nesetapuklubi, Gayle Wilson
Armas lugeja!
Tänan sind, et võtsid kätte “Enesetapuklubi”. Ma olin kaua aastaid keskkoolis õpetaja ja olen töötanud paljude väga andekate õpilastega. Pole midagi toredamat, kui suhelda nende tarkade, innukate, lõbusate ja armsate lastega. Hoolimata sellest, et olen kirjutanud üle neljakümne romaani, pean ma ennast ikkagi eelkõige õpetajaks.
See raamat kirjeldab õpetajate ja õpilaste vahelisi suhteid, samuti sõprust õpetajate siseringis. Uskuge mind, selle loo pahategijad ja ebameeldivad kohad on kõik väljamõeldis, kuid ülejäänu põhineb aastaid kestnud kogemustel – õpetamisrõõmul, seltsimehelikkusel, nõudlikkusel, mida see elukutse vajab, tööl, mis on kõrgeim kutsumus. Ma loodan, et te heidate meelsasti pilgu sellesse maailma, mis on põnev ja huvitav.
Alustasin raamatut mõttega “mis oleks, kui…”. Andekates lastes on palju sarnast. Neid vaevavad ühesugused alaealiste mured ning nad reageerivad asjadele enam-vähem samamoodi kui nende eakaaslased. Ma mõtlesin sellele, milleks on võimeline väärale poole arenenud kõrge intellekt ja mis toimuks siis, kui paheline geenius tegutseks mõnes lõunaosariigi väikelinnas – veelgi täpsemalt – keskkoolis. Ma lisasin loole tubli annuse teismeliste käitumist, mida võis peaaegu iga päev meedias kuulda ja näha, ning nii sündiski “Enesetapuklubi”.
Ja kuigi selle raamatu andekad lapsed on tõepoolest kurjad geeniused, esineb selles ka pühendunud õpetaja, kes teeb täpselt seda, mida peab tegema – kaitseb oma õpilasi ja seisab nende eest. Ma loodan, et te elate kaasa tema ja kogenud politseiniku püüetele lahendada mõistatus ja trotsida ohte, mis on selle loo mõte.
Nautige lugemist!
Teie Gayle Wilson.
Proloog
“See hakkab juba tüütuks muutuma! Kui palju võib sama asja korrata?”
“Tüütuks? Sa mõtled kogu selle põnevuse juures?”
“Sa tead küll, mida ma mõtlen!”
“Ma tean, et sa oled nii suur sitapea, et su ajud haisevad! Sa pole tüdinud. Sa oled kõike muud, sa oled eputis, kuid mitte tüdinud.”
“Ma olen tüdinud!” Tüdruk sirutas käe õlle järele.
“Sellepärast, et sul puudub fantaasia!” ütles poiss talle pudelit ulatades.
Ta vaatas, kuidas tüdruk jõi, kallutas pea kuklasse, nii et võis näha tema kõrisõlme liikumist kuuvalgel. Tüdruku peenike kael oli nagu jupike heledat posti. Habras. Kaitsetu.
“Mida me siis nüüd teeme, härra Fantaasiarikas?” küsis tüdruk, kui ta pudeli lõpuks langetas.
“Viitsütiku,” ütles poiss tagaistmel. “Meisterdame mingi lõhkekeha ja sütiku. Midagi, et saaksime olla ise kaugel, kui see juhtub.”
Poiss tagaistmel oli tüdruku sõber. Tüdruk oli ainus, keda poiss oli kunagi sõbraks pidanud. See pakkus talle mõningaid privileege. Lollide ettepanekute esitamine kaasa arvatud.
“Kas sul on sellised asjad olemas? Millest neid meisterdada?”
“Ma ei tea, mida selleks vaja läheb, kuid ma saan teada. Internetis on kõik olemas. Google’ist leiab isegi tuumapommi valmistamise õpetuse.”
