piisavalt vana.
Carlisle tammus vastust oodates jalalt jalale ja ilmutas närvilisuse tundemärke. Sellega kaasnes mundrivöö krudin, mis tuletas Jace’ile meelde, et olgu mis mees ta iganes oli, ta on kolleeg.
“Nagu ma juba ütlesin,” lausus Jace leebelt, “on see koht, millest alustada.”
“Ma kuulsin, et te käisite eile keskkoolis.”
Vähemalt see lähenemine oli otsekohesem kui eelmine. Võib-olla saab seda ära kasutada.
“Jah. Aga ma rääkisin ainult paari inimesega. Ma tahaksin teada, kellelt te seda kuulsite.”
Carlisle’i nägu tõmbus naerule. “Nii väikeses linnas teatakse kõike. Pool jaoskonda teadis sellest juba enne, kui te tagasi jõudsite.”
“Ma panen selle kõrva taha. Ma arvasin, et teil on seal mõni sõber, kes palus teil uurida, miks ma seal käisin.”
Carlisle’i näost võis näha, et Jace tabas naelapea pihta. Polnud raske järeldada, miks ta läbi astus, ükskõik kui kavalaks ta ennast ka ei pidanud.
“Niisiis olete te preili Sloani sõber,” jätkas Jace, enne kui Carlisle jõudis vabandust välja mõelda.
“Kahju küll.” Carlisle raputas pead. “Ma ei tunne teda. Kas see on õpetaja, kellega te rääkisite?”
“Andekate koordinaator. Ma ei tea täpselt, mida see endast kujutab, kuid ma uurin välja.”
“Jah? Mina ka ei tea. Kui mina koolis käisin, polnud säärast ametit.”
“Kas te käisite selles keskkoolis?”
“Kõik ümbruskonna lapsed käisid selles koolis.”
“Kas te tunnete mõnda neist ka praegu?”
“Peaks tundma. Kas te otsite kedagi, kellega rääkida? Mitteametlikult?”
“Midagi sinnapoole.”
“Lastega?”
“Ükskõik. Lihtsalt, et ta oleks avameelne.”
“Ma mõtlen sellele. Kas te arvate, et süütajad on väga andekad?”
“Nad põletasid maha kolm kirikut ega jätnud ühtegi asitõendit. Kas see ei viita erilisele andekusele?”
“Võib-olla oli neil lihtsalt õnne.” Carlisle’i naeratus oli tagasi.
“Mine tea.”
“Mu isa ütles alati, et parem olgu õnne kui raha.”
“Õnn saab lõpuks otsa.”
Pärast viimast tulekahju oli Jace lasknud patrullid välja panna kõikide selle maakonna mustanahaliste kirikute juurde. Niikaua oli sellest abi olnud, ent kui tal on õigus…
Kui tal on õigus, juhtub midagi muud. Varem või hiljem. Ja siis kavatses ta seista oma ülesannete kõrgusel.
Kerge peavalu, mida Lindsey pärast teist halvasti magatud ööd hommikul tundis, oli ägedaks muutunud. Oli reede õhtupoolik, kooli õpilaskond oli kogunenud virgutusürituseks spordisaali, mis oli juba kolm aastat selliste kogunemiste jaoks liiga kitsas. Bänd möirgas võitluslaulu, trummipõrin tuikas läbi maja nagu hambavalu.
Lindsey oleks tahtnud jääda tööpäeva lõpuni oma tuppa, kuid personalil oli kohustus üritustel silm peal hoida. Ta oli teinud ülesande enda jaoks kergemaks ja seisis avatud topeltukse taga, seega praktiliselt koridoris, kust sai saali jälgida. Seal oli tunduvalt vaiksem ja jahedam, samuti ei pressitud talle igast küljest peale.
Üritus oli lõpukorral, jäänud olid vaid kaptenite ja treenerite kohustuslikud sõnavõtud. Pärast seda, kui kisakoor lõpetab, tulevad kõik saalist välja ja istuvad bussidesse.
Niipea, kui võitluslaul lõppes, võttis rohkem kui kakskümmend aastat ametit pidanud jalgpallitreener mikrofoni ja hakkas esitlema kahte enda kõrval seisvat ujedat poissi. Lindsey hingas sügavalt sisse ja rahustas ennast mõttega, et nädal on peaaegu läbi. Homme hommikul võib kaua magada. Praegusel hetkel oli see kõige meeldivam asi.
“Kas nad võidavad?”
Hoolimata lühikesest lausest, oli aktsent sedavõrd tuntav, et Lindseyl polnud raskusi häält tuvastada ilma kõneleja poole vaatamata. Tema kõrval seisis uurija Jace Nolan, tumedate silmade pilk pööratud kolmele inimesele saalis. Kui Lindsey ei vastanud, pööras mees pead ja vaatas tema poole.
Lindsey nägi, et Nolani ripsmed olid väga pikad. Tema põskedel oli märgata tumedat habemetüügast, mida teisipäeval ei olnud. Mehe lipsusõlm oli lõdvaks lastud, kuid helesinine triiksärk nägi värske välja. Samuti tumedad juuksed, mida niiskus kippus lokki kiskuma.
“Mida teie siin teete?” küsis Lindsey.
“Vaatan ergutustseremooniat. Ma arvasin, et see on lubatud.”
Kooliüritustel käis nii lapsevanemaid kui ka linnaelanikke. Randolph-Lowenis ei kasutatud kunagi hirmuõhkkonda tekitavaid turvameetmeid, nagu seda tehti teistes koolides. Ka täna viibis saalis palju võõraid.
“See on lubatud. Ma lihtsalt ei arvanud, et see võiks teid huvitada.”
“Mind huvitab kõik, mis meie ümber toimub. See kuulub mu töö juurde.”
Nolani pilk suundus lavale ja ta hakkas kuulama meeskonnakapteni kogelevat kõnet. Lindsey vaatas samuti sinnapoole, kuid ta ei saanud aru ühestki sõnast, mida jalgpallur rääkis. Ta mõtles sellele, miks Nolan nii ruttu tagasi tuli ja samuti sellele, miks uurija taas just teda välja valis.
“Kas te olete praegu tööl?” küsis Lindsey, pilk mikrofoni hoidval poisil.
“Maakond maksab mulle täistööpäevade eest.”
“Aga miks siin? Miks täna?”
“Tulekahjud pandi toime nädalalõppudel. Ma üritan saada sotti, mida õpilased väljaspool kooli teevad.”
“Ja tulite sellepärast kooli?”
Nolan vaatas taas Lindsey poole, range suu üks nurk seekord pisut muigvel.
“Rumal mõte, eks? Järsku te valgustate mind?”
“Valgustan milles?” Niipea, kui sõnad olid suust libisenud, teadis Lindsey, mida Nolan tahtis. Ent sellest hoolimata polnud ta järgmiseks küsimuseks ette valmistatud.
“Selles, mida lapsed reedeõhtuti teevad.”
Lindsey suunas pilgu saali, kus Ray Garrett ulatas mikrofoni teisele kaptenile – juunioride omale. Lindsey ohkas – lootes, et märkamatult – ja vaatas Nolani poole.
Uurija pilk püsis ta näol. Ootavalt.
“Nad lähevad jalgpalli mängima,” ütles Lindsey.
Nolan naeris. “Jah, sellest sain ma aru. Ja pärast seda?”
“Oleneb õpilasest. Lähevad välja sööma.
