ütles tema, „ma ei arvanud hetkekski, et see minu kohta käib.”
„Mitte hetkekski,” naeratasin mina ja pärast seda, kui ta mulle lehvitas ja taksoga ära sõitis, pöörasin ma ringi ja hakkasin oma korteri trepi poole astuma.
Neli aastat tagasi
„Jah, ma tean, et me jääme igavesti sõpradeks,” ütles Miriam ohates, „aga kõik muutub ja ma lihtsalt ei taha kõiki õhtuid kodus Craigi ja kahe niriseva rinna seltsis veeta.”
„Liiga palju üksikasju,” ütlesin õlgu võbistades, „liiga detailne kirjeldus minu jaoks.”
„Mul on tõsi taga, Alice,” kinnitas Miriam oma vaevu nähtavat kõhukumerust patsutades. „Kui laps on sündinud, ei saa ma ju enam veinibaari minna, kui selleks tuju tuleb. Seetõttu jälgingi kalendrist konkreetseid sündmusi, mida oodata. Ma ei ole veel kolmekümnenegi,” ohkas ta. „Ma ei ole veel valmis ajukääbikuks muutuma.”
„Minu arust on raamatuklubi idee hea,” lausus Lydia, kes tuli köögilaua juurde ja hakkas meile piparmünditeed valama. Miriamit olid just hommikused iiveldushood vaevama hakanud ja ta ütles, et kohvi ja musta tee lõhn olid ta eelmisel päeval Costa kohvipoes pooleks tunniks tualetti ajanud. „Ma peaaegu ei loegi enam raamatuid.”
„Mina küll ühinen,” ütlesin ma, „kui sa sellist klubi soovid. Aga kas see peab kindlasti olema raamatuklubi? Kirjanduse üle arutlemine meenutab mulle ülikooli närvesöövaid seminare.”
„Noh, kui teie Craigiga oleksite lugenud rohkem kohustuslikke tekste, siis poleks teil ka seminaridest nii halbu mälestusi,” salvas Miriam.
„Ehk võiks see olla midagi ligilähedast, ent ikkagi pisut teistsugust,” pakkusin mina torget eirates. „Näiteks magustoiduklubi. See oleks samasugune vanurite lohutus nagu raamatuklubi, ainult et koos koogiga.”
Miriam jäi mind põrnitsema. „Esiteks ei oska sa küpsetada, teiseks tead sa väga hästi, et ma ei pea silmas vanureid.”
„Mälumänguklubi siis ehk?” pakkusin mina. „Mu isal on suurepärane Flying Scotsmani mosaiikmõistatuste kogumik4.”
„Kui sa seda tõsiselt ei võta …” alustas Miriam, aga Lydia tõstis lepitavalt käe.
„Aga kuidas oleks, kui loeksime üksnes lühijutte?” tegi Lydia ettepaneku.
„Või vähemalt alustaks nendest.” Ta kiikas Miriami poole. „Sul on nii palju tegemist, et sa jooksed jalad rakku ja,” ta pöördus minu poole, „sulle ei teeks paha ka paar novella’t läbi lugeda, eks. Kakssada lehekülge umbes?”
Ma vaatasin Lydiale otsa ja naeratasin. „See on suurepärane mõte.”
„Imetore!” säras Miriam teetassi käest pannes. „Teate,” niheles ta erutunult, „ma mõtlesin, et alustuseks võiksime igaüks endaga veel ühe inimese kaasa kutsuda. See ei pea olema keegi, keda me kõik tunneme.”
Lydia noogutas. „Oleks vahva tutvustada üksteisele uusi inimesi.”
„Ma mõtlesin kutsuda ühe Romy sõbra, kes just äsja Bristolisse kolis. Ma olen üpris kindel, et ta on huvitatud,” ütles Miriam.
Lydia paistis mõttesse jäävat. „Ma võin ka kellegi töö juurest kaasa tuua,” ütles ta. „Kuigi mul on üks armas ameeriklannast naabrinaine, kes peaks sünnitama umbes samal ajal kui sina, Miriam.”
Miriami nägu lõi särama. „See oleks suurepärane. Oh, aga,” ta pani oma käe Lydia käsivarrele, „see peab ju olema sinu, mitte minu valik.” Miriam vaatas minu poole. „Aga kuidas on sinuga? On ka sul mõni idee?” Kehitasin õlgu. „Praegu ei karga küll midagi pähe. Aga küllap ma selle välja mõtlen.”