Poiss ei pannud põlglikku turtsatust tähele ja jätkas: “Ja kõiki asju saab poest osta. Ostusid võib jälitada, kuid midagi taolist… Pealegi ei tohi jätta mingeid asitõendeid.”
“Tulekahjus…”
“Sest see on kuriteo eduka sooritamise esimene reegel, sõbrake. Endast mitte jälgi jätta. Ei tohi jätta midagi, mis kriminalistidele otsa kätte näitaks.”
Järgnenud vaikuses võttis poiss õllepudeli ja jõi selle ainsa sõõmuga tühjaks. Isa külmikust näpatud õllest ei piisanud kunagi, et õiget surinat pähe saada. Eriti siis, kui seda pidi kellegagi jagama.
Tüdruk ütles: “See kõik on jama. “Võib-olla põhjaosariikides see neil õnnestub, aga mitte siin. Kas sa arvad, et nende sitases laboris on vastavad riistad olemas?”
“Födedel on.”
“Födedel?” kordas tüdruk.
“Neil on tehnika viimane sõna. Nemad lahendasid ka selle teise juhtumi.”
“Neid nähti. Issand hoidku, nad jätsid ju maha rehvijäljed! Pole vaja olla geenius, et…”
“Võib-olla.”
Järgnenud vaikuses üritasid teised kaks mõistatada, mida ta öelda tahtis. Ka ta ise polnud päris kindel…
“Mida see tähendab?” küsis lõpuks tagaistmel istuv poiss.
“Iga kurjategija peab olema võmmidest targem, eks ju?” Ta vaatas nõustumist oodates üle õla.
Sõber kehitas õlgu. “Küllap vist.”
“Tegelikult peab olema targem kui kõige targem võmm. Kui tema ei suuda juhtumit lahendada, siis teised ei suuda seda ammugi.”
“Kas sa tahad teha võmmidele IQ-testi?” Tüdruk puhkes naerma ja see käis poisile närvidele. “Me saame teada, kes on neist kõige nutikam ja siis? Võtame ette midagi kriminaalset, mida isegi tema ei suuda lahendada?”
Tüdruku sarkasm näitas tema kitsast mõttemaailma. Lapsesuu ei valeta, mõtles poiss. Isegi tema ei kujutanud ette, kes on neist kõige nutikam ja mis see võiks olla, mida isegi tema ei suuda lahendada.
Ja kui ta ei suuda kohalikke politseinikke üle kavaldada, peab ta oma elu eesmärgid ümber hindama. Nad arvavad, et on nii kuradima nutikad. Poiss oleks tahtnud neid ninapidi vedada. Süüdata veel üks tulekahju, et ennast tõestada.
Ent risk on liiga suur. Ta ei taha oma tulevikku ohtu seada. Tal olid oma plaanid ja nende hulka ei kuulunud kuriteos süüdi jäämine. Kui ta tahab tõestada nendele jobudele, et ta on millekski võimeline, peab see olema midagi, mille jäljed ei viiks temani. Või kellegi teiseni, kes temaga seotud on.
Tal oli suvel aega mõelda, kuidas süüdata tulekahjusid jälgi jätmata. Ja tal oli olnud õigus. Võmmid ei suutnud midagi avastada.
Kui kool algas, hakkas aega nappima. Seega tuli mõelda välja midagi lihtsamat. Ent kas ilma riskita pakuks see sama palju rahuldust?
See peaks olema midagi sama erutavat, kui isa binokliga põlevaid kirikuid vaadata.
“Täpselt,” ütles ta. “Midagi sellist, mida ta ei suuda lahendada. Ja mis jälgi ei jäta. Nagu tulekahjud. Ainult et midagi veel paremat.”
“Nagu näiteks?” küsis poiss tagaistmelt.
“Ma ei tea veel,” vastas teine tõemeeli.
Väiksem risk. Sama ülev tunne. Tõsta panuseid mängus võmmidega ilma enda omasid tõstmata.
See tähendab, et kellegi teise jaoks on risk väga suur. Aga see pole enam tema probleem.
