järgmise raamatuklubi toimumise aega, ning siis tänaseks lõpetan.
Hakkasin uut kirja kirjutama.
Saatja: [email protected]
Saaja: [email protected], jon.durham@SynergySolutions. co.uk, [email protected], [email protected], a.walker@ brisecollege.bristol.gov.uk
Teema: Raamatuklubi
Tere kõigile!
Oli tore teiega täna õhtul kohtuda, Abs, Connie ja Miriam. Sinuta, Sophie, oli väga vaikne, ja ilma sinuta, Jon, polnud meie arutlus nii intellektuaalne. Tundsime teist mõlemast suurt puudust.
Katkestasin trükkimise, kursor seisis keset lauset, ning põrnitsesin üksisilmi ekraani, tundes äkitselt rahutust, mingit kasvavat ebamäärast ärevust, justkui oleks miski puudu. Veelgi hullem, mul ei olnud aimugi, mis see võis olla.
Meenutasin Absi e-kirja Hugh’le ja meie endist vestlust suhete teemal, imestades, kas just see mind häiriski. Aga tundsin täiesti siiralt, et mind ei vaevanud kohtingutel käimine ega mittekäimine. Ma ei tundnud tungivat vajadust poiss-sõbra järele, ent samas polnud mul ka midagi selle vastu, kui Abs ja teised tahtsid mind oma sõpradele tutvustada. Ma olin elurõõmus ja valmis katsetama, kuhu mõni uus tutvus võiks välja viia. Lisaks sellele arvasin, et olen heas vormis, terve ja naudin oma elu. Mul oli mõnus töö, suurepärased sõbrad, isa, keda jumaldasin, kõik mu päevad olid tegusad, sain samavõrd end teostada, kui lõõgastumiseks aega leida.
Milles siis asi oli, mõtlesin ekraanile vaadates.
Ohkasin väsinult ja hõõrusin silmi, enne kui otsustasin, et ei hakka enam vaagima probleeme, mida mul polnud lootustki lahendada, sest südaöö oli kohe, kohe käes. Selle asemel kordasin ma ema alatist soovitust: keskendu positiivselt positiivsemale, see tähendab õnnelikele asjadele, milles võid kindel olla – hoolivale ja heasoovlikule sõpruskonnale, kellele olin väga tänulik.
Ma jätkasin kirjutamist.
Lähen kohe voodisse, aga tahan lisada, et mul on teiesuguste sõpradega vedanud ja ma armastan teid väga. Hindan kõike, mida te minu heaks teete, kaasa arvatud teie abi mulle õige mehe leidmisel! Tänan teid ja luban siiralt, et ma ei vea enam ühtki soovitatud härrasmeest alt.
Alice
X
Seejärel end veidi paremini tundes vajutasin klahvile saada ja läksin voodisse.
3. peatükk
Sophie ohkas ja võttis telefonitoru. „Tere, David Moore’i Sisekujundus. Sophie Carter kuuleb. Kuidas saaksin teid aidata?”
Ma vaatasin Sophiet pingsa huviga, kui ta silmi pööritas ja kahe sõrmega telefonitorust kinni hoidis. Ta oli pärast kahenädalast puhkust Mauritiusel tulnud hommikul tööle jumeka ja päevitununa, ning mulle tundus, et minust ka märkimisväärselt nooremana, kuigi me olime ühevanused. Mu tuju langes veelgi, sest minu siiani ainus planeeritud puhkus oli üheöine peatumine juunis isa juures Cotswoldsis. Ootasin seda reisi ja teadsin, et naudin seda, aga vaevalt on see võrreldav kahe nädalaga Mauritiusel.
Vaatasin, kuidas Sophie manas teatud pingutusega näole naeratuse. „Oh, tere Eleanor,” ütles ta reipalt. „Ei. Kardinad tuuakse kohale homme. Kas te ei mäleta, et ma küsisin teie soovi …” Äkitselt katkestas ta jutu ja jäi telefoni põrnitsema. „Ja teile samuti head päeva, proua Black,” ütles ta telefonitoru vihaselt hargile klõpsates. „Jumala eest, see naine on väga häbematu. Mul on tahtmine karjuda.” Ta vakatas, tõmbas sügavalt hinge, võttis kohvitassi kätte ja naaldus rohelisse samettugitooli ning imes innukalt väikest valget tuubi. „Hea, et me töötame nii rahustavas keskkonnas,” jätkas ta vaiksemal häälel.
