puhkust nagu õpetajatel.
“Ilma nende võrukaelteta pole see mingi töö.”
Lindsey naeratas. Shannonile meeldis õpilastega suhtlemine rohkem kui kellelegi teisele, kuid tal oli õigus. Tegemist oli teismelistega ja nende mässavad hormoonid võtsid neid kõiki võhmale. Shannon töötas õpilastega individuaalselt, silmast silma, see erines õpetaja suhtlemisest klassiga.
“Kes sulle praegu peavalu valmistab?”
“Mitte keegi üksikult võttes.” Shannon tõstis pea sohva seljatoelt ja rüüpas kohvi. “Kõik en masse,” ütles ta, hääldades viimaseid sõnu korrektselt prantsusepäraselt. “”Kas te saaksite muuta tunniplaani, preili Anderson? Ma ei taha algebras käia.” Ma muutsin, aga ma ei tea, mida ma vanapreili Brockile ütlen.”
“Kas sa paned seda neile pahaks?”
“Ei, aga keegi peab ju ka Brocki tundides käima.”
“Ta peaks pensionile minema. Ta töötas siin juba siis, kui mina koolis käisin.” Neliteist aastat tagasi, mida polnudki tegelikult väga palju. “Me kutsusime teda juba siis vanaks Brockiks.”
“Kas ta oli sama halb õpetaja kui praegu?”
“Ma ei tea. Mulle ta tunde ei andnud. Ma ei mäleta, et lapsed oleksid teda siunanud. Aga tollal ei räägitud õpetajatest halvasti.”
“Sa liikusid siis vales kambas.”
“Või õiges.”
Nad jõid kohvi seltsimehelikus vaikuses. Shannon nõjatus taas seljatoele ja kohendas harjumuspärase liigutusega juukseid.
“Täna hommikul juhtus midagi imelikku,” alustas Lindsey.
Shannon ajas ennast sirgu, tema pilk oli uudishimulik. “Klassis?”
“Enne seda. Kui ma kooli tulin, ütles Melanie, et Dave tahab mind näha. Tema kabinetis istus keegi uurija. Ta ütles, et FBI on koostanud portree kirikute süütajate isikuomadustest.” Lindsey vakatas, tahtes näha, kas Shannon jõuab samale järeldusele nagu tema hommikul.
“Ja nad tahtsid rääkida sinuga? Nad kahtlustavad sinu õpilasi?”
“Ilmselt küll. Ma olen terve päev sellele mõelnud ja see ajab mind üha enam vihale.”
Shannon ei vastanud, kuid Lindsey peaaegu luges mõtteid, mis liikusid tema roheliste silmade taga. Ta teadis, et nõustaja sõelub läbi andekate programmi õpilasi, nagu Lindsey oli teinud terve päeva. Mis oligi tema viha peamine põhjus.
“Kas ta ütles sulle, keda nad kahtlustavad?”
“Ta tahab, et mina ütleksin neile.”
“Jama. Kas sa arvad…?”
Lindsey raputas pead. “Aga ma pean tunnistama, et see tegi mind ärevaks. Ma muudkui mõtlen, kas keegi neist võib sellega seotud olla, kuid… Sina tunned neid. Kes pagan võiks teha midagi taolist?”
“Ma ütlesin sulle. Nad on võrukaelad. Nad ei erine mingil moel teistest lastest, võib-olla ainult selle poolest, et nad on liiga nutikad, et vahele jääda.”
Ka Lindseyle oli see pähe turgatanud. Ta oli endamisi mõelnud, kas portreteerijad olid suunanud oma tähelepanu tema andekatele õpilastele just sellepärast, et sündmuskohtadelt ei leitud asitõendeid.
“Ma arvan, et just seda nad arvavad.”
“Et nad peavad olema geeniused, kuna võmmid neid kätte ei saa?” küsis Shannon. “Väga mugav lahendus!”
“Nad ei taha tunnistada, et mõni alaarenenud puupea kavaldas nad üle, põletas maha kolm mustanahaliste kirikut ja pääses terve nahaga. Seega pidi see olema keegi teine.”
“Kes see uurija oli? Mõni, keda ma tunnen?”
Shannon oli umbes paar aastat tagasi kurameerinud šerifi asetäitjaga. Nad olid säilitanud sõbralikud suhted ka pärast romantilise suhte lõppemist. Tundes oma sõpra liiga hästi, ei imestaks Lindsey, kui see suhe polekski päriselt lõppenud.
“Jace Nolan.”
“See nimi ei ütle mulle midagi.”
“Tundub, et ta pole kohalik.”
“Kas sa tahad, et ma küsin Rickilt, miks nad su lapsed sihikule võtsid?”
“Kui sa seda teed, kas siis Nolan saab sellest teada?”
“Ei, kui ma ütlen Rickile, et ta suu peaks.”
“Kas ta peab?”
“Kindlasti. Miks mitte?”
Tõepoolest, mõtles Lindsey. Miks mitte? Või nagu Shannon ütleb – mis selles halba on?
Kaks
“Ma kuulsin, et te olete lõpuks nende tulekahjudega kuskile jõudnud.”
Jace tõstis pilgu ja nägi, et keegi maakonna politseinikest silmitseb laual lebavaid pabereid. Jace surus maha tahtmise need kokku korjata. Kuid mees oli ikkagi ta kolleeg.
“Portreteering. FBI-lt. Me töötame selles suunas.”
“Jah? Ma olen alati mõelnud, et need on liiga pinnapealsed. Kas te arvate, et seekord on nendest abi?”
“Vähemalt on, millest alustada.” Sõnad kajasid Jace’i peas vastu. Just seda oli ta eile hommikul koolis öelnud.
Eilsest saadik oli kõik muutunud. Enne olid politseinikud temaga vaevu suhelnud, isegi koridoris kohtudes, rääkimata tema laua juurde tulemisest ja küsimuste esitamisest. Mitte et Jace’il oleks sellest eriti sooja ega külma olnud. Aga ikkagi…
Mehe särgi rinnataskul oli nimesilt. Kas Randolph-Lowen kuulub politseinik Carlisle’i piirkonda? Kui kuulub, siis kas tal on sidemeid inimestega, kellega Jace oli eile rääkinud?
Nagu näiteks punapeaga, kes kaitses nii agaralt oma õpilasi?
Jace ei pannud preili Sloani skeptitsismi pahaks. Tal oli täielik õigus küsida, miks ta andekate programmis osalevaid õpilasi kahtlustab.
“Keda te siis otsite?”
“Põnevuseotsijaid,” ütles Jace ja lehitses reageeringut otsides Büroo antud, nüüd juba tuttavaid isikukirjeldusi. “Noori. Valgenahalisi. Meessoost.”
“Kui noori?”
“Ilmselt teismelisi. Või veidi üle kahekümne. Portreteering ei täpsusta.”
“Kolledžiealisi. Nagu need eelmised.”
“Võimalik. Kuid siin kandis pole kolledžit…”
“Carrollis on eelaste. Ja teine Bedfordi lähedal. Tänu vanale George Wallace’ile ja Lurleenile on meil kaubanduskooli algaste peaaegu iga nurga taga.”
“Ja ükski neist pole tulekahjude geograafilises keskpunktis. See
