pigistas tema kätt ja naine tundis, kuidas kuumus sööstis temast läbi.
Siis tundus, nagu oleks teda raputatud. Nagu oleks neid segatud.
„Hei!” hüüdis sügav hääl. „See siin on elus!”
Tundus, nagu vaataks ta filmi, kuid tema oli üks tegelastest.
Õhus oli kohutav hais, nagu põleks kusagil midagi. Igal pool jooksid ja karjusid inimesed.
Toimus plahvatus, mõtles Leslie. Keegi oli midagi gaasist karjunud ja siis oli kõlanud maailmaraputav kärgatus. Jah! Nüüd ta mäletas seda tunnet, kui oli õhku paiskunud, lennanud… kõvasti vastu seina põrganud. Aga… ta ei lebanud seina vastas.
Leslie vaatas alla, kus valitses täielik kaos. Ta oli ise ka seal. Ta lamas magavate inimeste reas. Naine ei tundnud ühtki neist. Matt… kus Matt oli? Päästeteenistuse töötajad liikusid sihipäraselt ja korda luues läbi kaose. Ruumi värskelt värvitud seinad olid mustaks tõmbunud ja kõrvetada saanud. Oli toimunud plahvatus ja põleng. Kõik viitas sellele.
Kui valus tal oli! Issand, valutab igalt poolt, mõtles Leslie tagasi oma kehas olles ning enam mitte alla tapatalgutele vaadates. Söestunud puidu hais… veel hullem, söestunud liha lehk täitis naise sõõrmeid.
Sest inimesed, kellega ta ühes oli, ei maganud.
Nad olid surnud.
Ta võis näha enda kõrval oleva naise avatud klaasistunud silmi. Järsku avastas Leslie, et tema kõrvale kükitas mees. Aga see polnud Matt.
„See siin on elus!” röökis mees.
Muidugi olen ma elus, mõtles Leslie.
Tekkis äkiline segadus. Inimesed tormasid tema juurde. Veel karjumist.
„Kiiresti või me kaotame ta! Ta pulss hakkab kaduma.”
Veelgi enam inimesi hakkas tema ümber sagima.
„Eemale!”
Naine tundis rinnus tuld.
Igas tema luus tundus olevat toores piin. Leslie teadis, et peab avama silmad ja hingama.
Ta pilgutas silmi. Tema ümber lõõmas öö petlik ja neoonvärvi sära.
„Saime ta! Ta on tagasi.”
Seejärel tõsteti Leslie millelegi pehmele ja lamedale. Ta oli häguselt teadlik, et keegi räägib mehega tema kõrval. Naise nägemus teda ümbritsevast näis järsku terav ja piinav.
Seina ääres oli neli laipa. Üks neist oli Matt.
Siis polnud enam valgust ega segadust. Ainult kohutav teadmine.
Matt oli surnud.
Leslie hakkas karjuma…
„Rahunege,” sõnas meedik. „Palun… Te olete elus ja me tahame teid elusana ka hoida.”
Elus? Järelikult Matt…
„Palun, te peate Matti aitama. Ta on elus. Ma just rääkisin temaga. Te peate teda aitama!”
Leslie nägi meediku silmis murelikkust.
„Mul on nii kahju…”
Naine taipas, et on maapealses põrgus.
Matt…
Ta vaevu tundis nõela oma käsivarres.
Seejärel saabus vaid pimedus.
1
Üks aasta hiljem
Leslie peatus minutiks, vaadates taevasse. Milline ilus õhtu. Taevas poleks saanud enam veetlevamat violetset varjundit omandada. Aga teisest küljest oli Põhja-Virginia maastik üks ilusamaid maailmas.
Rohkem kui iial varem, vähemalt tema jaoks.
Viimase aasta jooksul oli Leslie hakanud hindama selliseid lihtsaid asju nagu elu erinevad värvid. Aasta oli olnud nii veider, täis elavalt vastuolulisi emotsioone. Päikesepuudutus, koiduvärv – need tundusid intensiivsemad kui kunagi varem. Äsjaavastatud ilu rikkus siiski veel üksi elama õppimise ahastus. Elu oli muutunud topeltväärtuslikuks, aga naine tundis, et sellist imelist kingitust tuleks kellegagi jagada… ent tema oli elus ja Matt surnud.
Loojuv päike oli kaunis ning õhtune tuul magus ja pehme. Selle mõttega peas, sulges Leslie silmad ja tundis põskedel, kuidas päev kustub. Soojus oli imeline.
Naine ohkas ja asus taas tööle. Ta pidi kiirustama. Valgus hakkas varsti kaduma.
Üksipulgi, natukesehaaval, pühkis naine hiljuti avastatud piirkonnalt tolmu. Ta eemaldas viimased tolmukübemed ja siis…
Jaa!
Leslie jätkas tolmu pühkimist kaljulõhes olevalt pealuutükikeselt, tundes juubeldust. Ta ei saanud olla muidugi päris kindel, ent paistis, nagu oleksid nad avastanud vana St. Mathiase surnuaia, mille professor David Layman uskus siin asuvat. Naine silmitses kolju suurust ja kuju. Luud polnud tema ala. Temal olid teadmised esemete, kangaste, isegi arhitektuuri kohta, kõikide asjade kohta, mis moodustasid kokku elu, edaspidi ja tagurpidi. Luude kohta teadis Leslie vaid seetõttu, et oli nendega oma töös nii palju kokku puutunud.
Kalinguritükikesed pealuul vihjasid soengukaunistusele, mis sobis täiuslikult Laymani arvamisega, et see osa surnuaiast oli mõeldud teenistuslepinguga teenijatele, orjadele ja neile, kes olid lihtsalt liiga vaesed, et parema koha eest maksta.
„Brad!”
„Jah?”
Brad Verdun, Leslie hea sõber ja kolleeg, oli hõivatud töötamisega mõned jardid eemal. Sel ajal, kui ta ootas mehe tähelepanu, võttis Leslie pintsetid ja korjas ettevaatlikult leitud kangatükid kokku; naine oli kindel, et labor kinnitab tema arvamuse, kuid iga väike tükike tuli säilitada.
„Brad!”
„Jajah.” Lõpuks ometi pühkis mees käed tolmust ja tõusis, kõndides siis kohta, kus naine töötas. Mees vandus kergelt, raputades pead. „Sul oli õigus. Jälle.” Brad vahtis teda natuke skeptiliselt. „Kui ma ei tunneks sind nii hästi, nõustuksin teistega, et sa oled veidi selgeltnägija.”
Naine naeratas veidi rahutult. „Oleksid ise sama koha valinud,” kinnitas Leslie mehele.
„Jah, lõpuks.” Brad uuris tööpaika, vahtides professorit, kes oli neist umbes viiekümne jardi kaugusel neljakäpukil maas. „Niisiis, minevikuprintsess, teata oma avastusest. Anna vanapoisile tema õhtuelamus.”
„Ütle talle ise.”
„Sina leidsid luud.”
„Me töötame koos,” sõnas naine tagasihoidlikult. „Sa olid vaid paar jalga eemal.”
„Sina avastasid.”
„Me tulime siia ühtse meeskonnana, täispakett,” meenutas Leslie mehele kangekaelselt.
„Mina
