figuur. Gianni vaatas pilti ukse juurest eemaldumata, nagu hoides põgenemistee lähedusse. Natuke aega pilti eemalt uurinud, nihkus ta päris selle ette. Pio seisis poisi taga, olles valmis teda vajadusel toetama.
Palvetav vend oli kujutatud pildi keskele, näoga ruumi poole. Krutsifiks, mille ees ta põlvitas, oli maalitud vasakusse alumisse nurka. Mehe silmad olid suunatud üles, käed palveks koos. Keha oli mõõtudest väljas – nägu pikaks veninud ja kergelt kaldu. Väljaveninud näoplaan kandis edasi pinget, mida Gianni ei olnud näinud ühelgi senisel maalil. Poiss hakkas kiiremini hingama ja tõmbus pingesse nagu kuju pildil. Pio tajus poisi sisemist õõtsumist enne, kui silmad seda nägid. See kõik hirmutas ja mees pani käe poisi õlale. Poiss võpatas ja lükkas käe maha.
„Tõmme üles oli tugev ja kunstnik pillas pintsli mitu korda maha. Näojooni värvides ajas korduvalt värvid segi. Tema käsi värises ja seetõttu sai risti vasem haru viltusem. Palvetaja nägu näitab kunstniku tundeid ja taevase tõmbe tõttu on ta maalinud kuju kaldu …“ Gianni hääl muutus kähedaks. „Kass ja koer, kes kreeklase kõrval istusid, kisti samasse jõusse … Koer jookseb laua alla peitu. Kass,“ Gianni hääl katkes, „kass allub jõule ja venib samas suunas vasakule üles nagu palvetav kuju. See kass oli ehtne, aga kuju … kuju, kes pildil, teda pole olemas. Kreeklane otsis sidet, kuid ei saanud, valas kogu armastuse kassipilti. See kass,“ Gianni hääl katkes ja ta astus maalist eemale, „kreeklane võttis hiljem kassi endaga suurde linna kaasa.“
Vend seisis ehmunult Gianni kõrval ja vaatas maali. Maalil polnud ei kassi ega koera. Gianni tähelepanu oli juba nihkunud elegantsele kapile, mis köitis teda samavõrd kui maal seinal. Poiss toetas sõrmed klaasvitriinile ja uuris roosa lillemustriga portselannõusid. Ta polnud selliseid asju varem näinud ja need tundusid sama huvitavad kui detailirikkad maalid katedraalis. Pio suunas Gianni lõpuks ruumist välja ja nad jalutasid tagasi hoovi. Vend soovis kuuldu üle järele mõelda ning saatis poisi kabelisse vesperiks valmistuma.
Pikad arutelud Pio ja kloostriülema vahel jäid Gianni eest varjule. Ta ei teadnud midagi kreeklase maali toomisest keldrist raamatukogu suletud hoidlasse, kus peideti vanu käsikirju. Ta ei näinud Salerno professori külaskäiku, kes tundide kaupa suurendusklaasiga maali uuris, ega kuulnud midagi kanooniliste tekstide võrdlemisest pahaendelise maaliga. Ta märkas küll vendade kõrvalpilke, kuid ei osanud anda sellele mingit sügavamat tähendust. Samuti ei jõudnud temani konvendi kokkuvõte, et Gianni näol on tegemist vastuvõtliku noorukiga, mitte meediumiga. Pio käskis tal iga päev kloostri erinevaid maale uurida, kuid poiss ei suutnud, vaatamata venna urgitsemisele, neist midagi erilist välja tuua. Tema ülevaated jäid pigem igavateks ümberjutustusteks.
Gianni paarikuine kloostriaeg sai ühel hetkel läbi.
Vendade seas veedetud aeg asendus koduste lõhnade ja isa abistamisega töökojas. Sellele järgnenud aastad joonistusid Gianni mälus kokku õnnelikuks poisipõlveks Amalfi kitsastel mägitänavatel ja päikesepaisteliseks merelõhnaks; luuremängudeks dokkides ja tutvumiseks Petraga – tumedasilmse ja sirgetukalise jonnaka plikaga, keda poisid endaga tellingutele ronima ei tahtnud, kuid kes vaatamata tõrjumisele neist sammugi maha ei jäänud.
Paari aasta pärast oli kokkupuude kreeklase maalidega ja vend Pio piiblitunnid jäänud kaugeks mälestuseks.
Gianni seisis Petraga katedraali pealöövis ja ootas hämarusega harjumist. Õrn viirukisuits mässis kõik endasse. Nad ei märganud ühtegi palvetajat, keda nende sissetung oleks võinud segada. Gianni virgus merelainena üle käinud mälestustest alles tüdruku sikutamise peale.
