õhtul, pisut hiljem, kui olime end pressinud Magdalene Streeti lähistel asuva kahtlase ja üsna rahvarohke restorani nurgalauda. Olime peo lõppedes veel paar üliõpilast kaasa kutsunud, kuid Serenat meiega ei olnud. See olnuks ka ebatavaline, kui ta oleks tulnud. Harva sattus ta seda sorti spontaansetele koosviibimistele. Tavaliselt oli tal hea, ehkki ebamäärane põhjus, miks ta ei saa meiega liituda.
Kelner tõi meile kohustuslikud auravad veiselihahautised, mille kaste oli liimjas ja läikiv ning mis oli justkui meie põhitoit. Ma ei kritiseeri siinkohal konkreetset söögikohta, vaid viitan pigem sellele, kuidas ja mida me tollal sõime, tahtmata kõlada sealjuures tänamatult. Läikiv hautisekuhi, mille kõrvale käis lihtne punane vein, oli suur edasiminek, arvestades veel kümme aastat varem saadaval olnut. Meil käivad ja peavadki käima tänuväärt vaidlused selle üle, mida head on viimasel neljal aastakümnel toimunud muutused meie ühiskonnale pakkunud, kuid vähe on neid, kes ei tervitaks Inglise toidukultuuri paranemist, vähemalt kuni uue sajandi staarkokkadega moodi tulnud toore kala ja üleüldise alaküpsetamiseni. Pole kahtlustki, et minu lapsepõlves briti rahvale laialdaselt kättesaadav toit oli lihtsalt jube ja koosnes enamasti maitsetutest koolilõunatest, mille juurvilju oleks justkui keedetud sõjast saati. Mõnes kodus võidi ju vahel pakkuda ka midagi paremat, aga isegi peened restoranid serveerisid keerukaid ja näiliselt peeneid roogasid, mida kaunistasid hirmsad rohelise majoneesi rosetid ning mille söömisega oli rohkem häda, kui need väärt olid. Nii et kui hakkasid tekkima bistrood ruuduliste laudlinade ja küünaldega, mille vaha voolas rohelisele veinipudelile, kuhu need olid torgatud, oli meil hea meel. Kümme aastat hiljem muutusid need kohad naeruväärseks, kuid tollal päästsid need meie elu.
„Kas te Serena Yorkshire’i majas olete käinud?” uuris Damian. Meie kaks kaaslast olid natuke üllatunud, mis ei olnud ka ime, sest keegi ei olnud vestluse käigus maininud Yorkshire’i ega Claremontide dünastiat.
See oleks pidanud minus käivitama kõik häirekellad, aga, rumal nagu ma olin, ei järeldanud mina sellest midagi. Vastasin üksnes küsimusele: „Ühe korra, aga ainult mingil heategevusüritusel paar aastat tagasi.”
„Milline see on?”
Mõtlesin hetke. Mul ei olnud see koht väga täpselt meelde jäänud. „Mingi George’ide-aegne 18. sajandi värk. Väga suursugune. Aga ilus.”
„Ja suur?”
„Oo jaa, suur. Mitte päris Blenheimi palee. Aga suur.”
„Te vist tunnete ammusest ajast?” Taas kord oli see vihje, mida oleksin pidanud märkama, nagu taipasin alles hiljem. Juba ammu enne toda õhtut oli Damianil uskumatult romantiline pilt väljavalitute grupist, kust tema oli välja jäänud, aga kuhu ta oli nõuks võtnud tungida. Ehkki tagantjärele oli see isegi 1968. aasta kohta natuke imelik ambitsioon, eriti Damian Baxteri taolise puhul. Mitte et paljud ei oleks seda ambitsiooni temaga jaganud (ja paljud teevad seda siiani), aga Damian oli tänapäevane inimene, motiveeritud, ambitsioonikas, tugev – ja ma ei ütleks seda, kui see tõele ei vastaks. Ta oleks nii ehk naa endale uues, kuju võtvas ühiskonnas koha leidnud. Miks vaevas ta end sinivereliste hääbuva hiilgusega, nende haledate ajaloojäänukitega, kui paljude perekondade puhul oli parim juba mulla all nagu kartulilgi? Mina isiklikult arvan, et Damiani oli nooremana mõnel peol alandatud, võib-olla talle meeldinud tüdruku ees, või oli mõni purjus aadlivõsu talle ülevalt alla vaadanud, teda eiranud või solvanud, kuni ta seadis endale kulunud, ent eheda eesmärgi: „Ma veel näitan sulle! Oota sa!” Nii on ju käivitunud nii mõnigi suurepärane tähelend alates William Vallutaja aegadest. Ent kui asi oli selles, ei saanud ma kunagi teada teda sütitanud sündmusest. Ainult sellest, et meie kohtumise ajaks oli ta oma peas loonud terve briti aristokraatia mütoloogia. Kõik selle liikmed olid tema silmis sünnist saati kokku liidetud, moodustades tillukese ja kinnise klubi, mis suhtus uutesse tulijatesse vaenulikult ja kaitses oma liikmeid ebaausa raevukusega. Loomulikult oli selles pisut tõtt, üksjagu tõtt, mis puutus hoiakutesse, aga me ei elanud enam mõnest tuhandest perekonnast koosneva viigide oligarhia ajal. 1960ndateks hõlmas Londoni kõrgseltskond, nii palju, kui sellest veel alles oli, märksa laiemat ringi, kui talle tundus, ja ka märksa erisugusemaid inimesi. Pealegi on inimesed ikka inimesed, olgu nad kes tahes, ja ükski maailm ei ole nii selgepiiriline, nagu tema seda ette kujutas.
