eales ühelgi võimalusel raisku minna. Ta tegutses lakkamatult. Seda möönaks ka tema suurim vaenlane. Mis oli tegelikult just juhtunudki. Damian oli pääsenud Peteri pühakotta, vähimagi tagatiseta, et teda sinna uuesti lastakse. Ta ei saanud aega kaotada.
Tundsin nüüd ära kohmetu, lotiga tüdruku, kes vahtis Damianile otsa, sellal kui too ta oma sarmiga üle valas – see oli Georgina Waddilove. Georgina oli Ameerika pankuri tütar, rikas pärijanna. Ma pole päris kindel, kuidas Damian ta avapauguks välja oli valinud. Vahest aitas Damiani sõdalasevaist tabada kindluse kõige nõrgema koha ja kõige haavatavama tüdruku. Georgina oli üks melanhoolne tegelane. Kõiki, kes huvi tundsid – neid ei olnud palju –, juhatas see tema emani, kes oli ebatäpsete teadmiste tõttu Inglismaa kohta ja pärast kurameerimisperioodi, mis oli tervenisti aset leidnud sel ajal, kui tema tulevane abikaasa viibis sõja järel New Yorgis lähetuses, abielludes ekslikult arvanud, et kerkib sellega märksa kõrgemasse klassi, kui tegelikult välja tuli. Kui nad 1950. aasta lõpus viimaks Inglismaale kolisid, kahe väikese poja ja imikust tütrega, saabus naine oma uuele kodumaale enesekindla veendumusega, et hakkab luusima kuninglikus Balmoralis ja õhtustama külalisena Chatsworthi ja Stratfieldsaye lossides. Selle asemel avastas ta hoopis, et tema abikaasa sõbrad ja perekond pärinesid pea eranditult samasuguste jõukate ja omal alal edukate äriinimeste seast, kellega ta oli lapsepõlvest saati Hamptonsis tennist mänginud. Tema abikaasa Norman (ja võib-olla oleks see nimigi pidanud vihjeks olema) ei olnud teda tahtlikult alt vedanud, aga nagu paljudel, eriti välismaal viibivatel inglastel, oli temalgi tekkinud harjumus jätta muljet tegelikust märksa peenemast päritolust, ning kaugel New Yorgis oli see üsna lihtne. Veetnud seal peaaegu üheksa aastat, hakkas ta ka ise oma juttu uskuma. Ta rääkis printsess Margaretist ja Westminsteri hertsogist ja leedi Pamela Berryst nagu oma pereliikmetest, nii et oleks ise olnud sama üllatunud kui tema kuulajad, kui ta oleks taibanud, et kogu info nende inimeste kohta pärineb kollase ajakirjanduse veergudelt.
Pettumus ei päädinud siiski kohe lahutusega. Anne Waddilove pidi mõtlema oma lastele ja lahutuse eest tuli 1950ndatel endiselt kõrget ühiskondlikku hinda maksta. Norman oli teeninud üsna palju raha, nii et tema naine otsustas oma järeltulijate heaolu nimel korvata selle abil enda elu puudujääke ja pettumusi. Poiste jaoks tähendas see häid erakoole, jahilkäimist ja korralikku ülikooliharidust, kuid tütrele kavatses ta iga hinna eest korraldada peadpööritava hooaja, mis pidi päädima imelise abieluga. Sellele järgneksid lapselapsed, kes pääsevad juba tema eest ligi kuninglikule perele. Sellise tuleviku kavandas proua Waddilove vaesele Georginale, kellele oli määratud elada oma ema, mitte iseenda elu ja seda enam-vähem sellest ajast, kui laps jalad alla sai. See seletas vast ka tema vanemate pimedust lihtsa tõe suhtes, mis ülejäänud ilmale oli ilmselge – et Georgina oli talle määratud rolliks lootusetult sobimatu. Kena ja meelekindel Anne Waddilove ei osanud oodata, et loodus mängib talle sellise vingerpussi ja kingib talle tütre, kes on ilmetu kui hiireke, paks kui tünn ja lisaks veel rohmakas. Asja tegi veel hullemaks see, et Georgina häbelikult närviline olek jättis eranditult (vale) esmamulje, et ta on lisaks ka rumal, takkaotsa ei olnud ta kaugeltki seltskondlik. Kuna teda ei oodanud ka tohutu pärand – see on ilmne, kui peres on juba kaks poega –, tundus proua Waddilove’i unistustepartii tagasihoidlikult öeldes väga ebatõenäoline selleks ajaks, kui Georginal paar esimest nädalat debütandina seljataha olid jäänud.
Tuleb tunnistada, et kui olin temaga tuttavaks saanud, siis mulle meeldis Georgina Waddilove, ja ehkki ma ei hakka teesklema, et oleksin tema vastu ühelgi puhul tundnud romantilist huvi, istusin õhtusöökidel meeleldi tema kõrval. Ta teadis üksjagu filmikunstist, mis oli ka minu huviala, nii et meil oli paljust rääkida. Ent raske oli eirata asjaolu, et teda ei saanud kuidagi saata edu sellel karmil ja konkurentsitihedal võitlusväljal, mille tema ema talle välja oli valinud. Ta pakkus peaaegu et groteskset vaatepilti, kui tema tönts kogu nukralt üksi ühest ballisaalist teise uitas, tolle aja plikaliku moe kohaselt üles löödud, juustes lilleõied, pitskleit seljas, kui ta ise meenutas kõige rohkem rääkivat šimpansit ühes omaaegses teereklaamis. Kurb tõdeda, kuid temast sai meie seltskonna naerualune, ja nüüd, kui olen vanem ja teiste kannatuste suhtes tundlikum, kahetsen seda väga. Tal oli kindlasti väga valus, ehkki ta varjas seda, mis võis tema valu vaid suurendada.
