ei süüdistanud teda selles, tegelikult ta lausa imetles naise ustavust. Mary oli kogu elu elanud katoliku kiriku jumalaga. Ta ei muutnud oma usku. Rowan oli oma eluaastate jooksul näinud liiga palju jõhkrust, mida saadeti korda usu nimel.
Inglismaa troonil oli nüüd Elizabeth, protestantlik valitseja. Aga kuigi Inglismaa kuninganna oli arukas ega langetanud hukkamiskäske kergekäeliselt, ei kartnud ta teha seda, mis vaja. Ta oli vaatamata kõigele ehitanud üles kuningriigi, kus keegi ei pidanud surema selle eest, et otsustab enda tahtmise järgi jumalat kummardada.
Aga siin, Šotimaal, oli möödunud vaid aasta sellest, kui protestantismi palavik oli levima hakanud, ning Rowan tundis oma rahvast. Kui nad midagi vastu võtsid, siis andunult. Mees kartis, mis paratamatult ees seisab.
Kui nad viimaks Holyroodi paleesse jõudsid, tundis Rowan osa kartustest hajuvat. Holyrood oli suurejooneline. See asus Edinburghi linnamüüridest väljaspool ning oli ümbritsetud hunnitute vaadete ja kaunite metsadega. Holyrood oli ehitatud torniks, aga kuninganna isa elupäevil oli seda laiendatud ja parandatud Šoti renessansi stiilis. Suure osa töö tegemiseks olid kohale toodud Prantsusmaa meistrid. Rowan mõtles uhkelt, et Holyrood võistleb paljude mandri paleedega. Nii Holyroodi kui ka naabruses asuva kloostri olid inglased seitsmeteistkümne aasta eest maha põletanud, aga pärast seda oli see aastatega kenasti taastatud.
Ta nägi kuninganna nägu, kui nad saabusid ja oli rõõmus, märgates tema selget heameelt, nähes oma uut kodu Šotimaa kuningannana. Saabumisest saadik oli ta olnud vaid taktitundeline ja diplomaatiline, aga Rowan oli ise palju aastaid diplomaatiamängu mänginud ja teadis, et naise rõõm paleed nähes oli siiras.
Rowan märkas, et ka Gwenyth jälgib pinevalt kuningannat, ning ta pööras oma tähelepanu valitsejannalt õuedaamile.
Leedi Gwenyth on mõistatus. Tema sõnadest ja hoiakust oli ilmne, et ta ei võtnud oma positsiooni kuninganna õukonnas kergelt; ta paistis Mary vastu tundvat midagi, mis oli isegi kuningate ja kuningannade seas hinnaline – tõelist sõprust. Aga sellele vaatamata ei olnud ta siin kaugeltki mitte rumal. Gwenyth ei olnud oma sünnimaalt kaua ära olnud ja kuigi ta armastas Šotimaad väga, ei saanud ta midagi parata, et märkas siinseid ohte, samal ajal kui siit nii kaua eemal viibinud kuninganna seda teha ei suutnud, märkas võib-olla rohkem kui isegi iseendale tunnistada tahtis.
Lossiülem ja teenrid kogunesid sisehoovi, kui kuninganna Mary ja tema noobel saatjaskond saabusid, ning nende tegevus katkes, kui jäädi aukartlikult ootama tervitust oma kuningannalt ja valitsejalt. Mary ei valmistanud neile pettumust. Rowan pidi taaskord imetlema tema karismat ja isiksust, sest Mary jäi igati kuninglikuks, jagades viisakusavaldusi ja isegi kiindumust. Lord James võttis poolõe enda hoole alla, jättes tähtsusetumad alamad ise eluruume avastama, mis tekitas mõningast segadust. Mitmed prantslased kaaskonnas pomisesid kergendustundega, et palee paistab pakkuvat üllatavalt mugavaid elutingimusi, kurtes samal ajal kunsti, muusika ja poeesia puudumise üle sellel kahjuks kultuuritul maal.
“Rowan?”
Mees kuulis oma nime familiaarselt öeldavat ja pöördus. Lord James Stewart seisis õe kõrval ja vaatas küsivalt Rowani poole. Mees noogutas, olles teadlik, et kõige põhjapoolsem torn on valitud kuninglike eluruumide jaoks, ning et selle ettenäitamises paluti tema abi.
“Õukonnadaamid, kui lubate…” tegi ta ettepaneku.
Üks majapidajanna noogutas ning Rowan hakkas Mary seltsidaame nende eluruumidesse juhatama. Ta kõndis ees ning kuulis enda taga palju prantsuskeelset kihistamist ja sosistamist. Rowan vangutas pead, olles hämmingus, et nad ei ole piisavalt teadlikud sellest, et paljud Šoti aadlikud oskavad seda keelt väga hästi. Mees sai aru, et nad arutasid tema riideid ja derriere’i1 ning tegid oletusi selle kohta, mis võiks peituda tema kildi villase kanga all.
