kasutada – see väldib liigset triivi.“ Mees näitas paarijalase läbimõõduga neljakandilist palakat, millel olid kolmes küljes pikad nöörid. Need olid omakorda pikaks põhiotsaks kokku pleissitud.
„Tormi kätte jäädes viskad selle ahtrist vette ja see tõmbab su kiiruse maha. Seda saab kasutada ka vaenlase kahuritule petmiseks või tormis viskleva aluse rahustamiseks,“ lisas mees. Augusto lappas purje kokku ja peitis tagasi istme alla. „Ranniku lähedal ei ole otstarbekas seda kasutada. Kui triiv on tugev, siis võib tuul su kuhugi kividele vedada. Tormis põgene kalda juurest nii kaugele avamerele, kui saad – seal kividest eemal võid loksuda, triivpuri järel.“ Augusto hambad helkisid pruunis näos nagu pärlid.
Linna poolt lähenesid kaks meest, kelle piirjooned virvendasid kuumuses. Figuurid vedasid suurt rohmakat kasti ja lõpuks joonistus esile sinine vormiriietus. Sõdurid panid kasti Augusto lüügeri juures maha ja pühkisid higi.
„Augusto, garnisonist saadeti Caprile üks instrument. Millal sa plaanid otsad anda?“ küsis vanem.
„See sõltub jumalaisa tahtest, mida kiprina olen pidanud tundma õppima. Teiesugused maarotid seda kahjuks ei tunne,“ irvitas mees. „Kui vana pole kuri, siis õhtuse briisiga saan liikuma. Kuid mis kaadervärki sa vead?“
„Ära plära!“ kähvas sõdur. „See pole kaadervärk. See on pikksilm. Sellega saab näha kaugemale kui prantslased teavad meid oskavat. Seda nimetatakse Newtoni teleskoobiks.“ Kõneleja nägu läks särama. „Vaata, et sa seda ära ei uputa, ja hoia, et see lainetes kannatada ei saaks. Parem oleks, kui sa võtaksid kellegi ligi, kes kastil silma peal hoiaks,“ jätkas mees.
„Kust selline asi välja tuli?“ küsis Augusto jalaga kasti tonksates.
„Napoli observatooriumist. Me proovisime seda siin kasutada, kuid saar varjab silmapiiri. Nüüd proovime uuesti Capril. Siin on kiri komandandile ja see puudutab teleskoopi ning signaalsõnumite koode. Kes on need noored inimesed? Kas linnast?“ küsis sõdur Giannit ja tüdrukut seirates.
„Ära muretse. Nad on põlised amalfilased ja juttude levimist pole karta.“ Augusto tegi poisile silma.
„Olge mureta! Meie suu on kinni,“ kostis poiss innukalt. „Merel tuleb silm peal hoida. Olgu siis piraatidel või prantslastel.“ Gianni südikus meeldis sõduritele.
„Kas sa saaksid minna Augustole appi ja aidata tal teleskoop saarele viia? Meist pidi üks kaasa minema, kuid dokkide juures on toimetamist,“ uuris higi pühkiv mees. Gianni vaatas kasti, sõdureid ja siis Petrat. Tüdruku kulm kiskus kipra.
„Kas Petra võib kaasa tulla?“ küsis Gianni.
„Mis meil sellest …“ kostis sõdur.
„Petra, ma pole elu jooksul saarele saanud. Ega vist sinagi?“ uuris Gianni.
„Just – meri, põnevus, kena poiss, salapärane saar …“ kipper venitas suu naerule. „Ööbime paadis, kuid söögi osas pead leppima, mida kindlusest pakutakse. Kui sa just ei lase meile midagi head kaasa pakkida.“ Sõdurid vinnasid kasti paati ja toimetasid kajutisse. Koormast vabanenuna avasid vormil veel ühe messingnööbi ja lugesid kiprile sõnad peale ning tegid minekut. Noored otsustasid paadile mõne tunni pärast tagasi tulla – Petra tahtis kõrtsist toidukorvi võtta ja Gianni parkalitöökojast läbi põigata.
Mõned tunnid enne loojangut jõudsid noored sadamasse. Petral oli kaasas lubatud toidukorv ja Giannil kaks jakki. Meri on salakaval – piisab päikesel varjuda pilve taha ja tõusta vaiksel tuulehool, kui reis võib muutuda väljakannatamatult ebamugavaks. Kui Luigi kuulis, et noored jäävad merele õhtutundideks, võttis nagist jakid ja surus need poisile kaasa. Gianni üllatunud nägu nähes ajas ta kulmu kipra.
