toetus on hea, kuid mõttetu ilma Andrease pisarateta,“ ei jätnud meister jonni. „Püha manna on emiiri mõjutamiseks ainuke vahend. Oleme talle pakkunud igasuguseid asendusi, kuid tulutult. Raha ta ei vaja ja võimu on tal piisavalt. Diplomaatilise vahenduse nii Rooma kui Viiniga oleme taganud. Isegi vihjanud, et jõudude tasakaalu muutudes mošee ehituse suunas kaotab ta vennaskonna toetuse. Paraku see ei mõju! Emiir on vana ja haige ning ta tahab vaid Andrease pisaraid.“
„Pisarate liikumisest väljapoole Amalfit teame vaid meie ja nii peab see jäämagi,“ kähvas Giacomo. Vaimulikule meenus kunagi raamatukogust leitud viaal, mille ta oma tuppa oli unustanud, ning ta keerutas peas võimalust sinna johanniidi jaoks mõned pisarad juurde poetada. „Seni kuni mina vastutan reliikvia eest ja sina ordumeistrina tagad mulle kuuria poolehoiu, seni võite arvestada kloostri toetusega.“
„Sõber! Kas sa ei näe, mis ümberringi sünnib?“ kähvas Quirino. „Mingi Napoleon on purustanud Vatikani väed ja Loretos võimutsevad prantslased. Kindral Berthier on välja kuulutanud Rooma vabariigi ja paavsti veetakse vangina ringi ning keegi ei tea, kus Pius täpselt on. Viimased uudised tulid Sienast. Kuuria on peatu ja ei tea, mida teha. Igipõlised liitlased on segaduses ega anna pärast Loreto langemist Vatikanile vägesid. Me elame segasel ajal! Kas kuurial on vähimatki aega tegeleda meie või Amalfiga, on teadmata. Palume jumalat, et prantslased paavstivõimu üldse ära ei kaota.“ Meister vangutas pead. „Meie diplomaatiline töö on tunduvalt laiem kui evangelisti krüpti varjamine. Tahan teada, mida plaanib Türgi. Kas neil on jõudu pärast sõda Venemaaga impeeriumit säilitada. Seda tarkust mõne piisa vastu vahetada on oluline,“ jätkas Quirino. Viimase lause ütles ta sosinal, sest neist möödus kaks redelit vedavat venda.
Raamatukokku jõudes keeras Giacomo väikese ukse lahti. Nad sisenesid käsikirjade hoidlasse. Kreeklase maal oli samas kohas, kuhu see mitme aasta eest oli tõstetud – väikesesse riidega kaetud külgorva suletud hoidlas. Varem oli seal rohmakas riiul erinevate raamatutega. Nende teoloogilise tähtsuse vähenedes saadeti need küladesse vaimulikuks lugemiseks ja tühjaksjäänud koha võttis endale kreeklase maal. Vardja oli teinud ammu ettepaneku pilt keldrisse tagasi saata, kuid lõpuks oli see ikka viimata jäänud. Meister seisis vaikides maali ees ja astus siis mõned sammud sellest eemale, niikaugele, kui vastassein lubas. Mees toetas selja vastu seina ja tõstis ohke summutamiseks käed suu ette ja jäi liikumatult maali vaatama.
„Mida sa näed seal?“ küsis Giacomo kärsitult. Meister tegi kõnelemist takistava liigutuse ja läks siis pildi juurde ning tõmbas riide rapsaki ette tagasi.
„Sinu poisil oli õigus …“ pomises mees. „See siin pole niisama plätserdis. Hoia see peidus. Selles on jõud, mille kinnimaalimisel on kreeklane palju vaeva näinud ja teie klooster sai pärast pildi valmimist kindlasti palju puhtamaks.“ Meister jäi keset hoidlat seisma ja vaatas ebaledes riidega kaetud orva. „Huvitav, kas peale selle valmimist jäi El Greco veel vaimselt terveks?“ vangutas ta pead. Hoiuruumist väljudes väristas Quirino õlgu, nagu soovides kontidesse pugenud külma välja raputada. „Huvitav,“ pomises mees aknast sisse paistvat päikest vaadates, „tõesti väga huvitav …“
„Kas sa räägiksid nüüd, mida ootamatut sa avastasid?“ küsis Giacomo kärsitult. Johanniit oli vait ja hõõrus oma lõuga.
„Ma kohe ei tea, mida öelda,“ otsis meister sõnu, „parem, kui sellest pildist räägitaks väljaspool kloostrit võimalikult vähe. Sellest kurjast, mis pilti on kinni maalitud, saab üle olla vaid väga tugev isiksus. Kui see satuks mõne nõrga inimese seinale, muudaks pilt ta hullumeelseks, mõrvariks või enesetapjaks. Hoia see maal peidus – ma tegelen sellega hiljem, kui olen emiiriga asjad ühele poole saanud.“
Mehed olid hoidlast lahkudes sõnaahtrad ja mõlemad sukeldusid oma tavalistesse toimetustesse. Meister sulgus talle eraldatud kambrisse, kust väljus vaid valitud palvustele, olles mitu päeva ametis vaid mõtlemise ja kirjutamisega. Üks kiri Viini õukonda, üks Istanbuli ja üks Rooma kuuriasse. Isa Giacomo tegeles samal ajal tema reisi ettevalmistusega.
