tõesti pean mina seda tegema? Võtma kõigi silme all sammukese hoogu ja põrutama täiest jõust jalaga?
Mis siis, kui uks ei tee teist nägugi? Mis siis, kui see lendab lahti ja tabab Lindat?
Ta peaks nurka peitu pugema. Hingasin paar korda sügavalt. Aga see ei aidanud, hing vabises ühtsoodu. Ma ei teadnud midagi hullemat kui säärane tähelepanu. Veelgi räbalamaks tegi enesetunde oht ebaõnnestuda.
Cora vaatas ringi.
„Me peame ukse sisse lööma,” ütles ta. „Kes seda teeks?”
Lukksepp väljus uksest. Kui mina seda tegema pidin, oleks olnud õige hetk ette astuda.
Aga ma ei saanud end niikaugele.
„Micke,” ütles Cora. „Ta on poksija.”
Ta kavatses minna tema juurde elutuppa.
„Ma lähen palun teda,” ütlesin ma. Vähemalt ei varjaks ma siis olukorra alandavat iseloomu ja ütleksin talle avameelselt, et mina, Linda abikaasa, ei julge ust jalaga sisse lüüa, vaid palun, et sina, kes sa oled poksija ja hiiglasekasvu mees, teeksid seda minu eest.
Ta seisis akna all, õllepudel käes, ja rääkis kahe tüdrukuga.
„Tere, Micke,” ütlesin ma.
Ta vaatas minu poole.
„Linda on ikka veel vannitoas kinni. Lukksepp ei saanud ust lahti. Mis sa arvad, kas lööksid ukse sisse?”
„Loomulikult,” vastas ta ja silmitses mind veel viivu, enne kui pudeli käest pani ja koridori suundus. Mina sammusin tema kannul. Rahvas astus kõrvale, kui Micke saabus.
„Kas sa oled seal sees?” küsis ta.
„Jah,” vastas Linda.
„Mine uksest nii kaugele, kui saad. Ma löön selle sisse.”
„Jah,” ütles Linda.
Micke ootas pisut. Seejärel tõstis ta jala ja põrutas sellega nii tugevalt vastu ust, et lukk sisse lendas. Pilpad vihisesid.
Mõned plaksutasid, kui Linda nähtavale ilmus.
„Vaeseke,” ütles Cora. „Anna andeks. Et see just sinuga pidi juhtuma, ja veel nii …”
Micke keeras ringi ja eemaldus.
„Kuidas sul on?” küsisin ma.
„Hästi,” vastas Linda. „Aga ma arvan, et varsti peaks koju minema.”
„Selge see,” vastasin ma.
Elutoas keerati muusika ära, kaks kolmekümnendates naist pidid oma räppluulet lugema, ma ulatasin Lindale jopi, panin selga enda oma, jätsin Cora ja Thomasega hüvasti, põlesin häbist, aga teha jäi viimane asi, pidin Micket tema abi eest tänama, rajasin endale teed läbi luulekuulajate ja peatusin tema ees akna all.
„Ole tänatud,” ütlesin ma. „Sa päästsid Linda.”
„Äh,” ütles ta ja kehitas oma hiiglaslikke õlgu. „See pole kõneväärt.”
Taksoga koju sõites ei vaadanud ma peaaegu üldse Linda poole. Ma ei olnud astunud ette, kui oleksin pidanud, vaid olin nii arg, et olin lasknud seda teha kellelgi teisel, ja kõik see väljendus mu pilgus. Olin äpu.
Kui me olime voodisse heitnud, küsis ta, mis mul viga on. Vastasin, et mul on häbi, et ma ust sisse ei löönud. Ta vaatas mind üllatunult. Talle ei olnud seda pähegi tulnud. Miks ma oleksin pidanud seda tegema? Ma ei olnud ju sedasorti mees.
Teisel pool lauda istuvast mehest õhkus midagi samasugust nagu Stockholmi poksijast. See ei sõltunud kehakasvust ega lihasmassist, sest kuigi mitu meest siin olid treenitud ja trimmis ülakehaga, mõjusid nad ometi kergekaaluliselt, nende toasolek oli põgus ja mööduv nagu uitmõte, aga see oli midagi muud, ja iga kord, kui ma sellise nähtusega kokku puutusin, tajusin ma oma mannetust, nägin end kui kammitsetud ja nõrka meest, kes ma olingi – meest, kes elas oma elu sõnade maailmas. Selle üle ma juurdlema jäingi, heites talle aeg-ajalt pilgu ja kuulates vestlust poole kõrvaga. Nüüd oli see teinud ringi peale erinevatele pedagoogikatele ja kandunud koolidele, mida lastele planeeriti. Pärast väikest vahepala, kui Linus jutustas spordipäevast, kus ta oli osalenud, siirdus jutt eluasemehindadele. Konstateeriti, et need on viimastel aastatel järsult tõusnud, aga Stockholmis rohkem kui Malmös, ja et ilmselt on aja küsimus, millal protsess pöördub, võib-olla langevad hinnad isegi niisama järsult, nagu need tõusnud olid. Siis pöördus Linus minu poole.
