noogutas ja vaatas sinnapoole.
„Peame siis minema hakkama,” ütlesin ma. „Läki.”
Võtsin Heidil käest kinni.
„Ei taha,” ütles ta. „Ei taha käest kinni.”
„Olgu peale,” ütlesin ma. „Aga istu siis vankrisse.”
„Ei taha anklisse,” ütles ta.
„Kas ma viin su süles?”
„Ei taha süles,” ütles ta.
Läksin vankrit tooma. Kui ma tagasi tulin, oli ta roninud aia otsa. Vanja oli istunud maha. Künkaharjal oli Linda restoranist tulema hakanud, seisis tee peal ja vaatas käega viibates meie poole. John karjus ikka veel.
„Ma ei taha kõndida,” ütles Vanja. „Mu jalad on väsinud.”
„Üle meetri sa täna küll kõndinud ei ole,” ütlesin ma. „Kuidas su jalad väsinud on?”
„Mul ei ole jalgu. Sa pead mind kandma.”
„Ei. Vanja, ära räägi rumalusi. Ma ei saa sind kanda.”
„Saad küll.”
„Istu vankrisse, Heidi,” ütlesin ma. „Kas läheme ratsutama?”
„Ei taha anklisse,” ütles ta.
„Mul ei ole jaaal…guuuu!” karjus Vanja.
Mul kargas hing täis. Oleksin tahtnud nad kinni kahmata, kõvasti kaenlasse suruda ja minema vedada. Seda oli juhtunud rohkem kui üks kord, et olin nad nii minema tassinud, siplevad ja karjuvad tüdrukud kaenlas, tegemata väljagi möödujatest, kes meie stseene alati huviga jõllitasid, nagu oleks mul ahvimask ees.
Aga nüüd suutsin end talitseda.
„Kas istud siis vankrisse, Vanja?” küsisin ma.
„Kui sa mind tõstad,” ütles ta.
„Ei, pead ise minema.”
„Ei,” ütles ta. „Mul ei ole jalgu.”
Kui ma ei oleks järele andnud, oleksime võinud sinna hommikuni jääda, sest kuigi Vanja oli napi kannatusega ja jättis kõik väikestki takistust kohates katki, oli ta oma tahtmistes seevastu lõpmata kangekaelne.
„Okei,” ütlesin ja tõstsin ta vankrisse. „Jälle sinu võit.”
„Mismoodi võit?” küsis ta.
„Ah, ei midagi,” vastasin ma. „Tule nüüd, Heidi, hakkame minema.”
Tõstsin ta aia otsast maha ja pärast paari loidu „ei taha” sammusimegi mäkke, Heidi süles ja Vanja vankris. Teel korjasin maast üles Heidi riidest hiire, kloppisin puhtaks ja panin vankrivõrku.
„Ma ei tea, mis tal hakkas,” ütles Linda, kui me mäkke jõudsime. „Ta hakkas äkki nutma. Võib-olla herilane nõelas. Näe …”
Ta tõmbas lapse kõhult särgi üles ja näitas mulle väikest punast laiku. John siples ta käte vahel, näost punane ja juuksed karjumisest higised.
„Vaene poisu,” ütles Linda.
„Ma sain parmult hammustada,” ütlesin ma. „Võib-olla oli temal ka parm. Aga pane ta vankrisse, lähme edasi. Me ei saa sellega niikuinii midagi ette võtta.”
Kui John oli rihmadega kinnitatud, keeras ta end teisipidi ja surus kisendades näo vastu patja.
„Peame autosse minema,” ütlesin ma.
„Jah,” ütles Linda. „Aga ma pean tal mähkme ära vahetama. Seal eespool on mähkimisruum.”
Ma noogutasin ja me hakkasime edasi minema. Meie saabumisest oli juba mitu tundi möödas, päike oli madalamale vajunud ja miski valguses, millega ta metsa kuldas, meenutas mulle suviseid õhtupoolikuid kodus, kui me sõitsime kas mampsi või papsiga saare tagaküljele merre ujuma või läksime omapead uusrajooni taha väina äärde kaljukünkale. Mõneks sekundiks valdasid mind mälestused, mitte konkreetsete sündmustena, vaid meeleoludena, lõhnadena, aistingutena. Kuidas valgus, mis oli keskpäeval valgem ja neutraalsem, muutus õhtupoolikul täidlasemaks ja toonis kõik värvid tumedamaks. Oh, mis tunne oli joosta seitsmekümnendatel aastatel suvel mööda varjulist metsarada! Sukelduda soolasesse merre ja ujuda üle väina Gjerstadholmenile! Päike pani kaljud helendama ja värvis lausa kuldseks. Nende vahel nõvades kasvas jäik kuiv rohi. Sügaviku aimdus veepinna all, mis paistis kalju varjus nii tume. Mööda vilksatavad kalad. Ja meie kohal vilajate, päikesebriisis habisevate okstega puuvõrad! Õrnõhuke puukoor ja selle all sile, luud meenutav puu. Roheline leherüü …
„Seal see on,” ütles Linda ja näitas peaga väikese kaheksanurkse puumaja poole. „Kas ootad?”
„Me liigume aeglaselt edasi,” ütlesin ma.
Siinpool tara seisid metsas kaks puust päkapikku. Need olid seikluspargi ainsad muinasjututegelased.
„Näe, jõõlu!” „Jõõlu” oli jõuluvana. See tegelane oli Heidile sügava mulje jätnud. Veel kevadelgi oli ta näidanud veranda poole, kust jõuluvana oli jõuluõhtul saabunud, ja öelnud „jõõlu tuleb”, ja kui ta mängis mõne kingitusega, mille oli jõuluvanalt saanud, märkis Heidi alati ära, kust see pärit oli. Milline staatus jõuluvanal tema silmis oli, polnud seevastu selge, sest kord, kui ta õnnetul kombel pärast jõule kapis mu jõuluvanakostüümi märkas, ei üllatunud ega vihastanud ta sugugi, midagi ei tulnud päevavalgele, ta näitas vaid näpuga ja hüüdis „jõõlu”, nagu käikski too seal riideid vahetamas, ja kui me kohtasime vana valge habemega kodutut, kes istus meie maja ees platsil, tõusis ta kärus püsti ja hüüdis täiest kõrist „jõõlu”.
Kummardusin lähemale ja andsin tema pontsakale põsele musi.
„Äla tee!” ütles ta.
Ma naersin.
„Kas ma sulle tohin musi anda, Vanja?”
„Eih!” vastas Vanja.
Meist möödus pidevalt ühtlase, kuid hõreda voona inimesi, enamik heledate riiete, lühikeste pükste, T-särgi ja sandaalidega, mõned dressipükste ja botastega, hämmastavalt paljud olid paksud ja peaaegu mitte keegi ei olnud hästi riides.
„Minu issi vangis!” hüüdis Heidi rahulolevalt.
Vanja keeras kärus ringi.
„Ei, issi ei ole vangis!” ütles ta.
Ma naersin jälle ja peatusin.
„Ootame siin emmet,” ütlesin ma.
Sinu issi on vangis, ütlesid lapsed lasteaias üksteisele. Heidi oli pidanud seda eriti kõvaks sõnaks ja ütles seda siis, kui tahtis minuga kelkida. Kui me viimati aiandusühistu suvilast ära sõitsime, oli ta Linda sõnul öelnud seda ühele vanale naisele, kes bussis nende taga istus. Minu issi vangis. Kuna mina nendega kaasas ei olnud, sest jäin Johniga bussipeatusse, ei olnud kedagi, kes oleks väite ümber lükanud.
Kummardusin
