid.“
Pio ja Giacomo vahetasid hämmeldunult pilke. Skriptooriumi klapptool, millel vaimulik istus, tõi kuuldavale häiriva nagina. Mees tõusis, et poisile lähemale istuda. Aeg oli nihkunud üle keskpäeva ja poiss tundis kõhus häirivat kurinat, tuletades meelde, et hommikusöögist on möödas mitmeid tunde. Vaimuliku tulek tema ja vend Pio vahelisse usalduslikku ruumi tekitas ebamugavust. Ta vaatas abipaluvalt oma juhendajat, nagu soovides, et see küsitlemine ükskord lõppeks.
Ruumi tagaseina riiulile kuhjatud raamatutelt ja pärgamendirullidelt levis tolmu ning nahkkaante imalat lõhna. Skriptooriumi aknast tulev valgus oli nihkunud Pio selja taga olevale tahvlile. Keegi oli üritanud sinna kirjutada püha Tooma kogutud teoste nime, kuid jäänud õigekirjaga jänni. Gianni vaatas valesti kirjutatud sõnavormi summa teo ja sulgus enesesse, korrates mõttes aina katkist sõnaühendit – summateo, summateo, summateo … Tema nimetissõrm vedas klapplauale ühtlaselt korduvat ringi.
„Hei, poiss! Kus sa nüüd hulgud?“ tungis läbi kujutluspildi isa Giacomo hääl. Gianni võpatas ja vaatas vaimulikule ehmunult otsa.
„Ma mõtlesin, et mismoodi ta ei ole hea …“ sosistas poiss hääbuvalt. „Ta on halb nii nagu surm, mis viib ära inimese, kes ei tohi ära minna.“ Ruumi sigines vaikus. Lauaklapile tõmmatavate küüneringide vaikne kahin lakkas. „Ta on siin, et valvata kahe maailma vahel. Kuid ta segab maaliserva taha vaatamist.“
„Kas ta segab sind kogu aeg või kui vaatad seda pilti?“ küsis mees.
„Selle pildi sisse ei lase ta üldse vaadata,“ sosistas Gianni. „Teiste piltide sisse vaatamist segab mõnikord. Vahel näen lihtsalt maalitud sündmuseid. Vahel nagu oleksin seal pildi sees. Kui ma olin väiksem, siis lasi iga pilt endasse. Nüüd juhtub seda väga harva.“
„Oskad sa kirjeldada seda viimast korda, millest sa mulle rääkisid? Seda, mis juhtus sinuga ülestõusmispühal. Kui sa tundsid hirmu maali ees, mis kujutab Kristuse toomist Pilatuse ette.“ Pio pani peopesa ringe joonistava poisi käele. „Ära karda, räägi nii, nagu sa mulle rääkisid.“
Venna käsi oli suur ja kergelt higine. Gianni tundis ebamugavust. Puudutus, mis oli mõeldud julgustama, tekitas ebakindlust. Poisi mõtted läksid triivima ja ta libistas oma käe kuuma peopesa alt välja ning vaatas edasiliikunud valguselaiku seinal. Ennist poissi kõnetanud sõnaühend tahvlil oli libisenud varju. Selle asemel imes valguslaigu endasse kloostrikoridori avanev uks nagu põgenemiskutse. Koridorist paistis kaarjas puituks. Selle ülemisele tugipostile oli kriidiga kirjutatud kolm tähte: C + M + B ja aastaarv 1788.
Vastumeelselt tõi Giacomo lause „Noh, poiss, räägi!“ Gianni ümbritsevasse ruumi tagasi. Ta tundis Giacomo hingeõhus nõrka sibulalõhna. See muutis kloostriülema kuidagi omaseks ja igapäevaseks. Nagu nahaparkalist isa, kes jõudis õhtuti koju võõraste lõhnadega sadamakõrtsist. Kes võttis poisi, kui too veel ei maganud, põlvele, ja rääkis värvikaid sadamalugusid.
„Ma kuulsin, mida karjus Pilatuse juurde kaasa tulnud naine. Ta palus sõduritel mitte uskuda rahvast, sest nende tahe ei ole mitte nende, vaid on peegelduse tahe.“
„Poiss, mida sa ajad!“ urises isa Giacomo selga sirgu ajades. „Mis asi on peegelduse tahe?“
„Nii ta ütles ja ma ei tea, mida see tähendab,“ vastas Gianni koridori piiludes.
„Gianni, kas sulle on keegi midagi rääkinud skolastikast?“ küsis Pio poissi uurides.
