kutsutud. Ma ei teagi enam, kas see oli ametlik üritus või mõni erapidu, igatahes olime kõik platsis, tundes end hirmus tarkade ja väljavalitutena, ning nautisime oma kolledži võrdlemisi peent mainet. Kui hale tundub taoline tühine edevus keskea tülpimuse orust vaadatuna, aga vaevalt me kellelegi otseselt meelehärmi põhjustasime. Pidasime end täiskasvanuks, kes me polnud, ja väljapeetuks, mida me ei olnud ammugi, ning arvasime, et kõik tahavad meiega sõbraks saada. Sealjuures oli minus pärast piinarikast teismeiga siiski säilinud too niivõrd tuttav segu uhkusest ja kabuhirmust, mis on hilisteismeaastatele väga omane, kui ninakas peenutsemine käib käsikäes sotsiaalsete paranoiadega. Ilmselt just see vastuoluline segu mind haavatavaks tegigi.
Imelikul kombel mäletan konkreetset hetke, kui Damian mu ellu astus. Juhtumisi vestlesin Damiani ilmudes parasjagu Serenaga, nii et tutvusime temaga koos, üheaegselt, selsamal hetkel – pisiasi, mis järele mõeldes tundub märksa tähenduslikum kui tookord. Ma ei tea, miks Serena seal viibis. Ta ei tavatsenud kolledžis jõlkuda. Võib-olla külastas ta parasjagu kedagi seal lähedal ja see inimene oli ta kaasa võtnud. Enam seda niikuinii selgeks ei tee. Tollal ei tundnud ma Serenat sugugi hästi, mitte nagu hiljem, kuid me olime kohtunud. Tänapäeva maailmas on see vahe kaduma läinud, sest kui ollakse kätt surunud ja teineteisele tervituseks noogutanud, öeldakse nüüd, et „me tunneme teineteist”. Vahel minnakse veel kaugemale ja kinnitatakse selle vähese põhjal, et see või too on „minu sõber”. Kui vastaspool on samal arvamusel, kiidab ta selle väljamõeldise heaks ja muudab justkui tõeseks. Ehkki see nii ei ole. Nelikümmend aastat tagasi olime vist suhete läheduse osas tundlikumad. Mis inimese puhul, kes oli mu haardest sedavõrd väljas nagu Serena, oli igati sobilik.
Leedi Serena Gresham – see oli tema sünnijärgne tiitel – ei paistnud teiste kombel kannatavat eneses kahtlemise piinade käes ja see tõstis ta algusest peale teiste seast esile. Võiksin teda kirjeldada sõnadega „ebatavaliselt enesekindel”, aga see oleks eksitav, kuna tooks silme ette hoopleva ja nipsaka eneseupitaja, keda temas kübetki ei olnud. Ta lihtsalt ei taibanud eriti muretseda, kes või mis ta on. Ta ei mõelnud kunagi sellele, kas ta meeldib kellelegi või mitte, ega teinud suurt numbrit, kui ka meeldis. Ta oli, nagu tänapäeval öeldaks, iseendaga rahujalal ja teismeeas, nagu ka nüüd, tegi see ta eriliseks. Tema heatahtlik distantseeritus, justkui heljuv, peaaegu veealune hoiak haaras mind meie esimesest kohtumisest saati ja möödus palju aastaid, kuni ta ei kerkinud enam vähemalt iga poole tunni tagant mu relvitusse meelde. Nüüdseks tean, et distantseeritud tundus ta mulle eelkõige sellepärast, et ta ei olnud minust huvitatud, või siis suuremast osast meist, kuid tollal mõjus see täiesti maagiliselt. Ma ütleksin, et erilise positsiooni oligi ta pälvinud pigem oma uneleva kättesaamatuse kui ilu ja päritolu ja privileegide tõttu, ehkki needki olid mõjusad. Ja ma tean, et ma ei ole ainus, kes peab 1968. aastat Serena aastaks. Juba kevadel tundsin temaga vesteldes, et olen õnnega koos.
Nagu ma mainisin, olid tema privileegid arvestatavad, kui mitte ainulaadsed, kuna ta oli üks neist väljavalitutest, Vana Maailma vähestest jäänukitest. Tollal kippus ise teenitud varandus olema märksa väiksem kui mitu kümnendit hiljem ning väga rikkad, vähemalt need, kes elasid luksuslikku elu, kaldusid olema pigem inimesed, kes veel kolmkümmend aastat varem olid olnud veel rikkamad. See oli neile vaesekestele üsna imelik ajastu. Paljud perekonnad olid sõjajärgselt laostunud. Sõbrad, kellega nad enne 1939. aastat olid õhtustanud ja tantsinud ja jahil käinud, olid käpuli ning üsna pea neelas suurema osa neist kõrgem keskklass, nii et nad ei saanudki kunagi oma kaotatud staatust tagasi. Isegi nende seas, kes olid usu säilitanud, jäid oma majja elama ja lasksid endiselt faasaneid, oli palju selliseid, kes järgisid alistunult põhimõtet après moi le déluge,4 ning pidevalt sõitsid mootori podinal nende väravatest välja furgoonautod, mis suundusid Londoni oksjonimajade poole, täis sajandite vältel kogutud aardeid, et perekond saaks veel üheks talveks sooja ja midagi korralikku selga.
