kui teil oleks olnud põhjust?”
“Siis oleksin ma rääkinud sellest inimesega, keda usaldan.”
“Doktor Campbelliga?”
Kuigi Dave polnud doktorantuuri lõpetanud, ei parandanud kumbki Nolanit. “Ainult siis, kui ma poleks suutnud küsimust ise lahendada,” ütles Lindsey.
“Minu parim nõuanne, preili Sloan, on selline, et kui see “küsimus” tekib, ärge hakake seda ise lahendama. Siin on mu nimekaart. Palun helistage, kui te peaksite… kaaluma võimalust, et meie portreteering võiks tõele vastata.”
Sõnastus oli ettevaatlik, otsekui proovides vältida solvangut. Nolani pilk polnud sellega eriti kooskõlas.
“Muidugi.”
Lindsey võttis kaardi ja vaatas seda. Kõigepealt hakkas talle silma mehe eesnimi. See oli Jace. Teiseks märkas ta palju häirivamat asja – mida ta oli kahtlustanud.
Jace Nolan. Kusagilt kaugemalt pärit. Ja hoopis teist laadi mees kui need, keda Lindsey tundis.
Ta tõstis pilgu kaardilt ja märkas taas, et Nolan teda silmitseb. “Kas see on kõik?”
“Helistage, kui midagi on.”
See polnud just see, mida Lindsey oli oodanud, kuid kindlasti oli vestlus selleks korraks lõppenud. Ta kasutas selle kähku ära ja ütles: “Tänan. Ma teen seda.”
Ta sammus ukse poole, teadlik, et mõlemad mehed vaatavad talle järele. Kui ta ukse enda järel sulges, nõjatus ta seljaga selle vastu, ohkas sügavalt ja mõtles äsjasele jutuajamisele.
Uks ta selja taga avanes ootamatult. Äärepealt tasakaalu kaotanud, püüdis Lindsey väljuva mehe eest kõrvale astuda.
“Vabandust!” Jace Nolan toetas teda küünarnukist.
“Minu süü. Ma poleks tohtinud ukse taha seisma jääda.”
Eks katsu nüüd selgitada, miks sa seda tegid!
“Pole hullu. Head päeva, preili Sloan.”
Uurija noogutas kergelt ja astus eesruumi. Lindsey vaatas talle järele, kuni mees kadus fuajeesse viiva ukse taha.
“Kas politsei kimbutab teid, preili Sloan?”
See oli Steven Byrd, kes võttis kapi ülemiselt riiulilt Ameerika lipu. Üks lõpuklassi õpilastest, kelle kohustuseks oli heisata see hommikul õues, langetada pärast tunde ja korralikult ära panna. Randolph-Loweni õpilaste silmis – isegi andekate programmis osalejate arvates – tõstis see kohustus ta kõrgemasse kategooriasse.
“Kas sa tunned teda?” küsis Lindsey imestunult, ega osanud arvata, kuidas Steven kohalikku politseid nii hästi tunneb.
“Ma istusin autos, kui tema enda omast välja astus. Politsei numbrimärk. Ja see mees näeb võmmi moodi välja. Tore, et mu tähelepanuvõime on nii hästi arenenud, nagu ma arvasin.” Steveni sinisilmad särasid Lindseyle prilliklaaside tagant vastu.
“Seega sa oletasid.”
“Seni, kuni te seda kinnitasite. Mida kurja te tegite? Sõitsite punase tule alt läbi?”
“Midagi sinnapoole,” vastas Lindsey puiklevalt.
Ei Dave ega Nolan polnud käskinud tal jutuajamisest vaikida, kuid Lindseyl ei tulnud pähegi asja õpilastega arutada. Isegi mitte Steveniga, keda ta pidas usaldusväärseks.
“Ei, siis nad oleksid saatnud mõne mundrimehe. Seega polnud küsimus teis. See oli meis.”
“Meis?”
“Õpilastes. Võib-olla teie õpilastes. Ja kui ma võin oletada…”
“Sa oled juba piisavalt oletanud,” ütles Lindsey, lisades toonile annuse pedagoogi rangust.
See ei jäänud Stevenile märkamata. “Hästi. Ma oskan suud pidada. Te teate seda. Mind ei üllata see visiit.”
Lindsey ei suutnud uudishimule vastu panna ja küsis: “Miks?”
“Tavalised kahtlustused. Kui midagi juhtub, süüdistavad nad alati lapsi. Eriti siis, kui tulekahjud on jäljendajate kätetöö, nagu uudistes räägitakse.”
Eelmine tulekahjude laine oli paari kolledžiõpilase kätetöö, millel polnud poliitilist tausta. Kuigi sihtmärgiks polnud ainult mustanahaliste kirikud, võeti arvesse nende geograafilist asendit. Ja need kolm ehitist, mis selles maakonnas põlema pandi, olid ainukesed, mis asusid mugavalt eraldatutena.
“Sa arvad nii?”
“Ma arvan, et see on tobedus. Ainus vahe seisneb selles, et antud juhul nad teadsid, millal lõpetada.”
See oli kohalike oletus. Arvati, et süütajatel polnud lihtsalt enam kirikuid, millele saaks tule märkamatult otsa panna. Ja nähtavasti olid nad eelmistest tulekahjudest üht-teist õppinud. Ajalehtedes kirjutati, et viimastest kohtadest leiti väga vähe asitõendeid.
“Kas sa oled nendest tulekahjudest midagi kuulnud?”
“Muidugi,” ütles Steven, kokkuvolditud lippu vastu rinda surudes ja kapiust küünarnukiga sulgedes. “Sellest räägitakse palju. Oletatakse palju. Ei midagi tähelepanuväärset. Ma pean selle vardasse tõmbama.”
Lindsey noogutas, astus kõrvale ja lasi poisi koridori. Talle järele vaadates mõtles ta nii Nolani kui ka Steveni sõnadele. Ta oli juba Dave’i juurde tagasi minemas, kui koolikell helises ja talle meenus, et tema klassi uks on lukus.
Koolipäev oli alanud. Kõik muud jutud hommikusest üllatuskülalisest peavad päeva lõppu ootama.
Õpetajate puhketuba oli ainus koht, kus sai pärast tunde lõõgastuda. Imelikul kombel oli ruum täna tühi.
Lindsey vaatas kella ja see oli ainult kaksteist minutit kolm läbi. Nagu tema õpilased viimases tunnis, oli temagi usin päeva lõpetama. Tal olid asjad koos juba enne, kui viimane õpilane oli klassist lahkunud.
Lindsey asetas oma lõuendist kandekoti lauale lähima sohva ees ja läks endale kohvi valama. Vedelik klaaskannu põhjas oli tume ja kange, just selline, nagu ta vajas. Ta võttis kandikult kruusi ja tundis kohvi valades kerget kõrbelõhna. Enne kui ta jõudis kruusi suu juurde tõsta, kostis välisukse tuttav kriiksatus.
Ta pööras ringi ja nägi oma kolleegi, kes asetas diplomaadikohvri ukse kõrval asuvale lauale. Shannon Anderson oli nõustaja. Kuigi Lindseyst mitu aastat noorem ja vaieldamatult atraktiivsem, olid nad saanud sõpradeks kohe pärast seda, kui Shannon oli Randolph-Lowenisse tööle võetud.
“Kas sinna jäi veel midagi?” küsis Shannon.
Lindsey võttis teise kruusi ja valas sinna kohvi. Ta ulatas selle sõbrale.
“Aitäh!” Shannon võttis kruusi. Ta lükkas pika tumeda juuksesalgu kõrva taha ja rüüpas kohvi. “See on nagu kolmas semester.” Ta krimpsutas nägu.
“Miks sa nii ütled?” küsis Lindsey naerdes.
“Mul on niisugune tunne.” Shannon istus sohvale ja tõmbas
