istet suure lahtise kamina ees, mis valitses ruumi, ning rüüpas teed kiiktooli mugavuses, mis jäi vaikselt põlevast tulest vasemale. Mõne minuti pärast sai naine aru, et pole üksi.
Leslie heitis pilgu kõrvale, huuli kõverdamas naeratus, kui vaatas meest, kes oli temaga ühinenud. Mehel oli ümar kõht, mida rõhutas lihtne must vest ja veidi pleekinud puuvillane kangas, mis pungitas välja vöökohast, kuigi poleks tegelikult pidanud näha olema. Mehe parukas oli natuke sassis, kuid ajakohane, ning kolmnurkne müts, mida kandis, istus sellel suurepäraselt. Mehe sukkpüksid olid paksud, valged ja mõnevõrra kulunud; kingadel olid kenad pandlad. Mees oli punapõskne, silmad olid puhmaskulmude all veidi tumedad ja väiksevõitu. Mees vaatas naeratades ja rahuldusest ohates Leslie poole. „See on nüüd tehtud, mis?” küsis mees temalt.
Naine noogutas. „Teil pole vaja muretseda, reverend Donegal. On tõsi, et mõned luud pannakse kasti ja saadetakse analüüsimisele, kuid Smithsoniani inimesed on väga ettevaatlikud ning lugupidavad. Seejärel saadetakse luud tagasi ja vaatame, et kõik surnud maetakse ümber kõikide palvete ja austusavaldustega. Usun, et kui meie leiu tähtsus on lõpuks kinnitatud, tuleb siia hoolitsetud kalmistu. Siia püstitatakse armas mälestuskivi ja kiriku täpne koopia, põlvkondade kaupa külastajaid saab nautida ilusat maakohta ja õppida kõike sellest, mis juhtus siin Iseseisvus- ja Kodusõja ajal.” Naise nägu muutus kergelt nukraks. „Tean, et sa tegid suurepärast tööd, kui aitasid põgenikke Iseseisvussõja (toimus aastatel 1775–1781) ajal, kuid seesama maja oli põgenevate orjade peatuspaigaks Maa-aluse Raudtee1 päevil. Siin eesõuel toimus ka üks Kodusõja (toimus aastatel 1861–1865) kokkupõrge. Lausa hämmastav, et see maja veel alles on.”
„Korralik ehitus,” sõnas reverend Donegal karmilt. „Rahvas hoolitseb ta eest. Mäletan, miks aastaid tagasi, kui tulin ühel paljudest pühapäevadest sellesse majja pärast teenistust teed jooma… ah, kui armas see siis oli. Nii palju põnevust ja hirmu. Uus maa.” Reverendi silmad tumenesid ja hetkeks näis ta olevat kimbatuses. „Kahju… üks sõda viib alati teiseni. Siin olemine teeb mulle haiget… näha häid mehi suremas, Põhjas ja Lõunas, uskumas samasse Jumalasse… Ah, vahet pole. Alati jääb lootus, et inimene õpib oma vigadest.” Mees katkestas, vanad silmad tuhmistumas, ja naine teadis, et reverend vaatas tagasi oma aega, mis püsis tal kindlalt meeles.
Muidugi teadis Leslie tema lugu. Mees oli selle maja võõrustajannat eemalt jumaldanud, alati ettevaatlikult, ent nautides iga võimalust viibida naise seltskonnas. Reverend oli truult teeninud oma kogudust; ta oli hea mees. Üks tema naudingutest oli olnud pühapäevane teejoomine. Ühel päeval oli ta tulnud siia, joonud teed… ja surnud siis südamerabandusse naise käte vahel, keda oli palju aastaid salaja imetlenud. Algul oli Leslie arvanud, et tegemist on väga kurva vaimuga, kes otsib armastust, mida eluajal endale lubada ei saanud. Kuid lugu polnud üldse nii. Naine avastas, et reverend oli endaga rahujalal; et tema kauge ja vastamata armastus Mrs Adella Baxteri vastu oli tegelikult olnud vaid meeldiv fantaasia ning mitte midagi sellist, mille täitumist ta oli lootnud. Mees oli nautinud poissmehepõlve, teenides oma kogudust. Reverend oli jäänud siia paljudeks aastateks, sest tundis, et paljud tema kogudusest väärisid mäletamist. Lühidalt, ta soovis, et surnuaed leitaks üles.
