näpatud küünlatükkidega ladina keele tundide eest peitu roninud.
Pinkide ette põrandale oli tõstetud mitmeid vanu maale. Tagapool paistsid tühjad klaasist veinianumad punutud korvides ja mõned suuremad puitkastid esemete hoidmiseks. Poisid kergitasid nende kaasi ja piilusid sisse, lootes avastada põnevaid vanu esemeid. Neis olid kulunud vaibad ja värvikirkuse kaotanud gobelääniräbalad. Kastides sobramine lõi õhku tolmupahvaku, mis pani poisid turtsuma. Kuid see neid ei heidutanud ja ülemeelikult endale räbalaid üle pea vedades mängisid nad hämaras keldris kulli. Gianni, püüdes Neri eest eemale põigata, põrkas vastu suuremat, lihtsas puitraamis olevat maali. See tegi löögist ringi ümber oma telje ja lartsatas põrandale maha.
Neri hakkas pilti oma kohale tagasi tõstma ja seda kohendades jäi maalipind näoga vahekäigu poole. Kunstniku käekiri oli lihtne, liigse ilustuseta, ja värvitoon tagasihoidlik. Kasutatud oli lihtsaid looduslikke värve – rauapruuni, ookerkollast, punast ja looduslikku sinirohelist. Pintslilöök oli võrreldes kloostri teiste maalidega kare ja vähese detailirikkusega. Valdavateks toonideks olid sinakas taust, erkpunane leek ja heledamad kujud tules. Nende näoilme oli groteskne ja moondunud, silmad pahupidi ja keel väljas. Selle taustal kolm tumedamat hõõguvpunaste silmadega siluetti, ebaloomulikult pikaksveninud kombitsad kannatajatelt ihuliikmeid rebimas.
Mööda Gianni keha ronis üles seletamatu hirm. Poiss haaras Neri varrukast ja vajus tema vastu ning üritas piiluda pilti Neri varjust. Gianni tajus pildist voogavat jõudu nagu mingit küünitust. Sisemine kaitsev hall palakas kerkis tema ja pildi vahele nagu udu. Pildi külm voog peksles vastu seda palakat ja Gianni kuulis naljakat kriiskamist. Ta ei saanud aru, kas see kostus tegelikult või ainult tundus nii. Poisi lõug hakkas värisema ja Nerist kinnihoidmisest läksid tema sõrmenukid valgeks. Oigeseguse nuuksega vajus Gianni poolviltu istukile.
„Gianni, mis on, mis sul on?“ küsis Neri ehmunult. „See on ainult üks vana ja kole pilt, seda ei pea kartma. Need on kunstniku väljamõeldud kujud. Neid koletisi ei ole tegelikult olemas.“
Gianni oli lohutamatu. Sügavale halli palaka taha pisendanult ei suutnud ta pilku grotesksest, veidralt joonistatud maalist lahti saada. Värinahoogudesse põimusid harvad nuuksed. Ta tahtis välja nii hämarast keldriruumist, kui eemale hirmust selle külma haarde eest, mis peksles vastu tema kaitsvat halli udu. Hirmuhoogu ei suutnud taltsutada mõistus ega Neri rahustavad sõnad. Giannit haaras paanikahoog. Silme eest jooksis mööda kõik, mis oli armas ja turvaline. Pere ja koduköögi rohmakalt tahutud põrandakivid. Need, millel ta armastas juba pisikesest peale mängida. Isa soe süli, millesse talle meeldis ennast kägarasse pisikeseks keraks kokku kerida. Ta tundis sellest siin jahedas, pimedas ja hirmutavas keldris ängistavat puudust.
Gianni ei mäletanud, kuidas Neri ta keldrist ja pildist eemale tiris. Läbi kloostri lohistas ja oma tuppa pikali aitas. Talle kloostriköögist juua tõi, millest nuuksumise tõttu suurem osa maha loksus. Ta ei mäletanud, kuidas vend Pio tema voodi juurde toodi, ega tema jahedat kätt oma otsmikul. Ei mäletanud küsimisi juhtunu kohta ega Neri selgitusi. Talle jäi mõistetamatuks kloostriülema murelik nägu ja mitmed kibedad joogid, mis talle sisse joodeti. Väljaspool olev maailm oli mässitud nagu halli sooja teki sisse, millest tungisid üksikute heledate kildudena läbi vaid palvusekella rutiinsed kilksatused.
„Pio, mine too Matteuse käest nõianõgest ja köögist uus kann vett. Uuri, mitu korda päevas on Gianni-vanusele poisile seda turvaline anda.“ Isa Giacomo jäi istuma Gianni voodi kõrvale ja vend Pio ruttas kloostri ravimtaimede eest vastutava venna juurde.
