see kulmukortsutus?”
Gwenyth pöördus ehmunult ja nägi, et Rowan Graham oli ettepoole liikunud, ratsutas nüüd tema kõrval ja piidles teda lõbustatult.
“Ma ei kortsuta kulmu,” sõnas naine.
“Kas tõesti? Ja mõelda vaid, et ma kujutasin ette teid olevat piisavalt intelligentse, muretsemaks tuleviku pärast, vaatamata neile rõõmuhõisetele.”
“Muretsemaks tuleviku pärast?” lausus naine nördinult. “Miks ma peaksin muretsema, et maailma mured kuningannat rõhuma hakkaksid?”
Mees vaatas ettepoole, silmis kummaline segu nii lõbususest kui ka eemalviibimisest. “Katoliiklasest kuninganna on äkitselt tulnud koju valitsema rahvast, kes on viimase aasta jooksul südamlikult protestantismi vastu võtnud.” Ta pöördus taas naise poole. “See on ju küllaldane põhjus muretsemiseks?”
“Kuninganna Mary poolvend lord James on kinnitanud, et ta võib jumalat kummardada nii nagu soovib,” sõnas Gwenyth.
“Tõepoolest,” lausus mees ja pahvatas valjult naerma, mida Gwenyth pidas üsna ebaviisakaks.
“Kas te keelaksite kuningannale tema õigust jumalat kummardada?” päris ta. “Kui nii, ehk oleks teil siis parem tagasi mägismaale minna, mu lord,” lausus ta armsalt.
“Ah, milline tuline lojaalsus.”
“Ei midagi rohkemat sellest, mida ka teie oma kuningannale võlgnete,” nähvas Gwenyth.
“Kui kaua te olete ära olnud, leedi Gwenyth?” küsis mees vaikselt vastu.
“Aasta.”
“Sel juhul on selline teiepoolne teesklus kas rumalus või ei ole te kahjuks nii haritud või intelligentne, kui arvasin. Te kõnelete lojaalsusest, aga te ju teate ometi, et lojaalsuse peab ära teenima. Ehk väärib teie noor kuninganna tõepoolest nii tulist kaitsmist, aga ta peab end oma rahvale tõestama, sest ta on nii kaua ära olnud. Kas te olete nii kaua ära olnud, et olete unustanud, kuidas siin asjalood on? Et selles riigis on paiku, kus monarhia ja valitsemine ei tähenda midagi ning pühendumine kingitakse eelkõige oma klannile? Kui ühtegi sõda ei ole pidada, siis võitleme omavahel. Ma olen lojaalne mees, mu leedi. Tuliselt lojaalne Šotimaale. Noor Mary on meie kuninganna ning seetõttu ei ole tal mitte ainult minu ustavus, vaid ka kogu mu jõuvarud, mida suudan kokku koguda, nii mu mõõk, parem käsi, kui ka elu. Aga kui ta soovib monarhina tõelist võimu saavutada, peab ta oma rahvast tundma õppima ja panema nad end armastama. Sest kui nad teda armastavad… ükski lahing ei ole tema nimel liiga raske. Ajalugu on näidanud, et me oleme hooletud, liiga valmis surema nende nimel, kellel jätkub kirge meid võitlusse juhatada. Aeg näitab, kas Mary on üks sellistest.”
Gwenyth vahtis mehele uskumatu pilguga otsa. See oli kangelaslik kõne, kuid ta tunnetas selles ka otsekui mingisugust ähvardust. “Teil, mu lord, ei ole isegi mägikoera kombeid,” vastas ta, püüdes enesevalitsust säilitada.
Lord Rowan ei kaotanud närvi, vaid kehitas lihtsalt õlgu. Gwenyth ärritus veelgi enam, kui mees taas kord valjusti naerma hakkas. “Aasta Prantsusmaal on teid üsna tähtsaks muutnud, kas pole? Kas olete unustanud, et teie enda isa on pärit mägismaalt?”
Kas see oli varjatud torge? Gwenythi isa oli saanud surma lahingus koos James V-ga, kuigi ta ei jätnud endast maha nii suurt pärandit kui kuningas. Ta oli olnud lord MacLeod Islingtoni saarelt, aga see tilluke maatükike kõrgete mäetippude lähedal pakkus vaid kasinat elatist neile, kes sellel elasid. Mitte rikkus ei olnud saatnud naist Prantsusmaale kuninganna Maryt teenima; austus oma isa mälestuse vastu oli kõik, mis talle oli jäetud.
“Mina olen aru saanud, et mu isa oli ustav ja vapper ja alati viisakas,” teatas Gwenyth mehele.
“Ah, kui terav torge,” pomises Rowan.
