jäänud.”
„Oh jaa!” lõi Miriam erutunult käsi kokku. „Ja sa oled siis tagasi Bristolis, Lydia!”
„Ma ei jõua seda ära oodata,” ütles Lydia. „Ma tõesti tundsin Bristolist puudust. Ja teist samuti. Ma tüütasin Joni pidevalt juttudega ajast, mil me kõik koos elasime.” Ta sirutas käed välja, et me kõik kolmekesi saaksime ühe suure kallistuse teha.
„Vaene Jon,” ütles Miriam mõni hetk hiljem, kui me üksteisest lahti lasksime. Ta pöördus Joni poole ja asetas käe tema käsivarrele. „Nädalalõpuks on sul kolmest naisest majas kõrini.”
Mees raputas pead. „Lydia rääkis teist nii palju, et mulle tundus, nagu viibiksite te pidevalt siin,” naeratas Jon.
„Ma ei usuks väga neid jutte, mida ta on meist sulle rääkinud,” ohkasin mina. „Temal ei ole kunagi kellegi kohta halba sõna öelda. See on tema ainus puudus.”
Lydia raputas pead ja Jon naeris. „Nii et tal on siis ikka üks puudus?” küsis ta, võttis Lydia ümbert kinni ja tõmbas ta enda vastu. „Milline kergendus! Olen meeleheitlikult püüdnud temas mõnd puudust leida. Lihtsalt iseenda veenmiseks, et olen tema vääriline.”
4. peatükk
„Tere, härra Durham.” Cambridge Armsi baari suminasse astudes silmasin ma kohe Joni. Ta istus suures nurgalauas õlleklaasi taga ja oli silmanähtavalt süvenenud teksti, mida luges vasakus käes olevast telefonist.
Minu hääle peale tõstis ta pilgu ja naeratas. „Tere, preili Waites,” ütles ta, kui püsti tõusis ja mind põsele suudles. Ta osutas punase veini klaasile mu käes. „Nagu näha, oled sa möödaminnes baarist läbi astunud.”
„Püüan kõikjale jõuda,” ütlesin ma mantlit toolileenile laotades ning võtsin tema vastas istet. „Aga nii toimeka inimese kohta oled sa kohutavalt vara kohal.”
Jon nõjatus vastu tooli seljatuge ja surus telefoni tumehalli ülikonna sisetaskusse. „Miriam ajab mulle hirmu nahka,” ütles ta. „Ja ta käskis mul mitte hilineda.”
Ma noogutasin. „Minuga on sama lugu.”
Jon sirutas oma õlleklaasi ette ja lõi minu klaasiga kokku.
„Aga,” naeratas ta, „millega sa oled siis tegelnud?”
Ma ohkasin raskelt. „Ei millegi sellisega, millest ma poleks sulle juba meili teel kirjutanud. Rohkem huvitab mind, mis sinul on teoksil?” Tonksasin tema kätt. „Sinust ei ole enam midagi kuulda.”
„Lihtsalt kiire on olnud.” Jon silmitses oma õlleklaasi. „Aga räägi välja, kumma diivani sa siis valisid. Kas mustrilise või ühevärvilise?”
Mu silmad läksid suureks. „Nii et sa siis loedki mu meile?”
„Ma palun Geraldine’il neist kokkuvõtte teha,” ütles Jon õlut rüübates ja asetas siis klaasi tagasi lauale. „Ma lisasin selle tema töökohustuste hulka. Ta juhtis mu tähelepanu eriti sellele meilile, kus kirjutati õige mehe otsimisest.” Jon kergitas kulme.
„Jumal, ta luges selle ka läbi või?” hakkasin ma naerma.
„Jah, selle ka,” vastas Jon.
„Jutt käis kohtingutest,” selgitasin mina. „Sõbrad tahtsid paari ettepanekuga lagedale tulla ja mul pole selle vastu midagi,” naeratasin ma õlgu kehitades. „Eks vaatame, mis juhtub.”
Jon noogutas ja pani õlleklaasi lauale. Mina rüüpasin esimese veinisõõmu.
