tuleme sellele pärast sööki järele.”
Millal? See kõlas nii, nagu poleks õhtusöök ainus asi, millele Nolan mõtles.
“Valmis?” Taas võttis Jace tal küünarnukist kinni ja juhatas parkla poole. See hakkas juba harjumuseks kujunema. Ja Lindsey avastas, et tal pole selle vastu midagi.
“Jace. Ebatavaline nimi,” ütles Lindsey. “Ma ei usu, et oleksin seda varem kuulnud.”
Kuna Jace oli vastanud sellele küsimusele sadu kordi, polnud tal vaja isegi mõelda. “See on mu vanemate väljamõeldis.”
Nad väljusid restoranist, kus road olid kiitust väärt. Need ei vastanud küll päris Jace’i arusaamadele kokakunstist, kuid olid täitsa söödavad. Ta oli siin linnas palju hullemat kogenud.
“Väljamõeldis?”
“Mu vana-vanaisa nimi oli James Christian Nolan. Teda kutsuti Jamesiks. Minu vanaisa nimi oli James Christian Nolan II. Jimmy. Minu isa kutsuti Treyks, kuna tema oli James Christian III. Kui mina sündisin, tuli kellelegi mõte kutsuda mind J. D-ks, millest sai Jacey. Mingil ajal lühenes see Jace’iks. Kui ma kooli läksin, arvasin ma, et see ongi mu nimi.”
“Kõlab usutavalt.”
“Mis mõttes?” küsis Jace talle autoust avades. Ta ootas, kuni Lindsey autosse istub.
“See nime lugu. Meie siin oleme nagu üks suur pere. Ma ei tea… See kõlab… lõunapäraselt.”
“Jah, noh. Ma ei saaks öelda, et minu pere on lõunapärane, kuid ka see on suur.” Ta naeratas Lindseyle, kuid kogu sundimatus, millega nad olid vestelnud söögi ajal – jalgpallist kuni roogadeni – oli haihtunud ja asendunud kohmetusega, mis oli vallanud neid staadionilt restorani sõites.
Jace sulges ukse, läks teisele poole autot ja püüdis otsustada, kas oma plaan ellu viia. Võib-olla siiski.
Ta avas juhipoolse ukse ja istus rooli. Kui ta võtit süütelukku surus, vaatas Lindsey talle otsa. Nende pilgud kohtusid, Jace’i oma oli küsiv.
“Suur tänu õhtusöögi eest.”
“Pole tänu väärt.” Jace pidi endale tunnistama, et talle meeldis selle naise seltskond.
Kui esialgne kohmetus oli kadunud, oli Lindseyga kerge rääkida. Muidugi oli Jace vältinud teemasid, mis oleksid käivitanud Lindseys kaitsemehhanismi. Seda ei tohtinud teha, kui ta tahtis saada infot, mida ta uskus Lindsey Sloanil olevat. Oli ise küsimus, kas ta tahab seda jagada.
Otsus tehtud, tagurdas ta auto parklast välja. Jõudnud maanteele, pööras ta tuldud tee asemel vastassuunda. Lindsey reageeris sellele, nagu võis oodata.
“Me ei sõida staadioni poole.”
Ta ei tõstnud lärmi. Pigem kõlas see nagu uustulnukale tee juhatamine.
“Ma tahan teile midagi näidata.”
“Kuulge…”
“Rahunege. Teie süütus on minu seltsis kaitstud.”
Jace polnud selles enam päris kindel. Algne kavatsus preili Sloan sööma kutsuda oli olnud puhtalt tööasi. Ta poleks eales uskunud, et on õpetajast võlutud.
Punakaspruunid juuksed eeldaksid kas või mõnda tedretähni. Kuid naise elevandiluukarva nahk oli veatu ja näokuju klassikaliselt kaunis. Tema vasekarva silmad olid suured ja otsekohesed.
Miks ta siis reede õhtul üksi on? Ja tema sõbranna agaruse järgi otsustades on ta ka ülejäänud õhtutel üksi.
“Nädal on olnud pikk,” ütles Lindsey häälel, mis polnud enam rahulik. “Mulle meeldis õhtusöök, kuid ma oleksin tänulik, kui te mind auto juurde viiksite.”
“See võtab ainult viis minutit. Me oleme peaaegu kohal.”
Jace teadis, et niipea, kui ta peateelt ära pöörab, taipab Lindsey, kuhu nad sõidavad ja reageerib sellele vastavalt.
Aga see oligi Jace’i eesmärk. Ta ei saanud lubada, et põhisündmuse nauditav eelmäng takistab tema tööd.
Lindsey ei hakanud vaidlema ja ka see meeldis Jace’ile. Naine oli üks harvadest, kes teadis, millal suu kinni hoida. Vaikus kestis täpselt nii kaua, kui ta oli oletanud.
“Ma olen seda kirikut näinud,” ütles Lindsey.
“Kõik on seda näinud. Ma tahtsin ainult midagi kontrollida.”
“Kui te arvate, et see sunnib mind kaaluma võimalust…”
“Pole oluline, mida te minu sõnadest usute. Teie arvamus ei muuda juurdluse käiku.”
Lindsey pööras pea kõrvale ja vaatas tuimalt aknast välja, kui Nolan varemete juurde sõitis. Nolan ei osanud öelda, kas ta silmitseb põlenud ahervaret või väldib ta pilku.
Nolan peatas auto kiriku ees ja lülitas mootori välja. Hetke pärast kustusid esituled. Nende ette kerkis kunagise kiriku tume siluett kuuvalge taeva taustal.
“Kõnnime natuke.”
Nõusolekut ootamata avas Jace ukse ja ronis autost välja. Ukse sulgemise klõpsatus kajas vaikselt lagendikult vastu.
Jace astus varemete poole, tundmata huvi, kas Lindsey talle järgneb. Lõpuks – ja kergendustundega – kuulis ta autoukse avamist ja sulgemist. Naise samme polnud pehmel pinnasel kuulda, ent kui Jace pead pööras, oli Lindsey ta kõrval, pilk kirikule suunatud.
Hetke pärast vaatas Lindsey talle otsa. “See on traagiline ja mõjub mulle masendavamalt, kui te arvate. Nendele, kes siin käisid ja kõikidele teistele. Kuid ma ei tea midagi, mis aitaks teid kurjategijate jälile saada.”
“Võib-olla ei tea te, mida tegelikult teate.”
“Ma olen sellele sel nädalal palju mõelnud. Ma vaatasin iga last, kes mu tundides käis, ja aina mõtlesin. Ja ikkagi on mu vastus sama, mis teisipäeval. Ma ei usu, et ükski minu õpilastest oleks sellesse segatud.” Ta silmitses taas varemeid. “Ma ei usu, et ükski neist oleks selleks võimeline… Ma ei tea. See on mõttetu hävitamine.”
Jace teadis, et see polnud mõttetu. See oli hästi ja väga hoolikalt läbimõeldud tegu.
See polnud jäljendaja, keda meedia oli välja pakkunud. Aga Jace’il polnud praegu kavatsust seda mõtet ümber lükata.
Ta soovis ainult, et inimesed usuksid, et sellega pole kõik lõppenud.
“Võib-olla… Võib-olla tahtsid nad adrenaliinitulva, kuid kogu see tähelepanu hirmutas nad ära.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию
