pärast reisi kihluda.“ Poiss hämmeldus, miks ta rääkis rohkem, kui temalt küsiti.
„Kas Petra on juba kihlumise vanuses?“ sekkus vestlusesse isa Giacomo. „Kas perekonnad on kihlumissoovist teadlikud ja selle heaks kiitnud?“
„Jah, mind kinnitati üle-eelmisel aastal. Olen juba seitseteist aastat vana,“ vastas tüdruk südikalt. „Oleme Gianniga mõlemad kihlumissoovi perele edastanud.“ Vaimulik tõmbas kulmu kortsu. Ta luges noortele sõnad peale ja andis korralduse peale reisi kohe tema juurde tulla kihlumisaega kinni panema. Ühtlasi palus Giacomo kohtumist perekondadega, et vajalikke kokkuleppeid sõlmida.
Võõras ja vaimulik eemaldusid apostel Andrease altari juurde. Selle kohal oli suur, aja jooksul tumedaks tõmbunud pronksist apostli kuju, kes toetas vasaku käega massiivsele ristile. Selle külgorvades olid kahe esimese märtri – Laurentiuse ja Stephanose figuurid. Stephanos oli üks apostlite poolt seatud seitsmest diakonist, kes loobiti Jeruusalemmas kividega surnuks. Altari eesküljel oli restiga orv, mille taga peitusid apostli reliikviad. Need toodi Amalfisse neljanda ristisõja ajal Konstantinoopolist ja paigutati maa-alusesse krüpti. Imeteod hakkasid toimuma kaks aastat pärast krüpti valmimist, mis tekitas palverändurite katkematu voo ja muutis muidu tundmatu maakoha laialdaselt tuntuks. Kuulsaimaks imeteoks peeti kakssada aastat varem linna rünnanud berberi piraadi Khayr al-Dīn Barbarossa laeva uppumist linna mereväravate vahel. Selle põhjustas ootamatu tormituul vahetult enne linna ründamist, muutes päeva kirikukalendris oluliseks pühaks.
Gianni uuris võõrast ja tema huulil rabelesid mitmed küsimused – kes ta on, kust tuleb? Miks tahab tulla Antiookiasse ja võtta kaasa Andrease pisaraid? Neid, mis üksikute tilkadena kogunesid reliikvia alla ja mida lisati katedraali pühitsetud vette ning pritsiti rahva sekka. Järgnenud tervenemiste eest tänati eelkõige apostlit, apteeker aga segas usinalt taimesegusid kokku ja jagas neid pärast jumalateenistust hädalistele. Vastuse saamiseks tulid noored altari juurde.
„Kas sul on mingeid küsimusi? Kas sind vaevab midagi?“ päris võõras.
„Ei, mind ei vaeva midagi. Tahan teada, kes te olete ja kuidas teadsite, et me basiilikas oleme?“ vastas Gianni kärmelt.
„Kumb vastus sind rohkem huvitab, kas see, kes ma olen või kuidas ma tajusin teie siinviibimist?“ küsis mees irooniliselt. Nagu kevadine tuulehoog oleks pääsenud poisi pähe sahisema, ja see veider tunne ehmatas.
„Mõlemad!“ vastas Gianni kiiresti naljaka ripsatuse peletamiseks. Isa Giacomo suunurk võbeles.
„Ma olen Fra’ Quirino Vizzini, evangelist Johannese hauaordu rüütel ja kapiitelmeister. Meid kutsutakse ka Lüükia johanniitideks. Kas sa oled sellest ordust midagi kuulnud?“ küsis mees.
„Niivõrd, kui linnatänavatel räägitakse,“ vastas Gianni.
„Ja mida siis räägitakse?“ uuris mees.
„Et pärast evangelist Johannese haua hävitamist türklaste poolt otsite võimalust selle tagasivõitmiseks ja reliikviate päästmiseks,“ paristas poiss kiiresti.
„Ligilähedane,“ vastas meister. „Kuid see on vaid pool tõde.“
„Ja mis on siis tõde?“ küsis Gianni. Petra võttis poisi käe alt kinni ja vaatas hämmeldunult johanniidi tumedaid silmi.
„Evangelisti haua pidamine reliikviate asukohaks on suurim eksitus, mida rooma kirik on aja jooksul levitanud. See viib meid ristisõdadeaegsesse Jeruusalemma ja reliikviate laialitassimiseni. Evangelist on Ephesoses – seal, kus on ka jumalaema haud ning lõpupäevade kodu,“ vastas mees. „Seal on kristliku maailma piir ja meie eluruum. Evangelisti säilmete laialitassimine tähendaks usuvõitluse salgamist ja loobumist sõnumi levitamisest.“ Quirino ninasõõrmed paisusid. „Meie ordu liikmed, kes aeti Anatooliast välja mitusada aastat tagasi, on moodustanud varjudest koosneva vennaskonna. Me hoiame evangelisti haual silma peal ja läbi varjatud tegevuse takistame sinna mošee ehitamist.“ Mehe näkku sigines määratlematu karmus. Tema pruunid silmad muutusid kalgiks ja läbitungimatuks.