„Mis on?” küsisin ma hetke pärast.
Jon tõstis pilgu. „Mida sa silmas pead?”
„Sa katsud alati oma juukseid, kui sügavalt mõttesse vajud.” Ma osutasin tema sassis juustele.
Ta kortsutas kulmu. „Mida ma oma juustega teen?”
„Noh, tõmbad sõrmedega läbi juuste, peatad käe hetkeks keset pealage ja silud siis lõpuni.” Ma näitasin talle seda oma juuste peal ette.
„Ma ei teadnudki, et ma sedasi teen,” ütles Jon oma kätt uurides, justkui oleks see mingi äsja külge kasvanud jätk.
„Noh, aga teed,” ütlesin ma lihtsalt. „Kogu aeg, ja ka praegu on sul juuksed peas püsti.” Ma sirutasin käe üle laua ja patsutasin tema juukseid.
„Tänan sind,” ütles ta. „Püüdsin tegelikult meenutada, millest me rääkisime.” Ta võttis õlleklaasi kätte. „Enne kui see kohtingute lugu päevakorda tuli?”
„Diivanitest. Ma võtsingi end kokku ja ostsin mustrilised,” vastasin ma. „Oh, aga tegelikult on mul küll üks väga huvitav uudis. See juhtus eile,” lisasin ma erutunult.
„Jah?” vaatas Jon mind uudishimulikult. Ma naeratasin ega öelnud midagi.
Jon manas näole tüdinenud ilme. „Ma olen sulle varemgi öelnud, et kogu see põnevus ja pinget kruvivad pausid minu puhul ei toimi.” Ta tõstis õlleklaasi aeglaselt suu juurde, kuid asetas selle lauale, võtmata sõõmugi. „Hüva, veidike siiski toimib. Räägi mulle nüüd kähku see uudis ära.”
„Mul tõsteti palka,” ütlesin ma.
Ta naeratas. „See on ju suurepärane!”
„Ma ütlesin Davidile, et ma ei usu, et olen veel ühe palgatõusu välja teeninud, aga ta ei teinud kuulmagi. Ta on liiga kena.”
„Üldsegi mitte,” ütles Jon pead raputades. „Ta saab aru, kui hästi sa oskad diivanipatju valida.”
Ma avaldasin pominal nördimust, Jon piidles oma õlleklaasi ja hakkas naerma. „Sa teed oma tööd väga hästi ja David ei taha sinust ilma jääda. Palgatõus on äriline otsus, mitte teene.”
„Tänan sind,” ütlesin ma, komplimendist liigutatud.
Jon vaatas mulle otsa ja naeratas.
„Siin te oletegi!” Miriami hääl kajas üle baari. Ma pöörasin ringi ja nägin, kuidas Miriam meie poole kiirustab ning Craigi ja Romyt endale järgnema viipab.
Hetk hiljem minu kõrvale jõudnud, Miriam kummardus, võttis mind oma tugevasse embusse ning pöördus seejärel Joni poole. „Ja kuidas sinul läheb, Jon?” küsis Miriam teda põsele suudeldes. „Taevake, sa näed tööülikonnas nii kena välja. Ja ilma tööülikonnata muidugi ka.”
„Ja millal oled sina teda alasti näinud?” küsis Craig naeratades, kuigi mulle tundus ta kurnatuna. Võimatu oli temas ära tunda seda seltskondlikku tudengit, keda olin neliteist aastat tagasi esmakursuslasena kohanud. Olime mõlemad valinud inglise kirjanduse kursuse ja meid ühendas häbiväärne pahe lugeda paljude kohustuslike raamatute sisukokkuvõtteid, selmet teoseid endid uurida. Mina olingi teda tutvustanud oma ajaloolasest toakaaslasele Miriamile ning ülejäänu, nagu ikka juhtub, oli juba ajalugu.
„Tere, Jon! Anna andeks, et ma nii ebakohaselt riides olen,” jätkas Craig, viidates oma kulunud teksastele ning siniste ja valgete lilledega särgile. „Aga rõõm sind näha. Riides.”
Jon