„Lähme! Vaatame, kas isa Giacomo on kloostris.“
Gianni kastis näpuotsad pühitsetud vette. Giacomo võis olla kas katedraali käärkambris või pisikeses romaaniaegses kloostrikompleksis, mis oli Giannile poisipõlvest hästi tuttav. Katedraal oli tühi ja noored suundusid kloostrisse. Nad ruttasid läbi Giannile tuttava aia, kus seinte ääres lösutasid Amalfi ülikute sarkofaagid. Aed, kus Gianni poisikesepõlves Pioga pikki vestlusi arendas, oli tühi. Vaid tuul keerutas eelmise aasta kuivanud kastanilehti selle tolmuses sammaslöövis.
Giacomo võis olla ükskõik millises kloostriruumis. Tavaliselt liikus maja peal mitmeid vendi, kellelt saanuks uurida vaimuliku asukohta, kuid nüüd ei tulnud neile vastu hingelistki. Kloostrivennad võisid olla viinamarjaistanduses või muudel majapidamistöödel väljaspool maja. Gianni vedas tõrkuvat tüdrukut kättpidi järel. Petra oli oma elus esimest korda kohas, millest oli kuulnud vaid sosinaid. Vana romaaniaegne basiilika oli lahti ja Gianni läks sisse. Enne uue katedraali valmimist oli basiilika olnud algne pühakoda ja selle ees tunti sügavat austust, kuna seal toimusid kõik reliikviaga seotud imeteod. Noored hiilisid krüpti suunas ja kuulsid enne treppidele jõudmist kellegi vaikset vestlust.
„… seda uuri Balardilt, kas ta on valmis sind kaasa võtma, ja ära piina oma küsimustega mind,“ ütles Giacomo väsinult.
„Küsimus pole vaid minu kaasavõtmises,“ vastas võõras mehehääl. „Mul pole mõtet Anatooliasse reisida ilma Andrease pisarateta.“
„Sa nõuad asju, mille üle ei otsusta mina üksinda,“ vastas vaimulik. „Lisaks on küsimus kogustes – luudest pole mitmeid kuid piiskagi imbunud.“
„Te palvetate liiga vähe,“ vastas hääl krüpti teisest servast. „Ehk peaksid korraldama konvendi läbikatsumise.“
„Vennad tunnevad hästi neil lasuvat koormat seoses apostli reliikviaga,“ vastas vaimulik.
„Oled sa selles kindel? Ehk on reliikvia tuimuses süüdi teie mõtestamata palverutiinid?“ ütles kõneleja irooniliselt.
„Rutiinid või mitte, palve jääb palveks,“ kõrgendas Giacomo häält.
„Oota …“ ütles võõras järsku. Pärast hetkelist vaikust, mil Gianni kuulis vaid oma kiireid hingetõmbeid, tulid mehe nobedad sammud trepi suunas. Ta kuulis endale suunatud hüüatust veel enne, kui nägi selle ütlejat.
„Kuulge, kas varga kombel ringihiilimine on siinsetele kodanikele tavaline?“ Noored võpatasid, kuid astusid trepi varjust välja. Krüptist vaatas neid katedraali uksel seiranud palverändur. Ta uuris Giannit ja libistas silmad põgusalt üle poisi käest kinni hoidva tüdruku.
„Gianni, mida Kristuse pärast te siit otsite?“ sekkus olukorda hämmeldunud Giacomo.
„Me otsisime teid, isa,“ kogeles Gianni. „Me soovisime paluda õnnistust minu reisile Antiookiasse.“ Poiss leidis, et rääkimine hõberahast oleks kuuldu põhjal mõttetu.
„Millal sa lähed?“ küsis vaimulik.
„Kaheksa päeva pärast. Lähen Bona Fidega,“ sõnas Gianni. Ta lasi silmad üle võõra. Märkas tema habetunud näos oimukohalt lõua poole jooksvat sakilist armi, mis kadus habemekarvadesse. See muutis tema muidu pehmed näojooned karmiks. Andis aimdust sisemisest jõust. Noored astusid krüpti ja lähenesid altari ees seisvatele meestele.
„Mida sa hakkad Bona Fidel tegema?“ küsis võõras.
„Olen palgatud tekipoisiks. Teen kõike, mida vaja, tekipesust purjede pingutamiseni,“ vastas poiss.
„Millisest perest sa oled ja mis on su nimi?“ jätkas võõras küsitlemist.
„Nahaparkal Luigi poeg olen. Gianni nimeks,“ vastas poiss. Mõistmata, kuidas vastused nii kergelt libisevad üle tema huulte, ilma et ta küsiks samasuguseid küsimusi võõra enda kohta. Linnarahvas suhtus võõrastesse jahedalt ning pigem küsitlesid linnakodanikud linnas hulkuvaid võõraid, mitte vastupidi.
„Kui