Vend Matteus oli keskealine lüheldane ja tüsedusele kalduv kaapualane. Ta oli liitunud kloostriga, et õppida ravitsemist maakonna parima juhendaja juures. Klooster oli ümbruskonnas tuntud oma rikkaliku rohutagavara poolest. Vend Matteust nimetati kloostri rahapajaks, sest kõik ümbruskonna elanikud ostsid oma ravimtaimed temalt. Ta pidi üle kümne aasta olema õpipoiss, enne kui sai vanalt kloostriapteekrilt majapidamise üle võtta. Alles siis sai ta hakata kokku segama rohtusid, millest vana apteeker oli veendumuslikel põhjustel hoidunud – kõigest, mis tuli Aafrika rannikult. Matteus, erinevalt oma õpetajast, hakkas tellima laevnikelt erinevaid taimi kaugematest maakohtadest.
Pio ruttas läbi refektooriumi ja köögi. Haaras kaasa kannu jahedat vett ja sisenes Matteuse käsutuses olevasse hoonetiiba. Talle lõi ninna rikkalik taimesegude lõhn. Äratuntavalt jõuline lavendel ja angervaks oma mandlilaadse aroomiga. Vend Matteus oli seal, kus ta veetis suurema osa oma päevast – tihedate riiulitega täidetud laoruumis. Selle keskel oli suur laud täis pudeleid, karbikesi ja paksu paberisse volditud seemneid. Kõik hoolikalt sildistatud ja ladinakeelsete nimedega märgistatud. Aknapoolne valgustatud lauaots oli kaetud erinevate raamatute ja käsikirjadega. Matteus tõstis oma pilgu paksult kladelt, kuhu oli sisse kandmas isiklikke tähelepanekuid. Vastumeelselt raudsulge tindipotti asetades küsis ta irooniliselt: „Kas sa tuled selle kannuga mulle midagi tooma või midagi viima?“ Enne kui Pio jõudis pilkele reageerida, lisas apteeker: „Kui sa tahad öise une süvendamiseks veini, siis oled selgelt vales kohas – seda saad sa ikka laohoidjalt. Või on nüüd kreeklase pildist kõik nii pelutatud, et veinijoomine on kloostris lõppenud?“
„Mida?“ ei suutnud Pio ootamatut rünnakut mõista. „Eeh, mis vein,“ pomises vend. „Mis kreeklasest sa räägid? Ei-ei! Poiss sonib ja tal on palavik. Nalja teed või?“
„Nalja?“ tõstis apteeker oma kulmud kõrgele üles. „Kas sa näed mind naermas?“
Pio tõstis veekannu lauanurgale. „Tahan sinu arvamust rahusti kohta. Olen seda poisile andnud kolm korda päevas. Iga kord, kui ta ehmunult ärkab.“
„Ja nüüd jooksed sa siia, kuna see ehmatus on ka sinule karanud?“ ei jätnud apteeker ilkumist. „Sa tormad sisse, lükkad asjad mu laual segamini ja ühe lausega asetad kahtluse alla mu ametioskuse.“
„Mis mõttes?“ ei suutnud Pio mõista.
„Kas ma ei öelnud, et rohul on leebe rahustav toime ja seda võib poisile anda iga paari tunni tagant?“
„Ütlesid, kuid …“ Matteus ei lasknud Piol oma lauset lõpetada.
„… kuid see värin on ka sind haaranud ja sa ei tee enam tõel ja ettekujutlusel vahet!“ ironiseeris apteeker.
„Aitab! Pole mõtet enam sellest rääkida,“ nohises Pio kannu järele küünitades.
„Väga hea! Tinktuurist me enam ei räägi. Mida sa veel tahad teada? Kas seda, et poiss on elava ettekujutusega ja tundliku sisemaailmaga? Et tema nägemused tulevad kiirest kasvamisest? Või tahad arendada teemat, kas füüsiline kurjus saab emaneeruda maistest kehadest ja mõjutada inimese tahet?“
Pio kannatus hakkas katkema. Ta astus sammu apteekrile lähemale ja toetas rusikaga lauale: „Poisil on teist päeva palavik ja sonib unes. Kui see tuleb tema kehalisest muutusest, nagu sa väidad, siis olen mina Rooma paavst!“
„Tundub, et oled liiga palju lugenud skolastilisi targutusi teemal „mitu kuradit mahub nõelateravikule“ ja topid neid maailma lahti mõtestavale noorele pähe! Pole siis ime, et ta kipub iga välise märgi taga nägema sisu, mida seal pole,“ turtsatas apteeker.
„Vale! Tema jutukeste ja kirikliku mõttematerjali vahel pole mingit seost,“ nohises Pio pahaselt.
„Just! Tema uiutamisele poogid sa külge imeihalusest tulenevaid muinasjutte! Te olete siin Andrease maagiast nii pimestatud, et pole viitsinud tulla minu käest küsima, mida mina keemiku ja apteekrina kõigest sellest arvan!“ Matteus oli toolilt tõusnud, rusikad lauale toetanud ning puuris tigedalt üle pisikeste ümarate prilliraamide tema vastas seisvat meest. Pio ehmus rünnakust, astus mitu sammu tagasi ja vaatas üllatunult enda vastas seisvat meest. Apteeker ehmus aga oma tulistest sõnadest.