Nende seltskond ärritas meest pisut, temale pakkus pigem huvi see, kuidas Mary end nii teenijaskonna kui ka riigimeeste ees üleval peab. Ta ei olnud päris kindel, kas isegi James neid paari esimest tundi märkas, kui tuimalt kuningannat Holyroodis tervitati ja sisse seati.
Mees näitas daamidele palee hiilgusi ja osutas nii kuninganna kui ka nende endi tulevastele eluruumidele, samal ajal kui Maryd temaga flirtisid. Nad olid kenad ja võluvad, lõbusad ja täis elurõõmu – kuid mees teadis, et ka sama vooruslikud kui nende noor käskijanna nüüd, leseseisuses. Ühel päeval peavad need daamid oma perekonna nõusolekul hea partii tegema, aga praegu ihkasid nad vaid lõbutseda, mis oli nende vanuses ka loomulik. Rowan andis endast parima, et nende vastu galantne olla.
Aga nende hulgas oli üks, kes ei naernud ja kohe kindlasti ei flirtinud. Naine lihtsalt järgnes talle ja kuulas vaikides. Leedi Gwenyth.
Rowan teadis, et naine jälgib teda ning pidi selle teadmise peale vargsi naeratama, kuigi teadis, et leedi Gwenyth on umbusklik ega usalda teda. Ta oli üsna kindel, et naisel on ükskõik, mis tema kildi all võib peituda. Ta ei meeldinud naisele üldse – või Gwenyth vaid arvas nii.
“Kas te olete oma olukorraga rahul?” küsis mees temalt viimaks, olles näidanud naistele teed nende eluruumidesse. “Kas leiate oma tee üles?” Koridorid olid pikad, keerulise paiknemisega, kuigi mõnede Prantsuse uhkemate paleedega ei saanud neid võrreldagi. Aga nad saabusid ikkagi uude koju ning võisid pisut segaduses olla.
“Ma usun, et saame ise väga hästi hakkama,” kinnitas naine.
Rowan oli märganud, et Gwenyth hoidis teistest naistest pisut eemale, mis oli ehk loomulik. Ta ei olnud Šotimaalt lapsena lahkunud, nagu nii paljud Šotimaa pojad ja tütred, kuna Prantsusmaaga olid sidemed juba ammu loodud. Paljud Šoti aadlike pojad käisid Prantsusmaal koolis. Kahe riigi vaheline kaubandus õitses.
Gwenyth vaatas teda nüüd kissis silmadega, näol ääretult umbusklik ilme. Aga samas oli ta ka väga kaunis, mõtles Rowan paratamatult. Gwenyth oli kõneosav, kindlasti haritud ja vaatamata tema sõnadele, uskus mees, et ta jagab muret kuninganna ohutuse suhtes. Samal ajal, vaatamata naise intelligentsusele ja mõõgana vahedale meelele, oli temas midagi naiivset.
Rowan astus nüüd tema juurest eemale ning noogutas enda eemale tõrjumise peale järsult. Ta sammus mööda koridori sooviga jõuda tagasi Jamesi ja kuninganna juurde ning tabas end peatumast, et aknast välja vaadata.
Oma kohalt nägi ta kivist Edinburghi kindlust. Taevas oli sama hall kui kindluse kivi, viimasel ajal oli ilm olnud märg ja külm, ning sagedane udu oli paljad kindlusemüürid enda sisse mähkinud. Hallis värvis oli kübeke kahvatulillat, mis tundus imekena sellele, kes seda koduseks pidas. Neile, kes olid harjunud sinise taevaga, tundus see ehk pahaendeline. Mees pööras pilgu Kuningliku Miili, kena tänava poole, kus asusid poed, mis müüsid kaupa kõikjalt maailmast. Holyrood oli ilus palee, Edinburgh ilus linn. Kuninganna leiab kindlasti palju, mida armastada nii siin kui ka oma rahvas, inimestes, kes olid tema saabumist hõisetega tervitanud.
Ehk oli ta liiga kaitsev, muretses ilmaasjata. Aga ikkagi… Ta teadis, et paljud kuninganna Mary prantsuse kaaskonnast pilkasid seda maad. Nad ütlesid, et see on külm. Kalk nagu Edinburghi kindluse vankumatud, karedad kivid. Prantsuse poed olid paremad, Prantsuse paleed palju ilusamad – isegi kui Prantsuse meistrid olid Holyroodi ehitanud.
Rowan sundis end vaatama linna nii, nagu teised võisid seda näha. Hallil, pahaendelisel päeval kõrgus loss nagu kõle ja kohutav kindlus. Inimesed ise olid sama karmid ja kalgid.
Kivi marmori vastu. Vill siidi vastu.
Rowan krigistas hambaid. Nad vajasid lihtsalt aega. Aeg toob muutused, mida kuninganna ja tema kaaskond vajas.
Sidemed, mida Šotimaa Prantsusmaaga
