jutt saastekvootide ostmisele ja seejärel uutele tšarterrongireisidele, mida oli just pakkuma hakatud. Oleksin kindlasti võinud selle kohta arvamust avaldada, aga ei teinud seda, tühjast-tähjast lobisemine kuulub ühte neist loendamatutest valdkondadest, milles olen võhik, nii et istusin nagu ikka, suu vett täis, noogutasin kaasa, naeratasin, kui teised naeratasid, ja igatsesin sealt kogu hingest minema. Stella ema Frida seisis tööpinna ees ja valmistas salatikastet. Ta ei elanud enam Erikuga koos, ja kuigi nad Stella pärast kenasti teineteist aitasid, võis lasteaia juhatuse koosolekul märgata nende vahel aeg-ajalt vimma ja hõõrumist. Frida oli blond, kõrgete põsesarnade ja pilukil silmadega, pikk ja sale, ja oskas hästi riides käia, aga oli endast liiga heal arvamisel, tegeles liiga palju iseendaga, et olla mulle sümpaatne. Mul ei ole mingit probleemi ebahuvitavate või ebaoriginaalsete inimestega, neil võib olla muid ja olulisemaid omadusi, nagu soojus, tähelepanelikkus, sõbralikkus, huumorimeel ja anded, mis annavad vestlusele hoo sisse, oskus tekitada enda ümber turvatunnet, panna perekond toimima, aga ebahuvitavad inimesed, kes arvavad, et on ebatavaliselt huvitavad ja sellega praalivad, ajavad mul südame pahaks, kui ma nende seltsis pean viibima.
Ta asetas kausi mingi seguga, mida ma pidasin salatikastmeks, aga mis oli hoopis dipp, kandikule, kus olid juba porgandi- ja kurgikangidega kausid. Samal hetkel tuli Vanja kööki. Kui ta oli meie asukoha kindlaks teinud, tuli ja seisis ta meie kõrvale.
„Ma tahan koju,” ütles ta vaikselt.
„Me ju alles tulime!” ütlesin ma.
„Ma oleme siin veel natuke aega,” ütles Linda. „Ja näe, nüüd saate maiustusi!”
Kas ta mõtles aedviljakandikut?
Ju vist.
On ikka hullud siin riigis.
„Ma tulen sinuga kaasa,” ütlesin ma Vanjale. „Läki.”
„Kas võtad Heidi ka kaasa?”
Ma noogutasin ja tassisin ta, Vanja sabas, laste juurde tuppa. Frida tuli minu järel, kandik käes. Ta asetas selle väikesele lauale, mis oli keset tuba.
„Siin on teile natuke süüa,” ütles ta. „Enne kui tort saabub.”
Lapsed, kolm tüdrukut ja poiss, mängisid endiselt nukumaja ees. Teises toas jooksid ringi kaks poissi. Erik seisis ka seal, muusikakeskuse ees, cd käes.
„Mul on siin norra džässi,” ütles ta. „Kas sind huvitab džäss?”
„Jaaa…” ütlesin ma.
„Norra on hea džässimaa,” ütles ta.
„Kes sul siin on?” küsisin ma.
Ta näitas mulle ümbrist. See oli bänd, millest ma ei olnud midagi kuulnud.
„Vaat kui tore,” ütlesin ma.
Vanja seisis Heidi selja taga ja püüdis teda tõsta. Heidi hakkas vastu.
„Ta ütleb, et ta ei taha, Vanja,” ütlesin ma. „Ära tee.”
Kui ta ikka üritas, läksin nende juurde.
„Kas sa porgandit ei taha?” küsisin ma.
„Ei,” vastas Vanja.
„Aga dippi on ka,” ütlesin ma. Läksin laua juurde, võtsin porgandikangi ja pistsin selle valgesse, ilmselt hapukoorega tehtud dippi, ja seejärel suhu.
„Mm,” ütlesin ma. „Hirmus hea!”
Miks nad ei võinud pakkuda vorste, jäätist ja limonaadi? Pulgakommi? Tarretist? Šokolaadipudingit?