„Ei, ma ei ole teda üldse kaua tundnud, mitte kuigivõrd. Ma olen teda aastate jooksul mõned korrad kohanud, ühel või teisel üritusel, aga esimest korda rääkisime päriselt ühel Eaton Square’i teeõhtul kuu või kaks tagasi.”
Talle pakkus see nalja. „Teeõhtul?” See kõlas tõesti üsna veidralt.
Tolle teeõhtu oli tegelikult korraldanud üks Miranda Houghtoni nimeline tüdruk oma vanemate korteris Eaton Square’i põhjaosas. Miranda oli minu tädi või mõne mu ema sõbranna ristitütar, ma ei mäletagi enam täpselt. Nagu Serenaga olin ka temaga aeg-ajalt kokku sattunud, ilma et kumbki meist oleks teisele sügavat muljet jätnud; ometi sattusin tema külaliste nimekirja, kui kogu see hooaja-jant peale hakkas. Taolised õhtud olid hooaja esimesed rituaalid, ehkki seda öeldes tunnen end veidrikust arhivaarina, kes säilitab järeltulevate põlvede jaoks inuittide kadunud traditsioone. Tüdrukuid õhutati teisi peatseid debütante teeõhtule kutsuma, tavaliselt oma vanemate Londoni koju, et peatselt algavateks trallideks kasulikke sõprussuhteid ja kontakte luua. Emad hankisid nimekirja teistest hooajal osalejatest selle ettevõtmise mitteametlikult, kuid laialdaselt tunnustatud juhilt Peter Townendilt, kes jagas neid tasuta ja rõõmuga kõigile, keda ta selle vääriliseks pidas, oma rüütellikus, ehkki hukule määratud katses eirata kaasaegset maailma nii kaua, kui vähegi võimalik. Hiljem nõutasid samad emad temalt uusi nimekirju oletatavalt väärt noormeeste nimedega ja ta jagas ka neid, ehkki neid oli tavaliselt tarvis pigem kokteili- ja tantsupidudeks, mitte teeõhtuteks, kus mehi osales vähe ja kus nad olid tavaliselt võõrustaja tuttavad, nagu mina Mirandale. Teed pakuti ja joodi neil kogunemistel vähe, kui üldse, ja minu kogemuse kohaselt valitses seal alati natuke imelik õhkkond, kuna iga saabuja sammus kõhklevalt üle toa. Ent osalesime neil sellegipoolest, mina kaasa arvatud. Nii et suhtusime meid ootavasse kogemusse entusiasmiga juba üsna varakult, ükskõik mida me hiljem väitsime.
Istusin nurgas ja rääkisin üpris igavale tedretähnilisele tüdrukule jahipidamisest, kui sisse astus Serena Gresham, ja ma sain seltskonda läbinud õhkõrnast võbelusest kohe aru, et tal oli selleks ajaks juba staari maine. Avalikult seda siiski ei väljendatud, kuna temas ei olnud kübetki upsakust ja tema kõnemaneer oli igati talitsetud. Minu õnneks istusin viimase tühja tooli kõrval. Viipasin talle, ja kui tal oli kulunud sekund, et meelde tuletada, kes ma olen, tuli ta üle toa minu juurde. Praegu tundub mulle huvitav, et Serena kõiki neid rituaale järgis. Kakskümmend aastat hiljem, kui hooajast oli saanud vaid ekshibitsionistide ja tõusikutest emade tütarde pärusmaa, ei oleks ta seda eales kaasa teinud. Vast viitab see tõsiasjale, et noil tagurlikel aegadel tegi ka näiliselt sedavõrd kammitsaist prii inimene nagu Serena nii, nagu kästi.
„Kuidas sa Mirandat tunnet?” uurisin ma.
„Tegelikult ei tunnegi,” vastas ta. „Kohtusime Rutlandis, kui olime külas minu sugulastel.” Serenal oli anne vastata küsimustele kiiresti ja pingutamata, ilma vähimagi salatsemiseta, ilma et ta oleks sealjuures kuigi palju infot jaganud.
Noogutasin. „Nii et teed debütantide hooaja kaasa?”
Ma ei taha end üle tähtsustada, aga ma ei ole kindel, et ta oli enne minu küsimust tajunud kogu ettevõtmise haaret. Ta mõtles hetke, kulm kortsus. „Ma ei teagi.” Ta oleks nagu uurinud nähtamatut kristallkuuli enda ees õhus. „Eks näis,” lisas ta ja jättis mulje, nagu kuulunuks ta inimeste hulka üksnes poolenisti, mis tegigi ta nii võluvaks; justkui olnuks tal emotsionaalne perroonipilet, mis annab õiguse iga hetk parasjagu käesolevast kogemusest taganeda. Olin lummatud.
Rääkisin sellest natuke Damianile, sellal kui me sõime. Ta oli haaratud igast pisiasjast nagu antropoloog, kes on ammu oma
