aga alguses oli ettekäändeks asjaolu, et seltskonnas on liiga vähe mehi, mistõttu meie võõrustaja palus mul Damiani kaasa võtta. Paraku olid sellel hirmsad tagajärjed. Kas ta üritas nüüd oma viljatuses süüdistada mind? Kas ta oli mu kutsunud siia selleks, et tunnistaksin oma süüd?
Et ehkki tema oli mulle tol puhkusel palju kannatusi põhjustanud, olin mina teinud sama talle? „Ma ei mäleta, et keegi oleks haige olnud,” sõnasin ma.
Paistis, et tema mäletas. „Villaomaniku kallim. Too heledate juustega neurootiline ameeriklanna. Mis ta nimi oligi? Alice? Alix? Ta kurtis terve aja, et tal on kurk valus.”
„Sul on imeline mälu.”
„Mul on olnud palju aega järele mõelda.”
Mu vaimusilma kerkis äkki pilt päikeses pleekinud villast Estorilis, mille olin ligi neljaks kümnendiks oma teadvusest pühkinud. Kuum ja hele rand terrassi all, alkoholirohked seksuaalsetest vihjetest pungil õhtusöögid, Sintra tondilossi juurde ronimine, suplused sinises sosisklevas vees, Lissaboni katedraali esine suur väljak, kus me ootasime, et näha Salazari surnukeha … Kõik see ärkas taas ilmekale ja erksavärvilisele elule – üks neist puhkusereisidest, mis loob silla teisme- ja täiskasvanuea vahele, kõigi taolise rännakuga kaasnevate ohtudega, kui koju naastakse sootuks teistsugusena, kui oldi teele asudes. Puhkusereis, mis muutis tegelikult mu elu. Noogutasin. „Jah, ilmselt küll.”
„Kui see on tõesti põhjus, võisin muidugi enne seda lapse saada.”
Ma ei suutnud võtta seda sama tõsiselt kui tema. „Kuigi ega selleks palju aega ei jäänud. Me olime kõigest kakskümmend üks. Tänapäeval võivad getos tüdrukud rasestuda kolmeteistkümneselt, aga siis olid teistsugused ajad.” Naeratasin julgustavalt, aga ta ei vaadanud minu poole. Selle asemel avas ta Lawrence’i pildi all seisva kena kirjutuslaua sahtli. Ta võttis sealt ümbriku ja ulatas selle mulle. See ei olnud uus. Postmark oli veel vaevu loetav. Sellel seisis: „Chelsea. 23. detsember 1990.”
„Palun loe seda.”
Voltisin lehe ettevaatlikult lahti. Kiri oli masinal tipitud, käsitsi ei olnud kirjutatud tervitust ega ka nime kirja lõppu. See algas sõnadega „Kallis sitapea”. Väga võluv. Tõstsin kulmu kergitades pilgu.
„Loe edasi.”
„Kallis sitapea! Kohe on jõulud. Kell on palju ja ma olen purjus, mis annab mulle julguse välja öelda, et sinu pärast on mu elu üheksateist aastat olnud üks suur vale. Vahin sellele valele otsa iga päev ja see on sinu süü. Mitte keegi ei saa kunagi teada tõtt ja ilmselt põletan selle kirja saatmata ära, aga sa peaksid mõistma, kuhu sinu valelikkus ja minu nõrkus on mu viinud. Ma ei nea sind ära, ma ei suudaks seda teha, aga ma ei andesta sulle seda, mis suuna mu elu on võtnud. Ma ei ole seda ära teeninud.”
Kirja lõppu, teksti alla oli autor kirjutanud: „Tola.”
Vahtisin seda. „Ta siiski saatis kirja ära,” ütlesin ma. „Huvitav, kas tahtlikult.”
„Võib-olla korjas keegi selle esikulaualt üles ja pani posti, tema teadmata.”
See kõlas üsna usutavalt. „Siis pidi see vaene naine küll surnuks ehmuma.”
„Oled kindel, et see on naine?”
Noogutasin. „Sina ei ole? „Mu elu on olnud üks suur vale.” – „Sinu valelikkus ja minu nõrkus.” See ei kõla üldse mehelikult. Mulle päris meeldib see „tola” seal lõpus. See meenutab mulle meie nooruspõlve poplaule. Igatahes on kirjas mainitud valelikkus eeldatavasti seotud siiski tundeeluliste läbielamistega. Kiri ei kõla kuidagi nii, nagu tuleks see pettunud investori sulest. Järelikult on selle kirjutanud naine, eks ole? Või on su elu tüürinud uutele, varem katsetamata radadele?”
