Ja ma olen liiga tihti näinud, kui hõlpsasti saab altkäemaksu abil lorde meelt muutma panna.”
Lord Rowan vaatas ettepoole. Meeldis ta Gwenythile või ei, mehel oli ilus profiil: tugev sile lõug, kõrged laiad põsesarnad, terased silmad ja lai laup. Ehk oli just välimus see, mis lubas lord Rowanil ilma hirmu ja ründava hoiakuta nii üleolevalt armulik olla.
“On asju, mida ma tean, mu leedi, ja asju, mida ma tean oma rahva kohta. Nad on umbusklikud. Nad usuvad kurjusesse. Nad usuvad jumalasse – ja saatanasse.”
“Kas teie siis ei usu?”
Lord Rowan vaatas talle taas otsa. “Ma usun jumalasse, sest see pakub mulle lohutust. Ja kui maailmas on head, siis peab tõesti olema ka halba. Kas ülimale olendile – nii võimsale kui on jumal – on tähtis, kas inimene usub tema sõna ühes või teises tõlgenduses? Ma kardan, et ta ei sosista oma tõelisi tarkusteri mulle kõrva.”
“Kui hämmastav. Teie käitumisest võiks oletada, et ta tegigi seda,” vastas naine.
Lord Rowan naeratas põgusalt. “Ma olen näinud palju tragöödiat ja õnnetust – kurvad vanad naised määrati nõidadena tulesurma, väljapaistvad mehed seisid silmitsi samasuguse saatusega oma uskumuste pärast. Millesse mina usun? Kompromissi. Ja ma pakun välja, et just kompromissi peab kuninganna saavutama.”
“Kompromissi saavutama – või lömitama?” päris naine, püüdes mitte lasta tulisusel sõnadesse hiilida.
“Kompromissi saavutama,” kinnitas mees.
Seejärel liikus lord Rowan edasi. Võib-olla oli ta otsustanud, et raiskab tarkust lihtsa õuedaami peale, või ehk ei pidanud ta naist enam huvitavaks…
“Ma räägin teist kuningannale,” pomises Gwenyth endamisi, olles tahtmatult murelikum kahtluste pärast, mille mees oli talle pähe pannud. Parunid olid tõepoolest võimsad, mehed, kelle lojaalsust oli Maryl vaja säilitada.
Lord Rowan, veenas ta end päeva kulgedes, on mees, kellel tuleb silm peal hoida, kelle suhtes peab ettevaatlik olema. Nii Šotimaa kui ka kuninganna pärast ei olnud mingit põhjust oodata midagi vähemat kui just kõige paremat. Aadlikud olid tulnud teda tervitama kogu südamest, nagu ka lihtrahvas. Õhk näis olevat tulvil lootust ja õnne. Ja miks ka mitte? Mary pakkus nooruse ja tarkuse segu, õhinat kodus olemise pärast ja rõõmu oma rahva nägemisest – oli siis tema süda sees murdumas või mitte.
Mõnes asjas oli ka tõtt. Kuigi Gwenyth ei uskunud, et tema armastatud kodumaa on barbaarne või tahumatu, ei saanud eitada, et siinne maastik oli karm, metsik ja tihti ka ohtlik. Samasugused võisid olla ka Šoti aadlikud.
Ei, see ei olnud Prantsusmaa, aga see oli maa, millel oli oma armsale kuningannale palju pakkuda.
Nad jätkasid teed Edinburghi ning Rowan nägi rahulolevalt, et elanike tervitustes kuningannale võis näha ettevaatlikkust. Inimesed ääristasid tänavaid, paljud nende seast kostümeeritud ja palgatud nii tervitamiseks kui ka lõbustamiseks. Viiskümmend meest olid riietunud maurideks, peas turbanid, jalas kollasest taftist kottpüksid, ning nad kummardasid rongkäigule, neile nagu tohutuid aardeid pakkudes. Neli noort neidu etendasid voorusi ja tervitasid kuningannat kiiruga püstilöödud lavalt. Üks laps kõndis häbelikult ligi, et kuninganna Maryle piibel ja psalmiraamat kinkida.
Enne kuninganna saabumist olid toimunud tulised vaidlused, mitu protestantlikku lordi ihkasid Maryle näidata põleva preestri kujutist. Paljud nende endi seast olid sellise mõtte raevukalt tagasi lükanud. Varjatult vihjati nende mööda ratsutades, et see ei ole enam katoliiklik maa: põlevad kujutised piiblitegelastest, kes olid kummardanud ebajumalaid ja väike vihje lapse kõnes, et kuninganna peaks oma riigi usu vastu võtma. Aga miski ei olnud pealesuruv, lastes uuel kuningannal eirata seda, mis talle ei pruukinud meeldida. Päeva pidulikkus oli tõeline; inimesed olid valmis ja soovisid nii kaunist monarhi tagasituleku puhul tervitada.