„Ei ole,“ vastas Gianni võõrakõlalise sõna peale ehmunult.
Giacomo tõusis ja läks tahvli juurde, et parandada sinna kirjutatud sõnu. Ta kustutas poolikud tähed teo ja asendas selle sõnaga theologia. Otsides kohta, kuhu pühkida kriidiseid sõrmi, küünitas ta tahvli kõrval olevale riiulile. Nihutas ettejäävaid raamatuid ja vanu pärgamendirulle, tuulas kuivanud tindipottide ja nüriks jäänud hanesulgede vahel ringi. Leidmata ühtegi riidetükki, liikus tema käsi laia kaarega vaimulikurüü serva suunas, kuid peatus siis poolel teel. Justkui taibates, et kriidised sõrmejäljed tema sutaanil oleksid naeruväärsed.
Leidmata riiulilt sobivat riideräbalat, astus ta pisikese altarikapi juurde. Parima puudumisel puudutas kahe kriidise sõrmega selle kulunud katteriiet. Justkui häbenedes vähest austust vaimuliku relikti vastu, köhatas mees väljakutsuvalt. Tõmbas siis lahti pisikese sepistatud käepidemega sahtlikese ja mühatas üllatunult: „Mhm, nii et siia on jõudnud krüptist jalutama läinud viaal.“ Ta tõstis nimetissõrmepikkuse klaasnõu sahtlist välja. Vaatas seda vastu valgust ja raputas, veendumaks selle tühjuses. Viaal helkis enne sutaanitaskusse torkamist lillakalt ja oleks nagu paisanud õhku pihutäie helesiniseid sädemeid.
Tekkinud vaikusehetk lasi Giannil korrastada oma hulkuvaid mõtteid. Ta uuris ruumis olevaid asju. Skriptooriumi ei kasutatud juba ammu oma algsel eesmärgil. Vanade tekstide ümberkirjutamine oli trükipressi kasutuselevõtuga kaotanud tähtsuse. Üha enam jõudsid Salernos või Napolis trükitud raamatud kloostrisse. Enamik raamatutest olid ajast, kui neid kirjutati käsitsi ja köideti raskesse nahka.
Skriptooriumi kasutati aina rohkem klassiruumina selle sobivate laudade tõttu ja seal toimusid piiblitunnid linnarahvale ning vaimulikud mõtisklused vendadele. Selleks kasutati raamatukogust laenatud vaimulikke tekste, mida vennad jupiti üksteisele ette lugesid. Gianni lasi pilgu üle ruumi ja sinna kogunenud esemete. Kivipõrandat kattis vana, servadest narmendav ja luituma kippuv villavaip. Selle servad olid hakanud komistavatest jalgadest ülespoole keerdu hoidma, moodustades sedasi salakavala lõksu. Gianni oli mitmel korral keerdunud vaibaserva taha komistanud ja teadis täpselt, kuidas sellest hoiduda tuleb.
Hoovi avaneva akna juures oli massiivses kuldraamis maal vaimulikust Piazza del Duomole kogunenud inimeste ees. Selle värvitoonid olid aja jooksul tuhmunud. Väheoluline isik katedraali ajaloos päädis pagendusega skriptooriumisse. Riiulitel oli läbisegi poolikuid käsikirju, mille lõpetamisest mingil hetkel loobuti. Mitmeid käsikirju kattis ühtlane tolmukiht ja see andis ruumile erilise lõhna. Tolm võis mõnel käsikirjal olla juba kuid või isegi aastaid. Gianni mõtles, et neid vanu käsikirju oleks huvitav lapata. Kuid talle ei antud võimalust uurida ruumi unustatud asju.
„Sa esitad eneselegi teadmata teoloogilisi mõtteid ja süüdistad selles tegelasi maalidel,“ naasis isa Giacomo poolelijäänud vestluse juurde. „Kas sa oled midagi kuulnud Summa Theologia kogumikust?“ uuris vaimulik. Mehe üks kulm oli teisest kõrgemal, manades näole vendade seas ebalust tekitava ilme, millele järgnes tavaliselt mingi teravmeelne torge.
„Ei,“ vastas poiss vaimulikku piieldes.
„Aga kas sa tahaksid?“ küsis vend Pio. „Sa oled usin ja ma võin rääkida, kes oli püha Toomas ja miks tema teosed on olulised.“
„Ma ei tea, kui te nii arvate,“ põikles poiss vastusest kõrvale. Isa Giacomo vaatas väänlevat poissi.
„Ole