“Mis teil viga on, lord Rowan? See on suur rõõmupäev. Noor kuninganna on naasnud oma sünniõigust tagasi nõudma. Vaadake enda ümber ringi. Inimesed on õnnelikud.”
“Tõepoolest,” nõustus mees. “Veel.”
“Olge ettevaatlik. Teie sõnades on aimata midagi, mis teiste kõrvade jaoks võib tunduda reeturlik,” teatas Gwenyth jahedalt.
“Minu jutu mõte,” lausus mees vaikselt, “on see, et praegune Šotimaa on palju erinev sellest, mille Mary nii kaua aega tagasi maha jättis – erinev isegi sellest, kust teie lahkusite. Aga kui te arvate, et ma ei ole rõõmus Maryt siin nähes, siis eksite. Minu eesmärk on hoida teda troonil. Ka mina usun, et mees – või naine – peab jumalat kummardama südames ja nii, nagu tundub parem, pööramata tähelepanu pisiasjadele, mis on niivõrd lõhestanud katoliku kiriku ja selle maa rahva. Võimsad mehed kirjutavad paberile ettekirjutusi ja tõlgendavad sõnu, aga just süütud surevad nii tihti selle lihtsa tõsiasja tõttu. Ma kõnelen otsekoheselt ja julgelt – see on mulle kombeks. Ma olen alati kohal, et teie Maryt kaitsta – isegi tema enda eest, kui vaja. Teie, mu armas, olete noor ja nooruslike idealistlike mõtetega. Kaitsku jumal ka teid.”
“Ma loodan, et ta alustab sellest, et aitab mul vältida oma riigi mühakaid,” vastas naine püstipäi.
“Kui te olete nii võluv ja pühendunud, armas leedi Gwenyth, kuidas saab looja teie soovi täitmata jätta?”
Gwenyth kannustas hobust tagant ja tõttas ettepoole, hoides oma kohta Mary eelväe hulgas, kuid eemaldudes pisut karedast lord Rowanist. Ta kuulis mehe vaikset naeru endale järgnemas ja võbistas õlgu. Lord Rowanil oli õnnestunud rikkuda päev, mis oleks pidanud olema puhas triumf. Miks, imestas naine, lasi ta sellel kergel vahejuhtumil end nii sügavalt mõjutada?
Gwenyth pööras hobuse tagasi mehe poole. Ratsutamine oli üks tema parimaid oskusi ja ta ei varjanud oma annet, kui pööras ratsu kõrvale, sõitis läbi vahemaa, mille oli nende vahele tekitanud, pööras siis taas kõrvale ja ratsutas lord Rowani juurde.
“Te ei tea mitte midagi,” teatas Gwenyth tuliselt. “Te ei tunne Maryt. Ta läks Prantsusmaale lapsena ja talle anti seal abikaasa. Ja ta oli poisile sõber, parim sõber. Vaene noor kuningas oli algusest peale haiglane, aga Mary jäi talle armsaks ja ustavaks sõbraks – ja abikaasaks. Lõpus, vaatamata haigetoa kohutavatele tingimustele, ei löönud ta hetkekski vankuma. Ta hoolitses mehe eest tema surmani ja leinas siis väärikalt tema kaotust. Maailm Mary ümber muutus, aga tema säilitas oma väärikuse. Kui diplomaadid ja õukondlased maailma kõigist paigust saabusid palvekirjade ja ettepanekutega järgmise abielu suhtes, kaalus ta oma valikuid, sealhulgas ka seda, mis on parim Šotimaale, sügava hoole ja täieliku teadmisega riigimehelikkusest, mida tema positsioon nõuab. Kuidas te julgete temas kahelda?” nõudis Gwenyth.
Seekord mees ei naernud. Selle asemel tema pilk leebus. “Kui tal on õnn teenida ära nii kirglikud kiidusõnad teiesuguse käest, mu leedi, siis peab tema armsa ja õilsa välimuse all tõesti midagi sügavamat peituma. Et te alati kõigis asjades nii kindel oleksite,” sõnas ta viimaks vaikselt.
“Miks ei peaks keegi selles kindel olema, sir?” päris Gwenyth.
“Sest tuule suund muutub kiiresti.”
“Ja kas ka teie muudate nii kergesti suunda, lord Rowan?”
Mees silmitses teda hetkeks, peaaegu kiindunult, nagu ta oleks sattunud uudishimuliku lapse peale. “Tuul puhub ja painutab metsas suuri puid, soovin ma seda või mitte,” sõnas ta. “Kui torm on lähenemas, on parem seda kuulda võtta. Puu, mis ei paindu, murdub.”
“See,”
