Ta jõi teed, mis pidi nüüdseks olema väga külm.
„Mul on väga kahju teie nõo pärast,” sõnas naine pehmelt.
„Tänan.” Need sõnad üllatasid Joed, ehkki ta teadis kohe, mida naine silmas pidas.
„Tema surm oli linnale kohutav kaotus, aga teile oli see loomulikult isiklik, nii et minu sügavaim kaastunne.” Naise silmad hakkasid veega täituma. „Olin tol ööl seal, kas teate,” pomises ta.
„Ei teadnud,” lausus mees.
„Ma sain hiljem teada, et Gen oli huvitatud sinna minemisest. Tagasi mõeldes on mul hea meel, et ei osanud teda õigel ajal kutsuda. Ta oli aastate jooksul kohtunud paljude sealsete inimestega. Tal oli politseiga palju lähedasi kontakte, olles ise sotsiaaltöötaja ja puha. Muidugi tundis ta Gretat minu kaudu.”
Joe ei suutnud vastu panna. Ta nõjatus ettepoole. „Mida te tollest õhtust mäletate?”
„Tulesid, muusikat, ilusaid rõivaid, glamuuri… Olin plahvatuse ajal sissepääsu juures. Nad ajasid meid kokku ja viisid kohe välja. Mäletan, kuidas seisin väljas ja tundsin, et see on uskumatu. Mäletan sireenide heli, kiirabi, parameedikuid… ja laibakotte,” rääkis naine. „Mul on nii-nii kahju.”
„Tänan teid. Eileen, kas te mäletate midagi kummalist?” käis Joe peale.
Naine naeratas valulikult. „Kaotasite kellegi, keda armastasite, seega tahate leida põhjuse, parema selgituse kui lihtsalt gaasiplahvatus. Ei, mul on kahju. Kõik on hägune. Lobisesin parasjagu, oli kuulda justkui kõuehäält. Keegi karjus: „Tuli,” inimesed sattusid paanikasse… politsei tuli ja meid kõiki aidati välja.”
Joe noogutas. Mida ta siis oodanud oli?
„Tänan,” kordas mees.
Naise pilk kohtus Joe omaga ja tema sõnad olid täis meeleheidet. „Ma pean Genevieve’i leidma, Mr Connolly. Palun aidake mind.”
Ehkki Eileeni hoiak näis ikka kuninglik ja reserveeritud, sirutas Joe peo üle laua naise käele. „Ma teen kõik, mis võimalik,” lausus mees pühalikult.
Naine peaaegu naeratas. Seejärel pööras ta peopesa üles ning pigistas vastuseks mehe kätt. Tema puudutus oli tugev ning sama meeleheitlik kui tema hääle kõlagi.
Nad rääkisid mõne minuti Genevieve’ist pikemalt ja sel ajal, kui tüdruk pildilt sai Joe jaoks elavaks, hakkas mees tegema mõtteis märkmeid, kust uurimist alustada. Kõigepealt alustaks ta tavalise politseitööga. Seejärel läheks ta kaugemale, sinna, kuhu politsei ei tohtinud ametivande tõttu minna.
Majas oli teisigi.
Mees teadis seda algusest peale.
Esialgu oli see kõigest teadlikkuse ähmane tunnetus. Nad ei pööranud talle tähelepanu, näisid teda mitte nägevat või tundvat, aga isegi siis oli mees teadnud, et polnud üksi.
Köögis oli üks naine. Ta oli alati tuleaseme juures, segades midagi nõus, mida mees arvas olevat pott lahtise tule kohal. Naine oli kena ja noor ning kandis koloniaalaja rõivastust, muuhulgas ka väikest tanu. Mees polnud kindel, kas naine oli olnud keelatud armuke või teenijanna, kuid ta ümises kaunil häälel, kui toitu segas. Aeg-ajalt ajas ta end sirgu, nägu omandamas valulikku maski. Ta pööras end ümber, silmad pärani, ja siis kukkus… ning hajus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