„Kuidas Norras eluasemehinnad on?” küsis ta.
„Umbes nagu siin,” ütlesin ma. „Oslo on niisama kallis nagu Stockholm. Ja provintsis on natuke odavam.”
Ta jäi mind silmitsema, otsekui pakuks mulle võimalust pausi vestluses ära kasutada, aga kuna ma seda ei tahtnud, pööras pilgu ära ja lobises edasi. Ta oli teinud niisamuti esimesel üldkoosolekul, kus me käisime, aga tookord mõnevõrra kriitilise alatooniga, sest, nagu ta ütles, kui koosolek hakkas lõppema ja Linda ja mina ei olnud ikka veel sõnagi lausunud, asja mõte on selles, et kõik saaksid sõna sekka öelda, see ongi vanemateühistu mõte. Mul polnud aimugi, mida ma peaksin arvama asja kohta, mida arutati, nii et Linda pidi, kerge õhetus näol, kaaluma poolt- ja vastuargumente kogu perekonna nimel, samal ajal kui kogunenud üldkoosolek teda üksisilmi jõllitas. Küsimus oli esiteks selles, kas lasteaed peaks lahti laskma koka ja ostma sisse catering’i, mis oli odavam, ja teiseks, milline söök niisugusel juhul valida, kas taimetoit või tavamenüü. „Ilves” oli tegelikult taimetoidulasteaed, sellepärast see omal ajal asutatigi, aga nüüd olid vaid kaks paari vanemaid taimetoitlased ja kuna lapsed pakutavaid aedviljavariante eriti ei söönud, arvasid paljud vanemad, et sellest põhimõttest tuleks loobuda. Arutelu kestis mitu tundi ja pühkis teemast üle nagu traalnoot merepõhjast. Näiteks osutati erinevat tüüpi vorstide lihaprotsendile: üks asi oli see, et poevorstidele oli lihaprotsent peale märgitud, hoopis teine asi aga vorstid, mida pakkusid catering’i-firmad, sest kuidas võiks nende lihaprotsenti teada saada? Minu meelest polnud vorstil ja vorstil vahet, mul polnud aimugi sellest maailmast, mis mulle tol õhtul avanes, veelgi vähem aga sellest, et leidus inimesi, kes võisid sellesse nii põhjalikult süüvida. Kas pole tore, kui lastel on kokk, kes neile köögis süüa teeb? mõtlesin ma, aga ei öelnud, ja hakkasin vähehaaval lootma, et arutelu saab niiviisi mööda, et me midagi ütlema ei peagi, kuni Linus niisiis pööras meile oma ühtaegu läbinägeliku ja naiivse pilgu.
Elutoast kostis Heidi nuttu. Ma mõtlesin jälle Vanjale. Harilikult lahendas ta säärased olukorrad nii, et tegi täpselt sama, mida teised. Kui nood tõmbasid laua alt tooli, tõmbas ka tema tooli, kui nemad võtsid istet, võttis ka tema istet, kui nemad naersid, naeris ka tema, kuigi ta ei saanud aru, mille üle naerdakse. Kui nemad jooksid ringi ja hüüdsid mõnd nime, jooksis ka tema ringi ja hüüdis mõnd nime. See oli tema meetod. Aga Stella oli selle läbi näinud. Kord, kui ma juhuslikult seal olin, kuulsin, kuidas ta ütles: Sa teed ainult järele! Sa oled papagoi! Papagoi! See ei olnud takistanud Vanjat jätkamast, sest meetod oli ju hästi toiminud, aga siin, kui Stella ise vastuvõtu korraldas, takistas see teda mõistagi. Ma teadsin, et ta saab aru, milles on asi. Ta oli mitu korda sama asja Heidile öelnud, et too teeb ainult järele ja on papagoi.
Stella oli poolteist aastat vanem kui Vanja, kes teda üle kõige imetles. Kui Vanja kaasa tohtis mängida, siis ainult Stella armust, ja see võim oli tal lasteaias
