sügavalt. „Muidugi elasid sa seal koos Mattiga, nii et võib-olla sa ei taha sinna tagasi minna. Aga mul on hea meel, et sa seda korterit alles hoiad. Kinnisvarahinnad sinu naabruskonnas tõusevad juba taevasse. Oh jumal, anna andeks. See ei kukkunud hästi välja. Ma aina komistan.”
„Pole midagi, Brad.”
„Jah. Muidugi.” Mees püüdis naeratada.
„Ma ei saanud isegi tema matustele minna. Olin haiglas,” pomises Leslie, vahtides leeke.
Järsku tundis ta südames hirmsat valu.
Vaimud tulid tema juurde, otsisid mõnikord üles, küsisid talt abi.
Aga Matt mitte.
Vaim, keda Leslie tahtis näha, kellele tahtis meeleheitlikult viimast korda öelda, kui väga oli teda armastanud, kuidas mees oli olnud kogu tema elu, kuidas oli täitnud tema elu imedega lihtsalt kohal olles… seda vaimu ei olnud ta kunagi näinud.
„Ma tahan peatuda Hastings House’is,” lausus Leslie.
Brad langetas pea. Naine taipas, et mees naeratas. Brad oli veendunud, et oli toiminud õigesti ja vaid majutusest rääkides meelitanud naise tegema otsust tagasi minna.
Võib-olla mees vääris eneseõnnitlusi.
Või oli Lesliel ehk aeg tagasi minna.
„Tahad sa tõesti sinna jääda? Räägid sa tõsiselt?”
„Surmtõsiselt.”
Leslie tõusis, patsutades Bradi õlale, kui minema asus. Ta seisatas koridoris, vaadates mehe poole tagasi. „Mingit sõnademängu polnud plaanis,” sõnas ta kergelt ja naeratas mehele virilalt. „Sul on õigus. Olen valmis tagasi minema. Põnevil tagasiminekust. Head ööd.”
Naine jättis Bradi tooli kõrvale põlvitama.
Põnevil? Armas jumal, milline valetaja ta oli.
Ent siiski…
See oli tõsi. Ta poleks iial seda arvanud. Poleks ärganud hommikul, mõeldes: Tahaksin tõesti tagasi Hastings House’i.
Aga nüüd, kui ta minemas oli…
Minevik viipas talle. Leslie pidi hakkama sellega leppima.
Ta pidi tagasi minema.
2
Oli hilja. Joe Connolly arvates oli see kummaline aeg kohtumiseks. Naine, kes tema vastas istus, oli jalustrabav, kuid meenutas mehele pingul, väljaaretatud hurdakoera. Naine oli üleliia kõhn ja tema pikad sõrmed olid elegantselt maniküüritud ning särasid teemantides ja teistes uhketes ehetes. Ta oli mehele sel hommikul helistanud ja kohtumise määranud. Kohtumispaik oli naise valitud – väike iirilik kõrts Wall Streetist eemal. Mees oleks oodanud talt pigem vaikset nurgakest kusagil eksklusiivses klubis, kuid võib-olla ei soovinud naine, et teda nähakse eradetektiiviga. Ükskõik, mis põhjusel see ka polnud, oli naine valinud pubi O’Malley’s, mis oli soe, väike ja kutsuv ning mida oli nooruses ilmselt palju kordi külastanud.
Joe teadis, et naine oli pärit tagasihoidlikest oludest. Ema poolt oli naine teist põlve iirlane; naise isa, üks O’Brien, tuli kõvasti rabavate tööliste ridadest, kes olid saabunud Ühendriikidesse 1840. aastatel. Veri, higi ja lihased olid mehe kaubanduses kaugele viinud, nõnda oli saanud nende tagasihoidliku perekonna õnn alguse ja tõusnud siis rikkusesse. Seejärel oli Eileen O’Brien teinud abielludes hea partii ning kandis nüüd nime Mrs Thomas Brideswell, olles hiljutise senaatori ja ehitusmagnaadi lesk.
