nii pikk ja elegantne, vaatas tema suuri kauneid tumedaid silmi. “Ma kardan,” sosistas ta. “Kardan, et ükskõik kui palju ma ka ei püüa õigesti tegutseda, ei suuda ma oma rahvast õnnelikuks teha.”
“Oh, Mary! Te ei tohi nii mõelda. Kojutulek oli imeline. Ja teist saab imeline kuninganna. Te olete imeline kuninganna.”
“Siin on kõik nii… teistsugune.”
“See on teie rahvas. Nad armastavad teid.”
“Nad on nii…” Mary vaikis ja kinkis siis talle naeratuse. “Nii šotlaslikud.”
“Tõsi, see ei ole Prantsusmaa. Aga Mary, see on imeline maa, täis imelisi inimesi. Keda otsitakse, kui on vaja sõjaväelist abi? Nad pakuvad suurt tasu, püüdes meelitada šotlasi oma võitlusi pidama, sest me oleme tulised, tugevad ja ustavad.”
“Aga mina otsin rahu.”
“Muidugi. Aga rahu saavutatakse tihti jõuga.”
“Šotimaal mitte.”
“Ah, Mary. See ei ole alati tõsi. Meenutage. Me oleme riik William Wallace’i ja Robert Bruce’i suguste meeste sihikindluse ja vapruse tõttu, kes olid teie enda esivanemad. Šotlased on ka poeedid ja teadlased. Nad käivad kõikjal mujal koolis ja õpivad maailma kohta kõike. Teie peate vaid šotlasi armastama ja siis armastavad nemad ka teid.”
Mary tõi kuuldavale vaikse ohke. “Ma palvetan… jah, ma palvetan. Ja ma tänan teid – mu sõber. Minu neli Maryt on kõik mulle väga kallid, aga nemad ei tunne seda maad nii nagu teie. Nemad on siit liiga kaua ära olnud nagu minagi. Ma vajasin täna õhtul teie sõprust ja mõistmist väga ja te ei ole mulle pettumust valmistanud.”
“Mary, igaüks kes teid tunneb, teab ka, et teil on suurepärane süda ning et te olete nii lahke kui ka tark. Te ei vaja mind. Te peate vaid ise endasse uskuma ning soovima oma rahvast mõista.”
“Ma kavatsen püüda. Sest ma kavatsen olla suurepärane kuninganna.” Mary kõhkles. “Isegi suurepärasem,” lausus ta vaikselt, “kui mu nõbu, kes istub Inglise troonil.”
Üle Gwenythi selja roomas külmavärin. Elizabeth osutus väga võimsaks valitsejaks. Ta oli Maryst kümme aastat vanem ning nüüdseks mitu aastat Inglismaa kuninganna olnud. Poliitilisel maastikul oli ta Mary oponent, sest kui Mary Tudor oli surnud, oli Prantsuse kuningakoda kuulutanud Mary Stewarti mitte ainult Šotimaa ja Prantsusmaa kuningannaks, vaid ka Inglismaa ja Iirimaa omaks, pidades Elizabethi Henry sohilapseks, mistõttu tal puudus õigus valitseda.
Poliitika võis olla väga ohtlik mäng. Gwenyth teadis, et Mary ei soovinud oma nõbu troonilt tõugata, aga ta oli ustav oma usule. Oli saanud üsna ilmseks, et inglased mitte ainult ei soovinud kedagi teist kui oma Bessi, vaid ei tahtnud ka mingit pistmist teha katoliiklasest valitsejaga, ning sellest võis kujuneda välja potentsiaalne – või paratamatu – konflikt.
Sajandeid olid sõjad Inglismaaga Šotimaad lõhestanud. Keegi ei soovinud, et inglased suruksid neile peale veel üht verevalamist, kuigi iga liit oli nagu pistoda torge mõne teise riigi südamesse. Inglased jälgisid umbusklikult Šotimaa sõprust prantslastega ning Hispaania jälgis neid kõiki, nii et nemad tegid sedasama vastu. Sellised mured pidid avaldama olulist mõju Mary tulevasele abielule. Ta võis leida nendele kasuliku liitlase – ja leida ka terve rea vaenlasi.
Mary oleks nagu Gwenythi mõtteid lugenud ja lausus vaikselt: “Ma usun tõesti, et on hea, kui ma seekord oma riigisiseselt abiellun. Ja ta on ju nägus, eks ole?”
“Kes?”
“Lord Darnley.”
“Ah, jah.”
Mary kissitas lõbustatult silmi. “Nagu ma aru saan, mõtlete, et keegi teine on samuti nägus? Ma usun, et tean, kellest te mõtlete.”
“Kas tõesti?”
“Lord Rowanist.”
Gwenyth võpatas ning tundis selga jäigaks muutumas. “Ta on väga järsk.”
“Ta on otsekohene ja teie olete ju see, kes mind mu rahva suhtes õpetab, nii et peaksite teadma, et selline lord, osav nii võitluses kui poliitikas, on järsk. Ta on täiusliku Šoti aadliku võrdkuju.”
“Sel juhul, miks te pole lord Rowanile ise silma peale pannud?”
“Nüüd teete minuga küll nalja, eks ole?”
Gwenyth kortsutas kulmu. “Ma ei tee üldse nalja.”
Mary naeris. “Noh, sel juhul ei olegi kuulujutud nii levinud kui võiks arvata.”
“Mary, palun, millest te küll räägite?”
“Minu isal oli kolmteist tunnustatud sohilast, kas teate. Mõned neist on tegelikult armsad inimesed. Nagu mu kallis vend James,” sõnas ta ning Gwenyth imestas, ega kuninganna hääles polnud mitte kuulda pisut kibestumist.
Mingil ajal oli räägitud James Stewarti seaduslikuks lapseks kuulutamisest, aga lõppkokkuvõttes ei olnud midagi toimunud.
Gwenythi kulmukortsutus süvenes. “Tema ei ole ju ometi üks teie isa sohilastest, ega?” küsis ta uskumatult.
Mary tõi kuuldavale kerge kuiva naeru. “Ei. Kuigi ta on mu isa sohilapse poeg. Tema ema oli üks esimesi mu isa algusaja kurameerimistest.”
“Kas see on tõsi – või kuulujutt?” küsis Gwenyth.
“Ärge olge nii murelik, mu kulla sõber, muidu jäävad teile kohutavad kortsud kulmude vahele. Lord Rowani põlvnemist peetakse üsna vastuvõetavaks, ma kinnitan teile. Aga oma õepoja meeldivaks pidamine on hoopis teine asi. Pealegi on ta abielus.”
“Ah nii,” pomises Gwenyth.
“Tegelikult on see üsna kurb. Ta on abielus leedi Catherine Brechmaniga.”
“Lord Brechmani tütrega – aga… need on Inglise maad,” lausus Gwenyth, taibates, et kuuleb peatselt tõtt lord Rowani saladuslikult traagilise mineviku kohta.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