„Selle on kirjutanud naine.”
„Näed siis.” Naeratasin. „Mulle meeldib, kuidas ta sind ära ei nea. See kõlab nagu John Keats ja tema „Isabella ehk basiilikupott”: „Üksi valab ta pisaraid saamata jäänud naudingute pärast.””
„Mida see sinu arvates tähendab?”
Ma ei mõistnud, kuidas saab siin kõhklusi tekkida. „Ta on üsna otsesõnaline,” leidsin ma. Aga ta jäi ootama, nii et sõnastasin selle ise. „Tundub, et keegi jäi sinust rasedaks.”
„Jah.”
„Eeldatavasti viitab valelikkus, mida ta mainib, igavese armastuse tõotusele, mille sa andsid selleks, et naine riidest lahti saada.”
„Su sõnad on väga karmid.”
„Kas on? Ma ei mõelnud seda nii. Nagu paljud poisid noil aegadel, katsetasin minagi seda üsna tihti. Tema „nõrkuse” põhjal võiks arvata, et sul läks see korda.” Ent mõtlesin siis Damiani esialgsele küsimusele kirja tähenduse kohta. Kas see vihjas sellele, et lugu ei ole niisama lihtne? „Miks? Kas seda saab teisiti tõlgendada? Ma kujutan ette, et see naine oli sinusse armunud ja tema edaspidine elu on olnud üks suur vale, sest ta abiellus kellegi teisega, ehkki oleks tahtnud olla sinuga. Kas sina saad sellest niimoodi aru?”
„Ei. Mitte päris. Kui ta muud ei mõelnud, kas ta oleks sellest siis kirjutanud kakskümmend aastat hiljem?”
„Mõnel kulub asjadest ülesaamiseks rohkem aega.”
„„Vahin sellele valele otsa iga päev.” – „Mitte keegi ei saa kunagi teada tõtt.” Millist tõtt?” Ta esitas selle küsimuse, nagu ei saanuks vastuse osas kahtlusi tekkida. Millega ma nõustusin.
Noogutasin. „Nagu ma ütlesin, ta jäi sinust rasedaks.”
Teda paistis peaaegu et rahustavat, et ei ole teistsugust võimalust seda mõista, nagu oleks ta seda minu peal kontrollinud. Ta noogutas. „Ja ta sai lapse.”
„Tundub küll. Ehkki iseenesest tundub kogu see afäär kuidagi vanamoodne. Huvitav, miks ta lapsest ei vabanenud?”
Selle peale saatis Damian minu poole talle nii omase kõrgi pilgu, millega kaasnes veel põlastav turtsatus. Mäletasin seda nii hästi. „Ma kujutan ette, et abort ei ühtinud tema põhimõtetega. Mõnel inimesel on paraku põhimõtted.”
Nüüd oli minu kord turtsatada. „Ma ei tunne, et sina võiksid mulle sellel teemal õpetussõnu jagada,” teatasin ma, mida ta pidas õnneks paremaks eirata. Kogu see lugu hakkas mulle närvidele käima. Miks me sellest nii pikalt jaurasime? „Hea küll siis. Ta sai lapse. Ja keegi ei tea, et sina oled lapse isa. Lool lõpp.” Vahtisin ümbrikut, mida oli hästi hoitud. „Oli see siis lõpp või tuli pärast seda veel midagi?”
Ta noogutas. „Ma ise mõtlesin tollal sama asja. Et sellega algab mingi … ma ei teagi … väljapressimine.”
„Väljapressimine?”
„Minu advokaadi sõna. Läksin tema jutule. Ta tegi kirjast koopia ja käskis järgmist sammu oodata. Ta ütles, et ilmselt kavatseb naine minult raha nõuda ja peaksime selleks valmis olema. Olin tollal juba leheveergudelt läbi käinud ja mul oli üsna hästi läinud. Tundus tõenäoline, et naine sai äkitselt aru, et lapse isa on rikas mees ja õige hetk on tegutsema asuda. Mu järeltulija pidi tollal olema umbes kakskümmend …”
„Üheksateist,” ütlesin ma. „Naise elu oli üheksateist aastat olnud üks suur vale.”
Ta oli hetkeks justkui