Alguses ei olnud mees Lesliet usaldanud. Ta oli proovinud naise peal tosinat trikki, liigutades hambaharja, lukustades kohvrit, peites võtmeid. Mees ei arvanud, et Leslie teda näeb ega kindlasti mitte oodanud, et naine saab vihaseks, hakkab tema peale karjuma ning nõuab vestlust. Kui nad lõpuks nii kaugele jõudsid, osutus mees tõeliseks südametevõitjaks. Reverendi silmade kaudu õnnestus Lesliel näha maja sellisena, nagu see oli olnud mehe päevil. Naine oli kogenud mehe kirge, kui reverend rääkis, mida tema ja teised olid läbi elanud, et rajada uus maa; mehe hirmu, et ta võidakse üles puua kui äraandja – see oli karmidel Iseseisvussõja päevil palju kordi võimalik. Mees oli sügavalt häiritud, et vähesed, kes olid sellest vanast majast läbi käinud, olid teadlikud, kui ohtlik oli vabaduse eest võitlemine olnud. „Sa ei mõista,” oli ta Lesliele öelnud. „Me peaaegu kaotasime sõja. On lausa ime, et võitsime. Kõik need mehed, kes kirjutasid alla Iseseisvusdeklaratsioonile? Nad oleks võidud üles puua! Paljud riskisid nii paljuga. Ah, igatahes, kõigele vaatamata näitab Jumal oma tahet.”
Praegu paistis reverend olevat mõttejärje kaotanud.
„Tänan sind abi eest,” lausus Leslie talle väga pehmelt.
Mees noogutas, seejärel vibutas talle sõrme. „Ootan, et mängiksid ausat mängu, noor daam. Vaata, et nad käituksid minu inimestega õigesti. Eriti väikese Pegiga. Sa ju leidsid tema haua just sealt, kuhu sind saatsin?”
Leslie noogutas, seejärel vahtis hetke tulle, olles sama kadunud minevikku, nagu mees oli olnud. See oli kummaline. Enne plahvatust oli Lesliel olnud aimdusi nagu siis, kui ta oli aidanud leida kodutu mehe. Nagu võiks ta silmad sulgeda ning kujutleda midagi, mida enam pole, ning siis tabada selle. Loogika? Instinkt? Midagi enamat? Ta poleks osanud öelda. Kuid nüüd…
Nüüd tulid vaimud tema ellu.
„Vaatan, et Pegi lugu saaks räägitud,” kinnitas naine reverend Donegalile. Leslie kordas üle, mida mees oli talle tüdrukust ennist rääkinud. „Kui Peg oli kümnene, kõndis ta külma kallava vihma käes linnakesest kümme miili välja, et kutsuda maakonnast mehi, sest teadis, et kohe on rünnak tulemas. Ta kogus kokku kohalikud väed ja nood kaitsesid edukalt siinset jõge ja istandust, kõik tänu Pegi vaprusele. Ta suri palavikku, mille sai ööl, kui võttis ette retke läbi külma vihma ning vaenlaste ridade. Ning pärast sõda… inimesed olid vaesed. Talle korraldati parimad matused, mis olid tol ajal võimalikud.”
Mees noogutas rahuldustundega. „Kuju oleks kena. Kas leiaksid kellegi, kes selle eest maksaks?”
„Kui vaja, maksan tema kuju eest ise,” kinnitas naine.
Mees vaatas teda nördinult. „Kuju minust!” kuulutas reverend. „Oh, muidugi, ma arvan, et Pegi peab samuti austama.”
„Sina saad oma koha, kui nad taastavad kiriku, ja Pegi austatakse surnuaial. Kuidas tundub?” küsis Leslie, rõõmus, et võis naeratada.
Mees noogutas, vahtides tulle. „Siin on jahe,” ütles ta. „Ah, need vanad kondid…”
„Täna on jahe, aga ma ei usu, et sa tõesti tunned oma vanu konte,” narris Leslie. Ta pani tassi maha ja tõusis, kõndis tule juurde ning soojendas selle paistel käsi. Kui ta uuesti reverendi poole pöördus, oli mees läinud.
Naine istus tagasi toolile. Veidi aja pärast kuulis ta teisi tulemas. Aeg oli hiline; Leslie eeldas, et kõik lähevad kohe üles oma voodisse, kuid siis tundis ta kellegi kohalviibimist ja seekord kuulis ta hingamist.
Leslie pööras ümber. Ukseavas seisis Brad ja vahtis teda.
„Hei,” ütles naine.
„Hei,” kordas mees kajana, ikka veel naist vaadates.
„Mis on?” nõudis Leslie.
„Kas Laymon tõesti ei öelnud sulle veel midagi?” küsis Brad, paistes üllatunud. „Ma arvasin, et ta helistas sulle.”
„Mis asjus?” uuris Leslie.
„Nad uurivad alam-Manhattanis teist paika,” vastas Brad.
Leslie tundis külmajudinaid seljal, nagu oleks teda jäise mõõgaga löödud. Ta vaatas tulle, püüdes rääkida täiesti rahulikult. „Ma olen kindel, et keegi kaevab alati kusagil Alam-Manhattanis.”
„Sellest saab suur projekt.” Mees jäi minutiks vait. „Hastings
Maa-alust Raudteed kasutasid orjad Kodusõja päevil põgenemisel lõunast põhja, et pääseda orjusest.