„Mošee ehitamise surve katedraali varemetele on tugev,“ sekkus vestlusesse Giacomo. „Tänu diplomaatilisele tegevusele on vennaskond seni suutnud ehitust vältida. Mošee jaoks on olemas paraku nii türklaste tahe kui ka raha…“ Vaimulik võpatas, taibates, et oli rääkinud liiga palju. Quirino astus Giannile sammukese lähemale.
„Lepime kokku, et sa pole seda kuulnud, eks ole! Pole vaja, et linnatänavatel tuleksid uudishimulikud meid tüütama. Kuid sul oli vist ka teine küsimus?“ uuris mees.
„Kuidas te tajusite meie siinviibimist, kuigi me olime üleval täiesti vaikselt?“ küsis Gianni ja üle meistri näo libises seda kuuldes muie.
„On needuseid, millest pole lihtne lahti saada. On koormaid, millest ei ole võimalik vabaneda ja mille saad endale vastu tahtmist. Mõned nimetavad neid võimeteks, mõned needuseks.“ Krüpti sigines tema filosoofiliste sõnade peale ebamugav vaikus.
„Jumalariigi sõduritele antakse vaimseid relvi nende kutsumuse järgi. Me nimetame neid armudeks, mida ei ole võimalik endale ise soovida,“ katkestas vaikuse isa Giacamo. „Kirik räägib meile sakramentidest kindlas võtmes, kuid ei räägi midagi nihetest dogmades – sellest, mis jääb kahe jumaliku armu kokkupuutekoha varju. Nii nagu jumalariigi piir jookseb läbi kiriku ja vangla, nii on puhtaid arme, mida meile on õpetatud mustvalgelt otsima ja vastu võtma. Kuid samamoodi on segunenud armudest tulenevaid võimekusi.“
„Ma ei saa aru,“ raputas Gianni pead. „Kuidas see on seotud meie nägemisega treppidel?“ Vaimuliku kulm kiskus kipra ja ta proovis soovimatus suunas arenevat vestlust lõpetada.
„Gianni, kas sa mitte ise ei rääkinud meile poisipõlves huvitavaid lugusid katedraali maalidest? Sinu juhtumit arutades ei jõudnud kapiitel kokkuleppele, kas tegemist oli nihestunud armude või kasvuraskustega,“ vastas vaimulik. Meister võpatas. Visates Giacomole ja Giannile kiire kõrvalpilgu.
„Juhul kui Quirino saab Balardiga jutu peale ja pääseb Bona Fidele, on teil pikki päevi ja öid aega arendada teoloogilist vestlust. Nüüd olge nii head ja jätke meid omavahele,“ lõpetas vaimulik.
„Gianni, meie teed ristuvad veel kindlasti. Nii nagu ma tajusin sind krüpti ees hiilimas, nii nägin sinus midagi, millest tahaksin sinuga rääkida,“ lisas Quirino.
Gianni tahtis esitada järgmist küsimust, kuid vaimulik sekkus: „Minge nüüd, Jumala pärast! Meil on omavahel asju arutada, mitte kuulata siin teie tobedusi.“
Gianni läks Petraga katedraali treppidele. Hommikune kirkus oli asendumas keskpäevase palavusega. Noored vaatasid igatsevalt sadama poole, lootes värskendavat tuulehoogu. Giacomo ja Quirino ei näinud nende minekut sadamasse. Selle asemel jätkasid nad poolelijäänud vestlust.
„Räägi mulle Gianni lugu. Mul on parem teada, kellega pikale reisile lähen,“ nõudis meister ja Giacomo andis lühikese ülevaate poisi nägemustest. Mainis ära kreeklase maalide loo. Quirino erutus silmanähtavalt.
„Kas see maal on veel siin kloostris?“
„On, kuid keegi pole hiljem näinud midagi sarnast, mida Gianni väitis nägevat,“ üllatus isa.
„Kas ma saaksin seda näha?“ küsis meister.
„Jah, kuid ma ei usu, et selles oleks midagi erilist,“ raputas vaimulik hämmeldunult pead ja viipas meistri endaga kaasa. Mehed väljusid krüptist ja suundusid raamatukokku.
„Minu
