vahtisin üksisilmi Sophiet. „Ma ei suuda uskuda, et sa küsisid Absilt fotot.”
„Olgu, olgu,” rehmas Sophie minu märkust eirates käega, „räägi nüüd mulle sellest õige mehe otsimise meilist, mille sa meile kõigile saatsid. See meeldis mulle. Kui purjus sa tegelikult olid?”
„Ma polnud üldsegi purjus,” protestisin ma. „Miks sa nii arvad?”
„Oh, jäta nüüd,” naeris Sophie. „Kirjutad ühes kirjas kõigile, et sa neid armastad? Sa ei taha ometi öelda, et tegid seda kaine peaga?”
„Ma olin küll äärmiselt väsinud,” pomisesin võileivajääke prügikasti sokutades, „aga püüdsin ikkagi olla positiivne.”
Sophie viibutas mulle sõrme. „Ma olen seda ennegi öelnud ja kordan veel: kui oled väsinud või purjus, ei tohi saata sõnumeid ega kirjutada meile. Mäletad, kui sa edastasid Rebecca Warnerile kuulujutu, et tema abikaasa kannab naisteriideid?”
Ma seirasin külmalt Sophiet. „Jää vait!”
„Ma tahan lihtsalt veenduda, et sa seekord õppust võtad. Aga, olgu,” Sophie asus järgmise teema kallale. „Mida siis raamatuklubi kokkusaamisel õige mehe otsimise kohta arvati?”
„Arvati seda,” ohkasin ma, „et ma võiks võtta kohtinguid oma sõprade tuttavatega veidi entusiastlikumalt.”
Sophie paistis selles kahtlevat. „Noh, ilmselt oleks sul neid alt vedades küll rohkem häbi, aga kas sa entusiastlikum oleksid?”
„Ja siis küsis Miriam minult, kas minu probleemi põhjuseks on Eddie? Aga mina ei usu, et on. Vähemalt ma loodan, et ta ei ole.”
„Nojah,” ütles Sophie. „Ega sind ei saaks ka süüdistada, kui see jama oleks sind kogu eluks meestest eemale peletanud, aga ma arvan …” Äkitselt kummardus Sophie minu poole ja andis teema muutusest järjekordse käeviipega märku. „Aga kellele see korda läheb, mida mina arvan? Küllap targutan ma niisama. Aga kuule …”
Tahtsin küsida, milles siis tema arvates minu probleem võiks seisneda, aga Sophie ei tõmmanud pausi tegemiseks isegi hinge.
„Aga kuule,” itsitas ta. „Ma põrkasin täna hommikul jälle selle räsitud puusepaga kokku. Tead küll, sellega, kelle me Eleanor Blacki projektiks palkasime.”
„Sa olid täna hommikul Eleanori pool?” küsisin, kaldudes rõõmuga Eddie-teemast kõrvale. „Ma arvasin, et David pidi sinna minema. Tavaliselt nõuab Eleanor ju bossiga kohtumist.”
„Teadagi, et nõuab. Aga ma tegin ettepaneku, et astun ise Eleanori juurest läbi ja teatan talle, et David on haige. Davidil ei olnud selle vastu midagi. Davidist võib ju aru saada. Tead ju isegi, et Eleanoril on rinnad nagu arbuusid.”
Ma noogutasin Eleanor Blacki rindade kirjelduse peale.
„Noh,” jätkas Sophie, „iga kord, kui David sealt läbi astub, kannab Eleanor push-up-rinnahoidjat, kõhtu paljastavat toppi ja naaldub igal võimalusel Davidi vastu. Seejärel pajatab ta Davidile võluva lahutatud naise katsumustest ja sellest, kuidas ta vajab üht tugevat meest, kes aitaks pealetükkivate imetlejate horde temast eemale tõrjuda. Vaene David oli suisa kohkunud. Eleanor lootis täna Davidit näha, sest kui mina välja ilmusin, oli ta üksnes negližee väel, tule jumal appi. Ajas mingit jama selle kohta, kuidas ta ennast tõbiselt tunneb.”
„Ei olnud nii!” Ma panin kohkunult käe suule.
„Oli küll, aga ära muretse.” Sophie tõmbas e-sigaretist mahvi ja lehvitas siis näo ees kätt, justkui vehiks ta kujutletavat suitsu eemale. „Ma lahendasin selle probleemi Davidi eest ära.”
Mul hakkas veidi kõhe. „Ja kuidas sa seda siis tegid?” küsisin.
„Lihtsalt,” kehitas ta õlgu. „Teatasin, et David on homo.”