Kas Damian oli seda kõike haistnud, kui suundus otsejoones tema juurde, sellal kui Peteri võõrastetoas seisis kõikjal säravaid kõrgema klassi kaunitare, kes naersid, lobisesid ja mekkisid oma jooke? Kas pilguga üle rahvahulga käies noppis Damian sealt, nagu rebane haistab haavatud lindu, välja kõige inetuma ja rohmakama tüdruku ja tuiskas siis raketina tema juurde? Sel juhul oli tema taktika igati edukas, sest mõned päevad hiljem astus ta minu poolt läbi ja näitas mulle oma esimest, hommikuse postiga saabunud jäika ja paksu valget kaarti, millel seisis uhkelt graveerituna nimi „Proua Norman Waddilove, kodus” – kutse seitsmendal juunil „Georgina auks” korraldatud kokteilipeole Battersea lõbustuspargi elektriautode sõiduraja juures. „Kuidas ta saab lõbustuspargis „kodus” olla?” küsis Damian.
Londonis asuva Battersea lõbustuspargi nägu on pärast sõda muutunud. See asub küll samas kohas, kuid on täiesti teistsugune paik kui paljude lapsepõlvemälestustes pool sajandit tagasi. Park rajati viktoriaanlikul ajastul peenema rahva lõõgastuspaigana, mida kaunistasid kiviskulptuurid, purskkaevud ja jalutusrajad luigetiikide ääres, kuid 1950ndateks oli see kuidagi rääma jäänud ning kujunes hoopis tähtsaks kohaks tervele põlvkonnale lastele, sest just seal asus Londoni ainus püsilõbustuspark. See püstitati 1951. aastal kaotatud süütuse ikooni – Suurbritannia festivali – raames ja õitses kuuekümnendateni välja, pärast mida hakkasid selle sära röövima uued meelelahutusmoodused. 1972. aastal toimunud traagiline õnnetus Ameerika mägede atraktsioonil kiirendas niigi paratamatut protsessi ja kaks aastat hiljem park suleti. Vana hea lunapark, mis oli muutunud vanaks, kulunuks ja äärmiselt ohtlikuks, pühiti maa pealt nagu Niineve rippaiad.
Tänapäeval näeb park taastatud tiikide, koskede ja metsatukakestega kaunim välja kui tol esimesel korral, kui ma seal jalutasin, hoides tädi või vanaema käest tugevasti kinni ning lunides võimalust teha enne kojuminekut veel viimane tiir karussellil, kuid minu jaoks ei ole see kaunim. Ma ei ole ka ainus, kellel on sellest kohast ilustatud mälestus, ja tegelikult mähkus see paik nostalgiasse juba 1968. aastal kui lapsed, kellel lunapargi hiilgeaegadel süda seal ikka suhkruvatist läikima kippus, olid jõudnud hilisesse teismeikka ja kahekümnendate algusesse, nii et proua Waddilove oli peopaiga osas teinud nutika valiku. Nagu mainitud, ei olnud Georgina populaarne ja talle oleks vabalt võinud osaks langeda väheste osalejatega kaasnev alandus, kui pidu oleks peetud mõnes Park Lane’i hotellis või tema isa klubi kohvitoas, kuhu pooled kutsutud külalistest võinuks tulemata jätta. Täiskasvanuid võis tollal kohutada see, kui muretult noored oma ühiskondlikud kohustused millegi uuema ja ahvatlevama nimel hülgasid. Tänapäeval kehitavad vanemad laste usaldamatuse peale õlgu ja pööritavad silmi, kuid liig tõsiselt seda ei võeta. Ma ei arva, et alt ära hüppamine, kõrvale hiilimine, kontvõõrana kohale ilmumine ja muu taoline on midagi uut, aga 1968. aastal ei pidanud keegi seda naljakaks. Antud juhul oli aga külalistele Battersea lõbustuspark peopaigana meeltmööda ja kohale ilmusid kõik.
Saabusin peole juhtumisi üsna hilja, nii et läbi lõbustuspargi ja atraktsioonidest mööda juhatas mind vali jutuvada, kuni jõudsin ajutise valgeks võõbatud puittõkkeni, mille juures valvas kaks kordnikku ja tahvlijalgadele asetatud suur silt andis teada, et elektriautode sõidurada on erapeo tõttu suletud. See sundis mõnda potentsiaalset klienti heitma meile altkulmupilke, mida Georgina külalised otsustasid eirata, nii et need üksikud torisejad pidu ei rikkunud. Väitku nad mida tahes, aga kõrgklass on alati pisut nautinud teiste kadetsemist.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив
