eriti palju. Ainult seda, et sa oled kolmekümne kahene, ülimalt intelligentne, väga ilus, jalustrabavalt veetlev ja muidugi seda, et oled sisekujundaja. Niisiis,” Abs vaatas ootusrikkalt minu poole, „mis sa arvad?”
Vaatasin teda tühjal pilgul. „Ma arvan, et oled mulle üleliia reklaami teinud.”
„Kuule,” ütles Miriam, „sa just tunnistasid, et ei ole Kieranist huvitatud. Miks sa ei võiks jälle otsast alustada ja Hugh’ga kohtuda?”
„Aga muidugi võiksid,” plaksutas Abs käsi. „Palun, Alice. Ma võin edasi öelda, et sa saad talle mõne puusepa või torumehe muretseda. Ära üldse pabista!”
„Ma ei tea …” laususin ebakindlalt.
„Ma ei mõista, kuidas see saaks halba teha, Alice,” lausus Connie vaikselt. „Jutt käib vaid kohvikusse minekust.”
Vaatasin Conniet, kes mulle julgustavalt ja mõistagi kõige siiramate kavatsustega naeratas. Tal oli õigus. See ei saanudki halba teha.
„No ma siis lähen,” ütlesin ma. „Ma lähen Hugh’ga kohvi jooma.”
„Tubli!” kiitis Abs hoogsalt kätt viibutades. „Nii juba läheb! Kes ei riski, see šampust ei joo.”
„Ning kui Hugh’ga,” lausus Miriam, „midagi välja ei tule, siis on meil veel mehi varrukast võtta.”
Pöörasin end tema poole. „Nagu juba ütlesin, mina ei ole sinu järgmine projekt.”
Miriam naeratas, võttis mul ümbert kinni ja avas suu, et midagi öelda, aga just sel hetkel piiksus mul tagataskus telefon. „Vabandust,” ütlesin ma end tema haardest vabastades. Ma tõusin püsti, võtsin teksaste taskust telefoni ja laususin: „See võib olla Jon. Ma saatsin talle enne sõnumi.” Avasin tekstsõnumi. „Jah, ta on täna kauem tööl. Küll on kahju!”
Ma naeratasin kurvalt ja võtsin taas istet, samal ajal kui Abs ja Connie omakorda pettumust väljendasid. Miriam aga oli endiselt vait ja näris alahuult. Me kõik vaatasime tema poole.
„Mis on?” küsisin ma näost ära langedes. „Milles asi?”
„Oh,” ütles Miriam järgemööda kõigile otsa vaadates. „Mul on nii kahju. Ma mõtlesin, et te saite aru.” Ta hingas sügavalt sisse, enne kui jätkas. „Täna oli nende pulma-aastapäev.”
2. peatükk
Miriam oli viimane lahkuja ja kell oli peaaegu üksteist, kui ta püsti tõusis ja mind kallistades head ööd soovis. Connie ja Abs olid juba pool tundi tagasi ära läinud, põhjendades oma lahkumist ühest suust sellega, et peavad koju magama minema, sest neil on vaja järgmisel hommikul vara tõusta.
„Craig arvab, et ma läksin kaduma,” ütles Miriam minu väikeses esikus oma kellukesekujulist halli kübarat varnast otsides. „Hea küll,” Miriam tõmbas kübara lühikestele lokkis juustele ja sirutas käed, et mind teist korda kallistada. „Kas sinuga on ikka kõik kombes? Mul on kahju, et ma Joni pulma-aastapäeva varem ei maininud.”
Raputasin pead. „Uskumatu, et ma selle ära unustasin,” ütlesin vaikselt.
„Jumala eest, me olime ju pruutneitsid. Milline sõber ma niiviisi olen?”
„Ära aja rumalat juttu,” ütles Miriam. „Kõigil on nii kohutavalt palju tegemist. Mina mäletan üksnes eilset päeva. Oleksin pidanud sulle helistama,” silitas ta mu kätt. „Küllap ma lihtsalt eeldasin, et Jon on aastapäeva sulle maininud.”
Ma raputasin kurvalt pead. „Tegelikult mul küll tuli korraks selline mõte, et midagi võib lahti olla.”