„Poiss, ma imestan, et Balardi sinusugust kollanokka üldse oma laeval näha tahab. Eriti sellist, kes ei tunne kohalikke tuuli.“
„Me hiilime neeme varjust saare varju ja kogu reis kestab vaid neli tundi. Palavuse tõttu kukuvad linnud taevast alla, sina muretsed külmetamise pärast,“ protestis poiss.
„Nelja tunniga jõuate siis, kui tuul on tugevam kui kümme sõlme. Kus sa seda näed?“ küsis Luigi.
„Augusto kinnitusel saame õhtuse briisiga kiire lennu üle sileda veepinna. Päikeseloojanguks pidime otsad kinni saama,“ porises Gianni vastu.
„Ära vaidle ja võta jakid kaasa! Kui sa endast ei hooli, võiksid Petra peale mõelda.“
Kui noored paadile jõudsid, noogutas Augusto jakke nähes heakskiitvalt.
„Petra, sinu korvikese viime alla, et tekil mässates sellele otsa ei koperdaks.“ Ta viis tüdruku korvi jalust ja vaatas naastes uurivalt noori. „Merel teete, mida ma käsin, vastuvaidlematult ja kiiresti! Minu teadmiseta ja ootamatult kokpitist tekile ei lähe. Mastist ettepoole vööri lähete vaid siis, kui selleks loa annan. Gianni, sina hoiad pinni ja suunad aluse sinna, kuhu ma ütlen, või kui ma olen purjede kallal, siis kuhu ma käega suunda näitan. Selge?“
„Selge!“ vastasid noored nagu ühest suust ja hakkasid naerma. Tõusvast tuulest andis märku kerge tumedam viirg lahel. Augusto jälgis ühe silmaga selle lähenemist ja keris purjeotsad lahti. Purjede hiivamisel toimetas ta kindlalt ja nobedalt, nagu oma alusega kokku kasvanud meremees, kes on teadlik selle eripäradest ja vingerpussidest, teades, kuidas kolmekümnejalast purjekat juhtida üle lainete ja läbi tormi, vajadusel üksi ja tormituulde roppusi karjudes, hetkekski paati kontrolli alt laskmata ja selle juhtimist loodusele üle andmata. Naeruhimulise Augusto suu oli kokku jooksnud sihikindlaks triibuks. Ta vaatas üle kõik sõlmed, purjed, otsad ja plokid. Liigutas roolipinni vasakule ja paremale ning kuulatas tüüri juurest kostuvaid kahtlasi helisid. Lämmatav palavus oli kadunud ja pehme tuuleiil paitas paadisistujate nägusid. Kõik vaatasid ühes suunas – lähenevat tumedat laineviirgu. See tuli kena säbrutusena peegelsiledal pinnal ja alus tõi kai ääres esile oma esimese heli – kriiks! tegi parras vastu kaiposti – , laine puges paadi alla ja kergitas seda ülespoole.
„Gianni, mine lase otsad lahti! Kohe!“ muutus kipper toimekaks.
Gianni hüppas kaile, sidus otsad lahti, kuid ei visanud neid veel paati, vaid hoidis kergelt õõtsuma hakanud alust kai küljes kinni, oodates käsklust Augustolt, kes vinnas üles kandilise esipurje.
„Lükka nina vastu tuult ja hüppa peale! Liigu vasakule!“ andis mees korralduse. Lai nelinurkne põhipuri täitus pehme briisiga. Paat mõtles hetke, vajus siis kergelt vasakule kaldu ja hakkas liikuma. Augusto otsis õiget purjenurka ja kiiruse tõustes lasi otsi järele, lastes palaka ümaraks.
„Kuna eesmärk pole jõuda Salernosse, vaid Caprile, siis hakkame kurssi muutma! Kiirus on juba paudiks piisav. Petra, mine Gianni selja taha, sest ma jooksen su muidu pikali,“ muutus mees jutukaks. Gianni hoidis paremat halssi ja tuul vedas kuuetonnise aluse sujuvalt jooksma. Jälgides Augustot, ootas ta korraldust paudiks.
„Gianni, läks!“ Mees keerutas pinguletõmmatud purjeotsa knaabist lahti ja vedas selle teise külje peale. Gianni vahetas külge ja tõmbas pinni sujuvalt vastu kõhtu. Vabanenud purjenurk käis laisalt vastu mastipuud ja kui paadinina üle tuulenurga jõudis, tõmbas Augusto purjeotsa teise külge ning paat vajus kreeni.
„Hoia teravamalt vastu tuult, ma ei jõua peale vedada,“ hüüatas kipper. Otsad jooksid nagu sulavõis ja esipuri läks pingesse kiiremini kui Gianni oleks tahtnud. „Tagasi! Tõmba tagasi, kurat!“ käratas kipper, ja purjesid nautima jäänud poiss lõdvendas pinget purjedes.
Kulm kipras, suu muigel, hindas kipper
