ta ei kirjutanud rohkem.”
„Ei.”
„Võib-olla suri ta ära.”
„Võib-olla. Ehkki see tundub üsna melodramaatiline variant. Võibolla, nagu sa ise ütlesid, oli kiri posti pandud kogemata. Igatahes ei kuulnud ma temast rohkem midagi ja tasapisi kogu lugu ununes.”
„Miks me sellest siis praegu räägime?”
Ta ei vastanud kohe. Selle asemel tõusis ta püsti ja läks kamina juurde. Üks halg oli koldes ettepoole vajunud ja ta võttis roobi, et seda kohendada, tehes seda erilise jõulisusega. „Asi on selles,” ütles ta viimaks, rääkides leekide poole, ehkki kõnetas eeldatavasti siiski mind, „et ma tahan selle lapse üles leida.”
See tundus täiesti ebaloogiline. Kui ta tahab „teha õiget asja”, miks ei teinud ta seda kaheksateist aastat tagasi, kui sellel olnuks mingi mõte? „Kas selleks pole natuke hilja?” küsisin ma. „Kas issit ei oleks olnud lihtsam mängida siis, kui naine selle kirja kirjutas, sest nüüdseks on see „laps” neljakümnele liginev mees või naine. Ta elab oma elu ja lootusetult hilja on teda kujundama hakata.”
Kõik see ei paistnud aga midagi tähendavat. Ta võib-olla isegi ei kuulanud mind. „Ma tahan nad üles leida,” kordas ta. „Ma tahan, et sina nad üles otsiksid.”
Rumal oleks teeselda, et ma ei olnud selleks ajaks aru saanud, kuhu ta tüürib. Kuid see ülesanne ei olnud mulle meeltmööda. Samuti ei olnud ma kaugeltki kindel, et selle ette võtan. „Miks mina?”
„Selleks ajaks, kui ma sinuga kohtusin, olin maganud ainult nelja tüdrukuga.” Ta vaikis hetke. Kergitasin pisut kulmu. Iga minu põlvkonda kuuluv mees mõistab, et juba see oli muljet avaldav. Üheksateistkümneselt, kui meie teed esmakordselt ristusid, olin ma vaevalt teinud enamat, kui mõnda tüdrukut tantsupõrandal suudelnud. Ta ei olnud lõpetanud. „Kõiki nelja tundsin hästi 1970ndate alguseni välja ja neist keegi see kahtlemata ei olnud. Siis lasime meie sinuga mõnda aega koos ringi ja ega ma käed rüpes ei istunud. Paar aastat hiljem, kui see periood läbi sai, läksime Portugali. Ja pärast seda olin viljatu. Pealegi, vaata seda kirja, vaata seda paberit, loe neid lauseid. Ta on haritud naine …”
„Ja teatraalne. Ja purjus.”
„Mis ei tähenda, et ta ei võiks olla kõrgemast klassist.”
„Seda küll.” Kaalusin veel tema teooriat. „Aga aastad, mis jäid hooaja lõpu ja Portugali vahele?”
Ta raputas pead. „Mõned üksikud, peamiselt lõtvade elukommetega naised ja paar sellist, kes olid jäänud veel meie ühistest aegadest. Mitte ükski neist ei saanud enne seda suve last.” Ta ohkas väsinult. „Pealegi, vales on nõus elama ainult inimene, kellel on midagi kaotada. Midagi, millest kinni hoida, midagi, mida tõde võiks ohustada. Ta kirjutas mulle 1990. aastal, kui järglaste legitiimsusest hoolis veel üksnes kõrgklass ja kõrgem keskklass. Tavaline inimene oleks saladuse ammu päevavalgele tirinud.” Pingutus, mida nõudis selle väljaütlemine, lisaks haluga jahmerdamine, oli röövinud temalt viimse energia ja ta vajus oiates tooli.
Mul ei olnud temast kahju. Vastupidi. Äkki jõudis mulle hoobina kohale tema palve ebamõistlikkus. „Aga ma ei ole osa sinu elust. Mul pole sinuga mingit pistmist. Me oleme täiesti erinevad inimesed.” Ma ei üritanud teda solvata. Ma ei saanud lihtsalt aru, miks see kõik peaks kuidagigi olema minu mure. „Me küll tundsime teineteist kunagi, aga enam ei tunne. Nelikümmend aastat tagasi käisime koos paaril peol. Ja läksime siis tülli. Sul on kindlasti märksa lähedasemaid inimesi, kui meie eales oleme olnud. Ma ei saa olla ainus, kes seda enda peale võiks võtta.”
„Aga sa oled. Need naised olid sinu, mitte minu seltskonnast. Mul pole teisi sõpru, kes neid tunneks, või neist üldse midagi teaks. Ja kui see juba jutuks tuli, ei ole mul tegelikult üldse teisi sõpru.”
