„Tere,” ütles ta.
„Romy,” ma tõusin püsti ja kallistasin teda. „Kui tore on sind näha – sa näed suurepärane välja.”
„Sina samuti, Alice,” vastas ta mind vastu kallistades, enne kui eemaldas randme ümbert juuksepaela ja oma pikad punased juuksed selja taha kinni sidus. Ma tõdesin, et ta näeb välja täiuslik, täpselt selline oleks paistnud ka Miriam, kui ta oleks olnud neli aastat noorem, kaksteist kilo kergem ja punapea. „Nii kaua ei ole näinud,” jätkas Romy ja tahtis minu kõrvale istuda. „Ma tahan kõigest kuulda … ”
„Oh, Romy,” ütles Miriam. „Ega sa ei pahanda, kui mina istun Alice’i kõrvale? Mul on vaja rääkida oma ülemise korruse vannitoa kopitavatest pimenduskardinatest.”
„Veab Alice’il,” pomises Craig.
„Samal ajal kui Craig,” lausus Miriam väljakutsuvalt, „läheb ja toob kõigile joogid.”
„Tänan, aga ma ei ole veel sellegagi algust teinud.” Ma nookasin oma klaasi poole.
„See ei loe,” ütles Miriam Craigi poole pöördudes. „Ta toob sellegipoolest ka sulle joogi, eks ole, Craig?”
Nad vahetasid pilgu, enne kui Craig ohkas ja saluteerides kannad kokku lõi. „Kõigile, nii nagu alati. Saab tehtud!” ütles Craig end baari poole asutades.
„Noh,” ütles Miriam lauda vaadates ja särama lüües, kui Romy Joni kõrvale istus, „kas pole tore?”
5. peatükk
Kui Jon takso ukse sulges ja taksojuhile meie aadressi ütles, langesin ohates istme seljatoele.
„Taevake küll,” õhkasin ma lihtsalt.
Jon naeris. „Mitte just sinu kõige õnnestunum õhtu, mis?”
„Noh, sul vedas. Sul oli Romy.”
Jon noogutas. „Jah, see oli tõesti vedamine.”
„Samal ajal kui mina pidin Miriami ja Craigiga leppima.”
„Nende vahel tundus mõnevõrra pinget olema.”
„Mõnevõrra? Cliftoni rippsillalgi on vähem pinget. Noh, ma ju tean, et nad alati nääklevad, aga see oli küll liig mis liig.” Ma vajusin sügavamale istmesse ja vahtisin õnnetult aknast välja. „Kas sa kuulsid vaidlust selle üle, et Craig ei pane kunagi oma pükse pesukasti?”
„Kuulsin küll.”
„Ja seda, et Craig jätab võitoosile kaane alati peale panemata?”
„Sellest jäin ma vist ilma.”
„Vedas sul,” pomisesin ma, „sest see kaas viis Craigi mõttele kutsuda Miriamit Võimäeks ja siis läksid asjad ikka tõsiselt hulluks.”
Ma pöördusin Joni poole ja nägin, et ta võitles silmanähtavalt naeruga.
„Anna andeks,” naeratasin ma. „Olen pahur, mis?”
„Sa ei pea vabandama,” ütles ta nüüd naerdes. „Sinul oli täna õhtul kõige raskem osa kanda.”
„Mhmh … Aga olgu pealegi.” Tõusin istukile ja kohendasin turvavööd.
„Ma olen puudust tundnud nii meie kirjavahetusest kui ka koostööst sinu firmaga. Mis on sind minust eemal hoidnud? Töö?”
„Enamjaolt,” vastas Jon, aga see teema paistis teda korraga nii vaevavat, et ma otsustasin, et ei hakka temalt üksikasju välja pinnima, arvates, et tema hiljutine pulma-aastapäev võis samuti olla üks ta hajeviloleku põhjustest.
Ma noogutasin. Jon vaatas mulle hetkeks otsa, enne kui sügavalt ohkas, öeldes: „Nüüd olen mina pahur. Anna andeks. Aga räägi mulle, kuidas sul oma diivanipatjadega läheb.”
Ma ägasin. „Viimast korda ütlen sulle, et minu töö ei seisne üksnes pehme mööbli kujundamises. Minu töö koosneb erinevatest keerulistest tegevustest.”
Jon noogutas aeglaselt. „No näed siis, ikka kipun ma seda unustama.”
„Ja seda sellepärast, et minu töös ei leidu selliseid aspekte …” ma kõhklesin, „nagu sinu töös.”
„Nagu kõigutamatuid fakte, kergesti defineeritavaid kontseptsioone ja rolle?”
„Jah, sest minu töö hõlmab enamasti teistsuguseid objekte.”
„Nagu näiteks diivanipatju.”
Jon naeratas laialt ja see muutis ta väga kütkestavaks. Kui nad pubis koos Romyga naersid, meenutasid nad paari, keda kujutatakse paljudes meie kontoris vedelevates koduajakirjades. Ma nägin neid kohvi joomas terassinises ruumis, mille kujundus sobis ideaalselt Joni silmadega – välja arvatud tillukese äraeksinud pruuni täpikesega tema vasakus iirises. Ja seintel rippuvad sügisvärvides õlimaalid rõhutasid Romy pikki punaseid kiharaid, kui ta Joni kõrval istudes talle naeratas: ideaalne paar ideaalses ruumis.
„Aga nüüd jäid sina mõttesse,” ütles Jon äkki.
„Mida?” Ma pilgutasin silmi, sest tema märkus tõi mind tagasi praegushetkesse.
„Sa keerutad oma ema abielusõrmust.” Joni pilk oli mu käel. „Sa teed alati mõttesse vajudes niiviisi.”
„Oh!” Ma lõpetasin kuldsõrmuse keerutamise ja vaatasin talle otsa.
„Lisaks kortsutasid sa mu veidrat silma vaadates kulmu, justkui tahaks sa sellest ühe tükikese välja lõigata,” ütles ta. „Kindel märk sellest, et oled sügavalt mõttesse vajunud.”
Ma naeratasin. „Ma mõtlesin …” Ma lõin kõhklema. Joniga ideaalse partneri leidmise teema ülesvõtmine, isegi vaid esteetilist külge silmas pidades, oli midagi niisugust, mis meile kummalegi eriti ei istunud, ja ma tundsin, kuidas mu tuju selle mõtte peale pisut langeb. „Ma mõtlesin sisekujunduse peale,” ütlesin ma. „Rabav!”
Jon kortsutas kulmu ja naeratas mulle mokaotsast. „Ma kaldun sinuga nõustama,” ütles ta hetke pärast.
„Mhmh …” ma kohendasin teist korda oma turvavööd.
„Ma tean küll, et peaksin sinult viimaseid sisekujundustrende uurima,” ta pööras pead ja avas akna, sest takso hakkas seisma jääma, „aga minu õnneks jõudsid sa koju.” Jon osutas kõrgele George’i stiilis Redlandi majale, mille alumisel korrusel asus minu korter.
„Minu õnneks samuti,” ütlesin ma. „Soovid sa kohvi?”
Jon vaatas kella. „Minu jaoks on pisut hilja. Hommikul on vaja vara alustada.”
„Hästi,” ma kummardusin naeratades teda põsele suudlema ja avasin seejärel autoukse. „Aga ärme enam koos dringil käimisesse nii pikka vahet sisse jäta.” Vaatasin üle õla tema poole. „Ja järgmisel korral võtan ma ka Davidi ja Sophie kaasa.”
„Või siis oma õige mehe,” ütles Jon, „kui sa oled ta selleks ajaks leidnud.”
Ma ronisin autost
