nagu teod ja arvasid ilmselt, et kõnnitee kuulub neile, tormasin mõne meetri, nii mis jalad võtsid, ja kui me neist möödas olime, keerasin kõnniteele tagasi.
„See ei juhtu võib-olla veel niipea, Vanja,” ütlesin ma.
„Korteris ei saa kassi pidada,” ütles ta.
„Täpselt nii,” ütles Linda.
Vanja keeras end jälle otseks. Ta pigistas mõlema käega kotti, kus oli kingitus.
Vaatasin Linda poole.
„Mis Stella isa nimi oligi?”
„Mul on täiesti peast lennanud …” ütles ta. „Aga kas ei olnud Erik?”
„Oli jah,” vastasin ma. „Millega ta tegeleb?”
„Ma ei tea täpselt,” ütles ta. „Aga oleks nagu disain olnud.”
Möödusime Grottgruvanist ning Vanja ja Heidi kummardusid, et aknast sisse vaadata. Selle kõrval asus pandimaja. Selle kõrval omakorda oli pood, mis müüs igasugu väikesi vidinaid ja ehteid, ingleid ja buda kujukesi, lisaks viirukit, teed, seepi ja muid new age’i nipstükke. Akendel rippusid plakatid, mis andsid infot, millal pidid linna saabuma joogagurud ja tuntud selgeltnägijad. Teisel pool tänavat oli odavbrändide riidepood Ricco Jeans and Clothings, „Kogu pere mood”, selle kõrval TABOO, ilmselt erootikapood, mis meelitas dildode ja nukkude ja negližeede ja korsetitaolise aluspesuga ukse kõrval aknal, mis tänavale ei paistnud. Selle kõrval omakorda asus Bergmani koti- ja kübaraäri, mille interjöör ja sortiment olid ilmselt poe algusajast neljakümnendatel aastatel muutumatuks jäänud, ja Radio City, mis oli just pankrotti läinud, aga kiitles ikka veel aknatäie helendavate teleekraanidega, mida ümbritsesid mitmesugused elektririistad, mille hinnad olid kirjutatud suurtele helendavatele oranžidele ja rohelistele papist rõngastele. Tavaliselt oli nii, et mida kaugemale tänavat pidi minna, seda odavamaks ja kahtlasemaks poed läksid. Seesama kehtis inimeste kohta, kes seal liikusid. Erinevalt Stockholmist, kus me samuti olime kesklinnas elanud, oli kogu olemasolev vaesus ja viletsus tänaval näha. Mulle see meeldis.
„Siin see on,” ütles Linda ja peatus ühe ukse taga. Sealsamas kõrval asuva bingosaali ees seisid kolm viiekümneaastast tuhmi näonahaga naist ja tegid suitsu. Linda libistas pilguga üle uksetelefoni kõrval asuva elanike nimekirja ja toksis sisse numbri. Kohe teineteise kannul möödusid mürinal kaks bussi. Seejärel kostis sumisti hääl ja me astusime pimedasse trepikotta, panime vankri seina äärde ja läksime trepist üles kaks korrust kõrgemal asuva korteri ukse taha, Heidi süles ja Vanja Lindaga käsikäes. Kui me üles jõudsime, oli korteriuks paokil. Ka korter oli pime. Mul oli vastumeelt uksest sisse minna, oleksin hea meelega uksekella helistanud, see oleks meie saabumise konkreetsemaks muutnud, aga nüüd seisime esikus, ilma et keegi meie tulekut oleks märganud.
Panin Heidi põrandale maha ja võtsin tal jopi seljast. Linda pidi Vanjaga sama tegema, aga too hakkas vastu, kõigepealt tuli saapad jalast võtta, et ta saaks kuldsed kingad jalga panna.
Kummalgi pool esikut oli üks tuba. Ühes mängisid süvenenult lapsed, teises seisid täiskasvanud ja ajasid juttu. Koridoris, mis viis korteri sisemusse, nägin ma Erikut, ta seisis seljaga meie poole ja rääkis ühe lasteaiakaaslase vanematega.
„Halloo!” ütlesin ma.
Ta ei keeranud ringi. Panin Heidi jopi toolile ühe mantli peale ja tabasin Linda pilgu, mis otsis kohta, kuhu Vanja joppi riputada.
„Kas lähme sisse?” küsis ta.
Heidi võttis mul jala ümbert kinni. Tõstsin ta üles ja astusin paar sammu edasi. Erik pöördus meie poole.
„Tere,” ütles ta.
„Tere,” ütlesin ma.
„Tere, Vanja!” ütles ta.
Vanja pööras näo kõrvale.
„Kas annad Stellale kingituse?” küsisin ma.
„Stella, Vanja jõudiski kohale!” ütles Erik.
„Anna sina,” ütles Vanja.
Lasterühmast tõusis püsti Stella. Ta naeratas.
„Palju õnne sünnipäevaks, Stella!” ütlesin ma. „Vanjal on sulle kingitus.”
Vaatasin alla Vanja poole: „Kas annad?”
„Anna sina,” ütles ta tasa.
Võtsin kingituse ja ulatasin Stellale.
„See on Vanjalt ja Heidilt,” ütlesin ma.
„Aitäh,” ütles ta ja rebis sel kohe paberi ümbert. Kui ta nägi, et see on raamat, pani ta selle muude kingituste juurde lauale ja läks teiste laste juurde tagasi.
„Kuidas läheb?” küsis Erik. „Kõik on kombes?”
„Jaa-jaa,” vastasin ma. Tundsin, kuidas särk kleepub rinnale. Ei tea, kas see paistab välja?
„Sul on ilus korter,” ütles Linda. „Kas see on kolmetoaline?”
„Jah,” ütles Erik.
Tal oli näol alati kaval ilme, nagu teaks ta nende kohta, kellega ta räägib, mingit saladust, ja temast oli raske aru saada: tema muiet võis tõlgendada kas iroonilise, sooja või ka ebakindlana. Kui tal oleks olnud silmatorkav või tugev iseloom, oleks see mulle muret teinud, aga ta oli kuidagi nõrgalt ja tahtetult ebamäärane, nii et see, mida ta arvata või mõelda võis, jättis mu täiesti külmaks. Kogu mu tähelepanu oli Vanjal. Ta seisis Linda kõrval, pilk maas.
„Teised istuvad köögis,” ütles Erik. „Seal on veini ka, kui tahate.”
Heidi oli juba tuppa läinud ja seisis riiuli ees, puust tigu käes. Sel olid rattad all ja nöör, millest vedada.
Noogutasin kahele lapsevanemale eemal koridoris.
„Tere,” ütlesid nad.
Mis selle mehe nimi oli? Johan? Või Jacob? Ja naine, oli ta Mia? Ei, kurat, mehe nimi oli Robin.
„Tere,” vastasin ma.
„Kuidas läheb?” küsis mees.
„Ikka hästi,” vastasin ma. „Ja teil?”
„Tänan, hästi.”
Naeratasin neile. Nad naeratasid vastu. Vanja laskis Lindal käest lahti ja astus kõheldes tuppa, kus lapsed mängisid. Veidi aega seisis ta neid silmitsedes. Siis näis, nagu oleks ta otsustanud kõik mängu panna.
„Mul on kuldsed kingad!” ütles ta.
Ta kummardus maha, võttis ühe kinga jalast ja tõstis üles, juhuks kui keegi näha tahab. Aga keegi ei tahtnud. Kui ta sellest aru sai, pani ta kinga jalga tagasi.
„Kas sa ei tahaks sinna istuda ja nendega mängida?” ütlesin ma. „Näe, nad mängivad suure nukumajaga.”
Ta tegi, nagu ma ütlesin, istus nende kõrvale põrandale, aga ei võtnud midagi ette, ainult istus ja vaatas pealt.
Linda võttis Heidi sülle