See tundus mulle liiga omakasupüüdlik. „Sel juhul ei ole sul üldse sõpru, sest mind sa küll oma sõbraks pidada ei saa.” Loomulikult kahetsesin oma sõnu kohe, kui olin need välja öelnud. Ta oli ju siiski suremas, ei olnud mõtet karistada teda asjade pärast, mida ei saanud olematuks teha, tahtsime me seda või ei.
Aga ta naeratas. „Sul on õigus. Mul ei ole sõpru. Sa tead paremini kui keegi teine, et ma ei ole seda suhtevormi kunagi mõistnud ega vallanud. Kui sina mind ei aita, ei ole mul rohkem kellegi poole pöörduda. Ma ei saa isegi detektiivi palgata. Sellisele infole, mida mul on tarvis, pääseb ligi vaid oma inimene.” Tahtsin juba teha ettepanekut, et ta otsingu ise ette võtaks, ent vaadates tema värisevat ja habrast keret, vaibusid sõnad mu huulil. „Kas sa teeksid seda?” küsis ta pärast väikest pausi.
Selleks hetkeks olin üsna kindel, et ma tõesti ei taha seda teha. Mitte üksnes selle pärast, et taoline otsirännak oleks tülikas, aeganõudev ja tekitaks ebamugavaid tundeid, vaid mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda kindlamalt ma teadsin, et ma ei taha iseenda ega ka tema minevikus sorkima hakata. Aeg, millest ta rääkis, oli möödanik. Meie mõlema jaoks. Ma ei suhelnud eriti kellegagi tollest ajast ja tema oli selle põhjuseks, nagu ta ka ise teadis, nii et mis kasu olnuks kõiges selles sonkimisest? Otsustasin rõhuda viimast korda paremale osale temast. Isegi Damian Baxteri sugustes pidi olema pisutki head. „Damian, mõtle järele, kas sa tõesti tahad selle inimese elu pea peale pöörata? See mees või naine teab, kes ta on, ja elab oma elu nii hästi, kui oskab. Kas see aitaks, kui ta avastab, et on keegi teine, tundmatu? Kas tasub panna teda kahtlema oma vanemates, võib-olla nendega koguni suhteid lõpetama? Kas sa tahad seda oma südametunnistusele?”
Ta vaatas mind vankumatult. „Minu varandus on ka pärast pärandimaksu tublisti üle viiesaja miljoni naela. Minu eesmärk on teha oma lapsest ainupärija. Kas sa oled valmis võtma enda kanda teadmise, et keelad talle selle päranduse? Kas sa seda tahaksid oma südametunnistusele?”
Loomulikult olnuks tobe teha nägu, nagu ei oleks see olukorda oluliselt muutnud. „Kuidas ma peaksin seda tegema?” küsisin ma.
Ta lasi end lõdvemaks. „Ma annan sulle nimekirja tüdrukutest, kellega ma neil aastatel magasin ja kes said lapse enne 1971. aasta aprilli.” See avaldas taas muljet. Nimekiri tüdrukutest, kellega mina samal perioodil olin maganud, olgu neil lapsed või mitte, oleks mahtunud visiitkaardi tagaküljele. Lisaks oli kõik see väga täpne ja imelikult ametlik. Olin arvanud, et meil on tegemist filosoofilise aruteluga, ent nägin nüüd, et läheneme nii-öelda asja tuumale. Ilmselgelt tajus ta minu üllatust. „Mu sekretär tegi juba algust. Ei ole ju mõtet võtta ühendust nendega, kellel last pole.” Mis oli muidugi tõsi. „Ma usun, et nimekiri on täielik.”
„Aga need tüdrukud, kellega sa magasid, kuid kes tol perioodil last ei saanud?”
„Ärme nende pärast muretse. Pole mõtet tühja vaeva näha.” Ta naeratas. „Me oleme nimekirja korralikult harvendanud. Olin maganud veel paariga, kes said küll varakult lapse, kuid kasutades keisrinna Eugénie ema sõnu, kui väljendati kahtlust tema valitsejannast tütre isa isiku osas, les dates ne correspondent pas.”3 Ta naeris, mis oli lihtsam nüüd, kui ta nägi, et tema plaan võib teostuda. „Võta teadmiseks, et suhtun sellesse kõigesse väga tõsiselt ja õigeks võib osutuda ükskõik kes nimekirjas leiduvatest isikutest.”
„Kuidas ma siis toimin?”
„Võta nendega lihtsalt ühendust. Kui üks välja arvata, on mul kõigi praegused aadressid olemas.”
„Miks sa ei palu neil DNA-testi teha?”
„Seda tüüpi naine ei nõustuks sellega eales.”
„Sa
Kuupäevad ei klapi (pr. k).