Kuid Serenat need hädad ei rõhunud. Tema ja ülejäänud Greshamid olid need (väga) vähesed väljavalitud, kes jätkasid suures osas varasemat elu. Võib-olla oli kunagise kuue kannupoisi asemel nüüd ainult kaks. Võib-olla pidi kokk omal jõul hakkama saama ning vaevalt et Serena ja tema õed nautisid toatüdruku abi. Kuid muus osas ei olnud 1880ndate algusest alates midagi eriti muutunud, kui välja arvata kleidilõiked ja asjaolu, et neil lubati nüüd restoranis õhtustada.
Tema isa oli Claremonti üheksas krahv – muhe ja isegi võluv tiitel, ning kui ma temaga hiljem tuttavaks sain, osutus ta ise ka muhedaks ja võluvaks meheks, kes ei olnud kunagi pahur, sest mitte keegi ei olnud talle eales vastu hakanud, mistõttu oli temaga, nagu ka tema tütrega, mõnus koos olla. Ka tema elas õndsas udus, ehkki erinevalt Serenast ei olnud ta müütiline olend, armas veenümf, kes pageb oma peiu eest. Krahvi tabamatus meenutas pigem veiderdavat komöödiategelast, kõvakübaras Mr Pastryt. Karmi reaalsust ei olnud ta igatahes tunda saanud. Vahel jäi tõesti mulje, et perekonna päästev tiitel oli terve dünastia muutnud vaieldamatult leplikuks, mis tagantjärele tundub kadestusväärne. Tollal jäi aga mulje, et keegi neist ei suuda niisama lihtsalt armastada, ammugi mitte armunud olla – sellega kaasneb liigne korratus, see ähvardab oma jubedate paratamatute seede- ja unehäiretega –, kuid samas ei tundnud nad ka viha ega kiskunud tüli.
Mitte et nende eluga olnuks raske leppida. Tänu mõistlikele investeeringutele ja läbimõeldud abieludele oli perekond seni 20. sajandi tormistes vetes väga edukalt ellu jäänud ning omas suuri maavaldusi Yorkshire’is, lossi kusagil Iirimaal, mida ma ei ole kunagi näinud, ja maja „miljonäride tänavas” – erateel, mis kulgeb paralleelselt Kensingtoni paleega, ja mida tollal peeti päris suureks asjaks. Tänapäeval on idamaade võimurid ja jalgpalliklubide omanikud lahmakad elamud endale napsanud ja nendest uuesti eramajad teinud, kuid tollal olid need peamiselt üks teise järel saatkondade kätte sattunud, nii et seal elas vaevu veel mõni perekond. Muidugi välja arvatud Claremontid, kes hõivasid maja number 37 – kena 1830ndatest pärit pulmatorti meenutava kiviehitise, mis jäi Notting Hillile pisut liiga lähedale.
Nagu sellest polnuks veel küll, oli Serena lisaks väga kaunis, paksude ruskete juuste ja justkui prerafaeliitide maalilt pärit jumega. Tema näojooned vaid täiendasid tema loomupärast rahulikkust, tõelist elegantsi, mida kaheksateistaastase tüdruku kohta saab harva öelda, kuid mis tema puhul vastas tõele. Ma ei teagi, millest me täpselt rääkisime, ei tol Cambridge’i peol ega paljudel koosviibimistel ja kodupidudel, kus me järgmised kaks aastat kohtusime, vahel vast kunstist või äkki ajaloost. Klatšida talle eriti ei meeldinud. Seda ei tasu panna niivõrd tema heasoovlikkuse kui huvipuuduse arvele teiste inimeste elusaatuse vastu. Vaevalt et rääkisime ka tema tulevasest karjäärist, ehkki selles ei saa süüdistada teda. Isegi 1960ndate lõpus olnuks tõsine tööalane ambitsioon teda halvas mõttes eakaaslastest esile tõstnud. Samas ei olnud mul tema seltsis kunagi igav, eriti kuna olin ilmselt juba siis temasse armunud, kaua enne, kui seda endale tunnistasin; ilmselt teadsin lihtsalt, et sellise särava tähe armastamisega kaasnev lootusetus oleks ilmselgelt tabanud liiga karmilt ebakindlusepundart, mida kujutas endast minu alateadlik meel, ja hoidsin end kindla läbikukkumise eest. Nagu oleks teinud iga teine.
„Kas ma võin teiega liituda?” küsis madal meeldiv hääl just siis, kui olin lähenemas oma loo puändile. Pöörasime pilgud temale ja nägime, et meie juurde oli tulnud Damian Baxter. Ja meil oli hea meel, mis tundub mulle praegu eriti veider. „Ma ei tunne siin kedagi,” lisas ta naeratusega, mis oleks üles sulatanud ka Gröönimaa. Minu esmamulje Damianist on mattunud kõige hiljem juhtunu alla, nii et mul on raske manada esile oma esmaseid emotsioone, kuid ilma igasuguse kahtluseta võlus ta tollal ühtmoodi nii mehi, naisi kui ka lapsi. Eelkõige oli ta hämmastavalt nägus, justkui pakatanuks tervisest ja värskest õhust, tal olid säravad ja peaaegu ebareaalselt sinised silmad ning paksud ja tumedad lainelised juuksed, mis olid tolleaegse moe kohaselt pikad. Lisaks oli ta heas vormis ja lihaseline, olemata sealjuures ülearu sportlik või, hullem veel, jõmakas. Temast lihtsalt õhkus nii head tervist kui ka intelligentsust, mis on minu kogemuse järgi harv kombinatsioon, ja ta nägi välja, nagu magaks ta igal ööl kümme tundi ega oleks eales alkoholi suu sisse võtnud. Millest kumbki ei osutunud tõeks.
Pärast mind tulgu või veeuputus (pr. k).