Oli ikka kuradi nõme lollidemaa. Kõik noored naised ahmisid nii meeletult vett juua, et seda pritsis neil kõrvust välja, ning pidasid seda „kasulikuks” ja „värskendavaks”, aga selle tagajärjel tõusis ainult kusepidamatusega noorte kõver selles riigis taevastesse kõrgustesse. Lapsed sõid täisterapastat ja täisteraleiba ja igasugu veidraid jämedaid riisisorte, mida nende maod ei suutnud täiel määral seedida, aga sel polnud tähtsust, sest see oli „kasulik” ja „värskendav”, see oli „tervislik”. Oh, nad vahetasid ära toidu ja vaimu, uskusid, et võivad end paremaks inimeseks süüa, saamata aru, et toit on üks asi, aga toidu tekitatud ettekujutused hoopis teine. Ja kui sa seda ütlesid, kui sa selles suunas vihjasid, siis olid sa kas reaktsionäär või norralane, see tähendab inimene, kes on arengus kümme aastat maha jäänud.
„Ma ei taha,” ütles Vanja. „Mul ei ole kõht tühi.”
„Olgu peale,” ütlesin ma. „Aga vaata. Kas nägid? Seal on rong. Tahad, paneme selle kokku?”
Ta noogutas ja me istusime teiste laste taha põrandale. Mina hakkasin raudteerööpaid poolringi seadma, aidates samal ajal ettevaatlikult Vanjal tema omi paika saada. Heidi oli nihkunud teiste juurde, liikus raamatukapi äärt pidi ja uuris kõike, mida seal leidus. Iga kord, kui kahe poisi liigutused talitsematuks muutusid, pööras ta pead ja vaatas neid.
Erik pani lõpuks plaadi peale ja keeras hääle valjuks. Klaver, bass ja löökriistade tohuvabohu, mida teatud tüüpi trummarid armastavad – säärased, kes taovad kive vastamisi või kasutavad muid käepäraseid vahendeid. Minule tundus see vahel nagu tühi koht, vahel lihtsalt naeruväärne. Ma vihkasin džässikontsertidel plaksutamist.
Erik nõksutas natuke muusikarütmis pead ja keeras siis selja, tegi mulle silma ja läks kööki. Samal hetkel helises uksekell. Tulijad olid Linus ja tema poeg Achilles. Linusel, kel oli mütsak mokatubakat ülahuule all, olid jalas mustad püksid ja seljas must mantel, mille all oli valge särk. Tema heledad juuksed olid pisut sagris ning silmad, mis korterisse vaatasid, ausad ja naiivsed.
„Terekest,” ütles ta. „Kuidas läheb?”
„Kenasti,” ütlesin ma. „Ja sul?”
„Käib kah.”
Achilles, kes oli suurte tumedate silmadega pisike juntsu, võttis jopi seljast ja kingad jalast, vahtides minu taga olevate laste poole. Lapsed on nagu koerad, leiavad rahvahulgast alati omasugused üles. Ka Vanja vaatas teda. Achilles oli tema lemmik, kelle ta oli välja valinud, et too võtaks enda peale Alexandri rolli. Aga kui poiss oli riided maha võtnud, läks ta otseteed teiste laste juurde ja Vanja ei saanud teda mitte kuidagi takistada. Linus liikus sujuvalt köögi poole ja himukus, mida arvasin ta pilgus märkavat, ei võinud tulla muust kui lootusest pisut lobiseda.
Tõusin ja vaatasin Heidi poole. Ta istus akna all tääkliilia kõrval ja tõstis lillepotist mulda põrandale väikestesse kuhjadesse. Läksin tema juurde, tõstsin ta üles, kühveldasin tagasi nii palju mulda, kui kätega õnnestus, ja läksin kööki lappi otsima. Vanja tuli minu kannul. Kui me sinna jõudsime, ronis ta Lindale sülle. Eemal toas puhkes Heidi nutma. Linda vaatas mulle küsivalt otsa.
„Ma võtan ta,” ütlesin ma. „Otsin enne ainult lapi.”
Tööpind oli nõude all lookas, paistis, et sinna on terve söögikord valmis seatud, ja et mitte tüli teha, läksin kempsu, kerisin mitu keerdu kempsupaberit, niisutasin seda kraani all ja läksin tuppa, et põrand puhtaks teha. Tõstsin Heidi, kes ikka veel nuttis, sülle ja viisin ta vannituppa, et tal käsi pesta. Ta väänles ja siputas mu haardes.
„Nii, nii, kena preili,” ütlesin ma. „Saame kohe valmis. Veel ainult natuke. Vaat nii!”
Kui