„Tee seda,” ütles Miriam ikka veel laialt naeratades. „Aga vahepeal,” ta võttis piparmünditeega tassi kätte, „lühijutuklubi terviseks!”
6. peatükk
„Tere, kullake! Tule sisse! Vaata, mida ma sulle täna lõunasöögiks valmistasin.” Isa seisis ukseavas, puulusikas ühes ja leeklamp teises käes, nägu higist leemendamas. Tema endiselt paksud hallid juuksed olid niisked ja mu ema lilleline põlleke, mida ta alati söögitegemise ajal kandis, plekiline.
Isa elas turulinnas Chippenhamis, vähem kui viiekümne kilomeetri kaugusel Bristolist, ning me püüdsime vähemalt korra, aga sageli ka kaks korda kuus pühapäeviti koos lõunat süüa, teineteist kordamööda kostitada. Mina tegin lõunasöögiks tavaliselt mingi kerge prae koos tavaliste köögiviljadega. Isa katsetas viimasel ajal eksootiliste roogadega, mis ei olnud küll eriti isuäratavad.
„Jään rõõmuga ootama,” ütlesin ma, „kui sinu tänane pakkumine sarnaneb brokolisufleega.”
Isa muheles. „Sa oled mu kõige karmim kriitik, kas tead? Kõigile teistele see meeldis.” Ta heitis mulle kõõrdpilgu ja pilgutas silma.
„Palun ütle, et sa ei ole seda teistele pakkunud.”
Isa võttis mul ümbert kinni ja viis koridori. „Tunnistan, et ei ole. See ei ole minu lemmikroog. Las ma võtan su mantli,” ütles ta mul seda seljast aidates. Isa riputas mantli riidenagisse, ise samal ajal mind üle prillide piieldes. „Las ma nüüd vaatan sind.”
Ma ohkasin.
„Ära ohka,” ütles ta. „Isana on minu kohustuseks teada, kas sa enda eest ka hoolitsed,” ta lükkas prillid otsaette ja püüdis näole manada karmimat ilmet, „sa paistad kõhnavõitu, kullake. Vaata ette,” naeratas ta, „sinu kokkamise puhul ei ole see ka üllatav.”
Ma suudlesin teda põsele. „Kuidas sa julged?”
„Julgen küll, sest mina pean seda sööma.” Ta pilgutas uuesti silma.
„Tule nüüd kööki ja ma näitan sulle, mis mul teoksil. Sa võiksid õppida.” Me läksime läbi mälestustega täidetud koridori köögi poole. Veel enne kööki jõudmist jäi isa seisma ja osutas ühele ema noorpõlvefotole seinal. Ema istus laua taga, pea kätele toetumas, ja naeratas kelmikalt fotograafile – mu isale.
„Ma mõtlesin,” ütles isa, „et sa peaksid selle foto endale võtma. Sa sarnaned praegu emaga nii väga.” Ta vaatas raamitud mustvalget fotot ja seejärel mind. „Sama naeratus, sama nöpsnina. Jah,” ohkas ta, „väga tema moodi, välja arvatud juuksed. Emal olid lokkis juuksed, muidugi … Aga seesama kastanpruun toon ja õlgadeni nagu sinul. Ja samasugused tumepruunid silmad.” Ta pöördus jälle ema pilti vaatama. „Just selle pildi …” pomises ta.
„Ma võiksin sellest koopia teha,” ütlesin ma isa käsivart puudutades, „ja siis annan ma selle sulle tagasi. Oleks kahju seda väljapanekut lõhkuda.” Seinal olid pildid emast looduses ja koos ülikoolikaaslastega. Ema oli mulle rääkinud, et kõik need fotod olid tehtud 1963. aasta suvel.
Isa rebis silmad pildilt lahti ja naeratas mulle. „Jah, sul on õigus. Laseme koopia teha.” Ta lõi käega vastu otsaesist. „Miks see küll mulle endale pähe ei tulnud? See on vanadusest, eks?”
Ma naersin ja vaatasin jälle fotot.
See on reisirongiühendus Edinburghi ja Londoni vahel aastast 1862, mille kohta on tehtud ka palju piltmõistatusi.