Rowan jälgis hoolikalt kuninganna ümber toimuvat ning tabas oma pilgu sageli põikamast tema õuedaamile, leedi Gwenythile, kelle silmad olid kindlalt kuningannale ja teda ümbritsevatele suunatud. Noor naine oli rabavalt ilus. Kõik kuninganna ümmardajad olid tegelikult sellised – mees mõtiskles, et kuninganna lubas seda vahest seetõttu, et ta ise on nii kuninglik ja armas, et ei kartnud ennast ümbritsevate hiilgust. See näitab teda heast küljest, mõtles Rowan.
Aga mis tõmbas teda leedi Gwenythi puhul nii väga? Naine oli kahtlemata kaunis, aga sedasama võis öelda paljude naiste kohta. Rowan taipas, et Gwenythi kõnes ja pilgus peitus midagi, mida ta peab ääretult väljakutsuvaks. Naises sädeles tuli, mis oli samasugune nagu tema juuste värv – mitte päris pruun ega blond, eri tooni punaste salkudega. Ja naise silmad olid tormiline segu rohelisest, pruunist ja kuldsest. Gwenyth ei olnud nii pikk kui kuninganna, aga kui Maryga olid isegi vähesed mehed ühepikkused, siis ei tulnud üllatusena, et tema õuedaamid oli temaga võrreldes kõik pisikesed. Aga Gwenyth oli siiski auväärt pikkusega, võib-olla meeter kuuskümmend kaheksa. Gwenyth kinkis kuningannale oma lojaalsuse ja tegi seda tuliselt. Ta oli näidanud oma valmisolekut ja seda, et oskab oma vaatenurka selgelt väljendada ning tõhusalt keelt kasutada. Ta oli teravmeelne. Rowan naeratas, mõeldes, et kui see naine kedagi põlastab, siis lõikavalt. Kui ta kedagi vihkab, siis tuliselt. Ja kui armastab, siis kire ja sügavusega, milles ei saa kahelda ja mida ei saa umbusaldada.
Äkitselt tabas mehe südant kummaline valusööst. Veider, sest ta oli juba ammu oma olukorra traagilisusega leppinud. Ta ei suutnud unustada ega paranenud sellest kunagi lõplikult. Aga ta ei suutnud eitada oma lihalikku loomust, kuigi vabastas selle ohjest vaid siis, kui olukord lubas tal leida sobiva aja, koha ja kaaslase. Seda tüdrukut kuninganna kaaskonnas ei tohtinud kunagi liiga kergelt võtta ning seega…
Teda ei tohtinud üldse võtta.
Ta peaks naisest eemale hoidma, kuid naeratas, meenutades, kui mõnus oli temaga vaielda. Gwenyth oli liiga huvitav. Liiga ahvatlev.
Äkitselt kohtus naise pilk tema omaga, kuid Gwenyth ei punastanud ega pööranud pilku ära. Selle asemel vaatas naine teda trotslikult. See oli arusaadav, arvestades seda, et Rowan oli julgenud väljendada oma ettevaatlikkust nende kojunaasmise suhtes. Kojunaasmise, mis, nagu mees oli sunnitud tunnistama, kulges erakordselt hästi, vähemalt seni. Rowan oli üllatunud, avastades, et tema oli esimesena pilgu ära pööranud, ning oma tunnete varjamiseks ratsutas ta ettepoole, lähemale James Stewartile. Lähemale kuninganna Maryle. Inimesed hõiskasid valitsejannale endist viisi rõõmsalt, aga…
Rowan oli viimane, kes tunnistaks, et Šotimaal leidub teatud liiki fanaatikuid ning tundis kergendust, kui kuninganna koos oma kaaslastega viimaks Holyroodi paleesse jõudis.
Võib-olla saab siiski usaldada seda, mis välja paistab, ning kuninganna võetakse vastu ja teda hakatakse armastama – võib-olla isegi austama ja jumaldama. Rowan ei mõistnud sügavat kartust, mis oli teda haaranud, kui noore kuninganna saabumise päev looja hakkas minema. Lord James, naise poolvend ja tegelik Šotimaa valitseja, oli paistnud piisavalt rahul sellega, et tema õde oli koju tulnud. Rowan oli kuningannaga põgusalt juba kohtunud, kui saatis Jamesi Prantsusmaal. Marys oli olnud olemas kõik see, mida üks riik võis valitsejalt tahta – elegantsus ja suursugusus ning tema ebatavaline pikkus vaid lisas tema muljetavaldavale välimusele kaalu. Rowan muretses ainult selle pärast, et ta oli peaaegu kogu elu veetnud Prantsusmaal.
Tal endal ei olnud prantslaste vastu midagi. Tema meelest olid nende aadlike märkused šotlaste kohta naljakad – ja peaaegu meelitavad. Jah, nende maa on kõrvalises kohas ja karm. Jah, mägismaa lordide seas oli neid, kes ei olnud mitte ainult õigustatult uhked, vaid ka tulised. Nad ei olnud peenutsev rahvas, pigem võitlejad kui õukondlased, aga nende süda oli tugev ja siiras. Ja Rowan teadis, et kui tema inimesed võtsid oma südamesse