Naine lükkas üle laua mehe ette pildi noorest naisest, mis teeninuks kümnest punktist kaheksa. Mees vahtis hämmeldunult seda sarnasust. Talle vaatas vastu Genevieve O’Brien. Naise silmad olid suured ja sinised, ta oli sama sale nagu tema tädi Eileen ning kaunilt eristuvate näojoontega. Tema juuksed olid tumedad, kastanpruuni läikega. Fotograaf oli tabanud nooruse naeru, tarmukuse ja optimismi.
„Kui vana see pilt on?” küsis Joe.
„See on tehtud umbes kaks ja pool aastat tagasi,” ütles Eileen ning kõhkles. Ta vaatas kurnatud ja kurval pilgul ning kühmu tõmbudes maha. „Veidi enne minu ja minu vennaga tülliminekut.”
Joe raputas pead. „Andke andeks, ma ei taha peale käia, kuid pean aru saama. Kui ta lahkus kodunt vabatahtlikult ning olite juba võõrdunud, miks te siis arvate, et temaga on midagi juhtunud?”
Eileen ohkas sügavalt. „Donald suri kohe pärast seda, kui Genevieve oli majast välja astunud. Tüdruk tuli Donaldi matusteks tagasi. Tahtis eemale hoida minust ja sellest, mida ta nimetas minu naeruväärseks pühendumuseks naeruväärselt ebafunktsionaalsele perele. Usun, et ta oli endast väljas, sest minu vend suri enne, kui nad olid rahu sõlminud, aga…” Naine tõstis ühe kalliskividega kaunistatud käe. „Usun, et minu venna majapidamises võis olla vastik üles kasvada. Minu isa ja vanaisa saavutatu kohta võib palju kiidusõnu öelda, kuid sel kõigel oli oma hind. Lastele esitatud võimatud nõudmised. Nii palju süüotsimist, kui miski valesti läks.” Eileen raputas pead ja Joe oli liigutatud tema ilmsetest kannatustest. Hoolimata reserveeritusest ja elegantsist, oli naises sügav ja juurdunud kurbus. Seejärel vaatas Eileen mehele otsa. „Pärast minu venna surma on ta mulle helistanud iga kahe nädala tagant. Vähemalt korra iga kahe nädala tagant. Ma pole temast midagi kuulnud juba üle kuu.”
Joe nõjatus tahapoole, vaadates naist. Ta oli politseis töötatud aastatel palju õppinud, kuid veelgi rohkem oli ta õppinud hiljem, kui hakkas omapäi töötama. Vaadata kellegi nägu sel ajal, kui ta rääkis, oli sageli sama oluline kui sõnad, mida öeldi.
„Kas viimasel korral, kui vestlesite, sai öeldud midagi, mis võinuks põhjustada suurema lõhe teie vahel?” küsis mees.
Oli tunda kerget kõhklust.
„Ei,” lausus naine.
Ta valetas.
„Pean teadma kõike,” ütles Joe kindlalt.
Jällegi elegantne käelehvitus. „Ühes kõmulehtedest oli kohutav artikkel meie pere kohta,” rääkis naine.
„Ja?” õhutas Joe.
„Genevieve oli kindel, et tema isa ei ole tema isa.”
„Ta on teiega märkimisväärselt sarnane. Oletan, et teie ja te vend pidite välja nägema üsna sarnased,” sõnas Joe.
„Täpselt,” ütles Eileen.
Mees viivitas. „Mis leht see oli? Millal artikkel trükiti?”
„Te ei taha seda hirmsat soppa lugeda,” kinnitas naine talle.
„Ma pean seda lugema. Mrs Brideswell, muidu töötan siin teadmatuses. Teie vennatütar on kakskümmend kuus. Ta on täiskasvanu. Täiskasvanutel on õigus otsustada kaduda. Mul pole peaaegu midagi, millega edasi töötada. Olete andnud mulle mõne tuttava eesnimed ja tänavanimed ning mul on tema töökoha kontaktid, ehkki ta lahkus sealt kuu aja eest. Juba see võib viidata, et Genevieve plaanis linnast lahkuda. Mul on ka aadresse, kus te uskusite teda ringi liikuvat. Te ei või minu eest midagi varjata. Kui ma ta leian – kui ma ta leian –, ei või ma garanteerida, et suudan teda veenda teile helistama.”
„Ei! Te ei saa aru. Usun kogu südamest,