„Tõesti?”
„Jah. Ta on viimasel ajal nii vaikne olnud. Ma pole suutnud teda juba kolm nädalat dringile vedada. Ta on mulle kaks korda järjest ära öelnud, keeldumist tööga põhjendanud.” Vaatasin õnnetult Miriami poole. „Ja hakkasin juba mõtlema, et võisin Joni mingit moodi endast välja viia.”
„Milline tobedus,” lausus Miriam taunivalt. „Mis sa arvad, kui ma paluksin Craigil talle helistada? Ja me võiksime dringile minna neljakesi või viiekesi.”
„Viiekesi?”
„Romy plaanib varsti külla tulla. Ta tahaks kindlasti sinu ja Joniga kokku saada.”
Nukrale tundele vaatamata õnnestus mul naeratada. Rosemary – või Romy, nagu me kõik teda tundsime – oli Miriami ilus noorem õde, keda Miriam pööraselt hoidis ja kelle üle ta täiesti arusaadaval põhjusel oli uhke. Romy oli tüdruk, keda mehed jumaldasid, aga naised pelgasid. Kuid leebe isiksusena ajasid imetlejate ja meelitajate hordid teda kimbatusse. Ometi võitis ta kõigi poolehoiu. Romy ja Jon said hästi läbi ja ma teadsin, et Jonile, nii nagu mullegi, meeldiks Romyga kokku saada ja end tema tegemistega kurssi viia.
„See oleks tore,” ütlesin ma.
„Kuule,” lausus Miriam naeratades. „Ära sellepärast muretse, Jon on tugev. Ta on kaks pulma-aastapäeva üle elanud, küllap elab ka selle.”
Noogutasin taas. „Ma tean. Lihtsalt tunnen end kohutavalt, et selle ära unustasin.”
„Ah, ära põe! Sa oled olnud talle suurepärane sõber.” Miriam suudles mind põsele, tõmbas mantlikrae üles ja muutus äkki reipaks. „Ära siis unusta järgmise kokkusaamise asjus kõigile meili saata. Kas Abs teatas sulle uue raamatu pealkirja?”
Ma noogutasin: „„Ethan Frome”. Saadan meili kohe ära, enne kui unustan.”
„„Ethan Frome” … ” Miriam paistis hetkeks mõtlikuks muutuvat, ent naeratas siis säravalt. „Ära arva, et ma seda raamatut tean. Aga lasen sul nüüd hakata end selle looga kurssi viima. Head ööd, Alice,” ütles ta. Pööras ringi, astus trepist alla ja kadus silmist.
Sulgesin Miriami järel ukse, tõin köögilaualt iPadi, läksin tagasi elutuppa, potsatasin diivanile ja avasin meiliakna. Ma olin üllatunud, kui nägin Absi kirja, mis oli saadetud kümme minutit tagasi. Avasin selle huviga.
Saatja aadress: [email protected]
Saaja aadress: [email protected]
Teema: Vastus: Tänane õhtu
Alice!
Sa ei suuda seda uskuda! Jõudsin koju ja pidin ära saatma ühe koolinäidendi proovi kava. Muide, ma loodan, et ka sina saad seda etendust vaatama tulla. Kõik sujub uskumatult hästi, lausa hiilgavalt, välja arvatud see, et Fagin murdis möödunud nädalal jalgrattalt kukkudes kolmest kohast jalaluu. Vaene põnn. Jala fikseerimiseks tuli teha operatsioon ja nüüd peab ta kandma alt laienevaid pükse, mis ei ole just väga viktoriaanlikud – aga pole hullu, saame hakkama. Kui olin juba arvuti taga, mõtlesin, et saadan ka Hugh’le sinuga kohtamise asjas meili. Nii ma tegingi ja ta vastas viie minuti pärast! Tal on järgmise laupäeva õhtul kohvikusse minekuks aega ning ta saab ka järgmisel teisipäeval ja kolmapäeval pärast tööd dringile minna. Anna teada, milline päev sulle kõige paremini sobib!
Kalli, Abs
X
Ma naeratasin, sest mind ei üllatanud sugugi, et Abs polnud aega raisanud ja oli Hugh’ga kohe ühendust