Ma naeratasin ja vaatasin ringi. Tal oli õigus. Ma armastasin meie väikese Cliftoni kontori kodust atmosfääri – mõnusalt elegantseid lampe, Davidi valitud vaipu ja tugitoole, mis ei peegeldanud üksnes tema isiklikku soojust ja sõbralikkust, vaid ka meie igapäevast tööõhkkonda.
„Meil on väga vedanud,” nentisin ma.
„On küll,” nõustus Sophie. „Aga hakkame pihta,” ta heitis pilgu art deco-stiilis kellale, mis seisis temast paremal kamina kohal. „Meil on lõunavaheaega veel kolmkümmend minutit jäänud, enne kui David tagasi jõuab. Lao lagedale.”
Mu naeratus hääbus ning ma hammustasin kanasalativõileiba. „Mida sa täpselt teada tahad?” pomisesin ma.
Ta pööritas silmi. „Kõike loomulikult. Absi jutu põhjal te olete Hugh’ga teineteise järele hullud – tema sõnad. Oh, ja Miriam ütles, et isegi kui sul Hugh’ga midagi välja ei tule, on ka Conniel sinu jaoks keegi.”
Mul kadus söögiisu ja ma jäin teda põrnitsema. „Mida?”
„Conniel on …”
„Ei, ei,” sekkusin ma. „Mida Abs Hugh’ kohta ütles?”
Sophie kehitas õlgu. „Ta ütles, et sa käisid Hugh’ga kohvikus ja Hugh pidas sind väga veetlevaks. Mulle jäi mulje, et Hugh kavatseb sind kohtingule kutsuda. Aga ilmselt peab ta veidi vahet, sest filmib praegu BBC-ga Highlandis lahingustseeni, nii et …”
Selle koha peal hakkasin ma köhima ja katkestasin tema jutuvada, sest olin õudusest õhku ahmides suure tüki salativõileiba kurku tõmmanud.
„Issand, kas sinuga on kõik kombes?” Sophie kummardus tugitoolil ettepoole, valmis püsti tõusma.
Ma noogutasin, sain köhimisest võitu ja küünitasin kirjutuslaual seisva veepudeli järele. „Ma ei ole Hugh’ järele hull ja ka tema ei ole minu järele hull,” ütlesin ma veel üht lonksu rüübates. „Õigupoolest jäi mulle mulje, et ta tuli kohvikusse üksnes sellepärast, et minult puusepa telefoninumbrit saada, ega suutnud ära oodata, millal sealt minema pääseb. Me olime koos vaid kakskümmend minutit, enne kui lahkumiseks vabanduse leidsime. See mees tükeldab ajusid ja paneb seejärel kõik ajutükikesed purki. Ma ei saa ju ometi õhtusööki nautida, kui ma teda praadi lõikamas nähes seda õudust ette kujutan?” Mul hakkas paha, kui meenutasin võikaid kirurgilisi üksikasju, millest Hugh kohvi juues rääkis, sest olin teinud saatusliku vea ja palunud tal natuke oma tööst pajatada.
„Oh, ära noruta!” Sophie lükkas päikeseblondi juuksekihara silmade eest ära. „Ega tema ei tapa ju neid vaesekesi, kes tema lahkamislaual lõpetavad. Mina ei tea, mida sa Absile ütlesid, aga tema arvab, et teie kohting läks hiilgavalt.”
Ma vaatasin Sophiet õnnetult. „Ma ütlesin talle vaid seda, et kuigi Hugh’l on pisut ebaharilik hobi, paistab ta muidu kena inimene olevat. Ma küsisin Absilt, kas ta on kunagi mõne lahingu dramatiseeringut näinud, kuid ta vastas eitavalt ja ütles, et ehk tuleks seda mõnikord vaatama minna. Ja oligi kõik. Ma ei öelnud midagi selle kohta, et tahan Hugh’ga edaspidigi kokku saada. Ja oli ilmselge, et Hugh’gi ei olnud minust huvitatud.”
„Absi sõnul oli,” naeratas Sophie. „Sa selgelt alahindad oma veetlust. Kuule,” Sophie kummardus vandeseltslaslikult ettepoole, „aga ta on ju paganama hea välimusega, kas pole siis?”
Ma kõõritasin Sophie poole. „Kust sa tead, milline ta välja näeb?”
„Loomulikult sellepärast, et ma palusin Absil mulle Hugh’ pilt saata.” Sophie pani käed rinnale ja paistis mõttesse