„Mm …” kogelesin ma, „kuigi see ei ole tõsi ning tegelikult ta ei ole homo?”
Sophie noogutas. „Just nii.”
Ma ohkasin. „Kas sa Davidile ka ütlesid, mida sa tegid?”
„Hull oled või?” Sophie vaatas mind jahmunult. „See lugu ajaks ta kohe paanikasse.”
„Ajaks küll.” Ma võtsin uuesti kohvitassi kätte. „Ma kartsin isegi edasi mõelda.”
„Noh, igal juhul see mõjus,” teatas Miriam uhkusega. „Eleanor ütles, et tulevikus ajab ta meelsasti asju sinu või minuga.” Sophie lõi oma tassi minu omaga kokku ja muigas. „Järjekordne Mad Hatteri3 lugu on välistatud.”
Hatty Taylor või Mad Hatter, nagu Sophie teda kutsub, oli Davidi viimane ja kahtlemata kõige ebastabiilsem tüdruksõber. Peale selle, et David oli nende viiekuise suhte jooksul tüdruku kunstitunnid, Pilatese treeningud ja reiki tervenduskursused kinni maksnud, oli ta veel täielikult renoveerinud ja sisustanud nii tüdruku elu- kui ka magamistoa. Hatty parasiitlik suhe Davidiga oli kestnud hetkeni, mil piiga leidis, et see, mida ta tegelikult oma ellu vajab, on uus vannituba, ning selle tõestuseks oligi ta Davidi ühe Cothami tunnustatud kaubamärgiga vannitoasisustusfirma Tubs’n’Tilesi omaniku vastu välja vahetanud. Mitte et David oleks selle pärast õnnetu olnud. Ta oli juba teisest tutvusenädalast peale tahtnud ise suhet lõpetada, aga oli kartnud ja muretsenud, et võib Hatty tundeid haavata. Kui nad lõpuks lahku läksid, oli David pannud ette seda sündmust tähistada ja viinud mind ja Sophiet šampust jooma. Mulle turgatas korraga pähe, et nende nelja aasta jooksul, mil mina Davidi alluvuses töötasin, oli ta käinud kohtamas eranditult ainult domineerivate tuleharkidega. Hoolimata oma kasvatusest, rahast, andest ja šarmantsest välimusest – ta oli pikk, tõmmu ning minu ja Sophie hinnangul häirivalt ilus –, puudus Davidil mingil põhjusel naiste kohtingule kutsumiseks vajalik enesekindlus ja pealehakkamine. Sophie oli mitu korda Davidile öelnud, et ta hea meelega tegutseks Davidi agendina – edastaks ebameeldivaid sõnumeid ja lõpetaks eranditult kõik mehe viletsad suhted – või nagu Sophie seda ise nimetas: heidaks need üle parda. Aga David oli Sophie pakkumise tagasi lükanud – nagu ka viimasel korral, kui Sophie plaanis hakata mehe suhteid veelgi riukalikumalt korraldama.
„Aga kuhu me jäimegi?” Sophie vaatas mulle pingsalt otsa, ise samal ajal tumeroheliseks lakitud küüntega kärsitult vastu lauda trummeldades.
„Räsitud puusepp?”
„Ah jaa!” Sophie nägu lõi selle mõtte peale särama. „Ta mängib hokit, ise rääkis mulle, ning ma võiks kihla vedada, et ta käib hokikepiga osavalt ringi.”
„Võib-olla peaksid siis minema tema mängu vaatama,” pakkusin ma enne, kui lisasin: „Ja võta Graham ka kaasa.”
Sophie turtsatas. „Oh, ära riku Grahami mainimisega mu fantaasiat ära.”
„Mina mõtlesin, et Graham ongi sinu fantaasia,” naersin ma.
Sophie naeratas. „Hm, tegelikult me oleme Grahamiga lihtsalt sõbrad. Meie vahel ei ole mitte midagi. Me saame suurepäraselt läbi ja meile meeldib koos olla, aga saad aru, tema ei ole see õige, mitte sinnapoolegi.” Ma pilgutasin silmi, otsides Sophie näolt vähemalt irooniatki. Sophie ei tundnud kunagi meeste seltskonnast puudust ja tema suhted paistsid õnnelikud ja toredad. Nii palju kui mina asjast aru olin saanud, lõppesid või hääbusid ta suhted alati sõbralikult, kummagi osapoole solvumiseta.
Viide Lewis Carrolli teose „Alice Imedemaal” tegelasele (Mad) Hatterile (ingl k hull Hatter).