CAPRI
Päeva halastamatu kuumuse eest varjudes liikusid inimesed linna varjupoolsel küljel, kuhu päike peale ei paistnud. Kuum virvendus kattis kõike ühtlase õlise kihina ja majade piirjooned väändusid ning olid nagu kummist. Kes soovis ennast sellest läbi suruda, mässiti mõtlemist nüristavasse ämblikuvõrku ning rühkija tahtest jäid järele vaid riismed.
Õnneks olid Amalfi linnatänavad uuristatud mäekülge. Need, kes polnud kleepuva palavuse eest suletud aknaluukide taha peitunud, said toimetada vaid varjulistel tänavatel. Rannajoonega kõrvuti jooksev tänav oli inimestest tühi. Sadamas ja dokkides toimetavad töömehed olid pugenud päikesekuumuse eest kõrtsi ja nõudsid keldrijaheduses hoitud veini, hoidmaks eemale silmanägemist moonutavat palavust.
Olles veel krüptis toimunud kohtumise mõju all, suundusid noored palavust trotsides sadamasse. Ninna lõi kai äärde seotud kalapaadist hoovav rappelehk, mida tuuletu meri ei suutnud endasse haarata, andes sellega palavusele õige tonaalsuse – paadipõhjas haisema läinud ogalikud muutsid olemise värvikaks. Kalakaupmees, kes oli ennist noortele kiirustades kalakäruga vastu tulnud, oli unustanud väljapraagitud jäägid üle parda vette visata, kust need oleks avamerele triivinud või lihtsalt põhja vajunud.
„Uhh, milline hais!“ ütles Petra nina näppudega kattes. „Ma ei söö enam kunagi kala …“
„No siis on mul üks mure vähem,“ naeris Gianni. „Vähemalt ei lähe sa kalamehele naiseks.“
„Loll!“ rõkatas Petra poissi müksates.
„Nii, kui mina olen loll, siis sina oled pirtsutaja,“ ütles Gianni tüdrukut kai otsa vedades – sinna, kus lehk polnud nii tihe ja värvikas. Seal loksusid suuremad ja uhkemad kahemastilised purjekad. Noored jäid kai otsa juures seisma ja Gianni hoidis tüdruku ümbert kinni ning vaatas üle plika õla peegelsiledat merd.
„See kõik on nii vaikne ja rahulik, kuid silmapiiri taga on tundmatus. Ja sina tahad sinna seda otsima minna,“ sosistas plika. Poiss võttis tüdruku oma embusse ja silitas huultega tema juukseid. Need olid tumepruunid ja seotud pikka, rinnale ulatuvasse paksu patsi. Gianni võttis ja silitas sellega plika põske – teades, et hea õnne korral toob ta välja armsad lohukesed. Kuid tüdruk ei tulnud mänguga kaasa – ta vaatas silmapiiri, endal silmad nukrust täis.
Suured kaubalaevad, Balardi Bona Fide nende seas, seisid dokkide juures. Merre suunduva kai ääres olid valdavalt ühemastilised ja ülesvinnatava põikpoomiga kirevad kalapaadid. Felukid ja lüügerid olid koondatud kaugemale. Hea tuule korral kasutati Salerno ja Napoli vahel liikumiseks pigem kiireid lüügereid, kui pikaldast ronimist hobukaarikuga mööda väänduvaid mägiteid. Salernosse sai soodsa külgtuulega kahe tunniga. Vaevalised mägiteed röövisid päevast enam kui poole. Kahemastilisest lüügerist, mis oli seotud väiksema feluki kõrvale, kostus toimetamist.
„Ahoi, Gianni! Mis linnas uudist?“ hüüdis keskealine kräsupea, kes uuris kail seisvaid noori.
„Tere, Augusto! Tulime Petraga jahedust otsima. Linn on palavusest paks ja tuult pole raasugi.“
„Ei ole jah! Kuid varsti kerib briisi üles.“ Meremees võttis kastil istet. „Petra, kui koju lähed, täna emandat lõunasöögi eest ja ütle, et toon Caprilt homme lubatud köömned.“
„Ütlen, auväärt Augusto! Kuid mis sind Caprile viib?“ päris Petra. Noored astusid lähemale ja imetlesid paati.
„Garnisonist saadeti käsk seada Monte Solarole lisavahtkond.“ Mehel oli seljas pikkade käiste ja silmatorkavate tõrvajälgedega linane pluus. Ta oli paljajalu ja napilt üle põlvede ulatuvates
