mees veidi koomiline välja, kui ta tema ees teerada mööda vaatluskoha poole õõtsus.
„See siin on Vaikne ookean, Harry. Järgmine peatus Uus-Meremaa umbes 2000 märja kilomeetri kaugusel.”
Harry vaatas ringi. Lääne pool nägi ta kesklinna koos Harbouri sillaga, põhja pool supelranda ja purjekaid Watson’s Bayl ja rohelist Manlyt, väina põhjaküljel asuvat eeslinna. Ida pool kaardus horisont erinevate sinise värvi toonide spektris. Kaljud langesid nende ees otse alla ja seal kaugel lõpetasid lained kivide vahel oma pika teekonna müriseva crescendo’ga.
„Nii, Harry, nüüd seisad sa ajaloolises paigas,” ütles Andrew. „1788. aastal saatsid inglased oma esimese laevatäie karistusaluseid Austraaliasse. Oli otsustatud, et nad sätivad end sisse siit umbes miili jagu lõunas Botany Bays, aga kohale jõudes arvas hüva kapten Phillip, et maastik on liiga põrgulik, ning saatis väikese paadi ranniku äärt mööda lõunasse midagi paremat otsima. Nad keerasid sisse ümber neemetipu, millel me praegu seisame, ja leidsid maailma parima sadama. Veidi hiljem tuli kapten Phillip koos ülejäänud laevastikuga: 11 laeva, 750 karistusalust, nii mehi kui naisi, 400 meremeest, neli mereväekompaniid ja kahe aasta jagu varustust. Aga see maa on karmim, kui see välja näeb, ning inglased ei osanud loodust ära kasutada nii, nagu aborigeenid seda tegema olid õppinud. Kui järgmine varustuslaev kaks ja pool aastat hiljem siia tuli, olid inglased nälga surnud.”
„Tundub, et asjad läksid pärast siiski paremaks.” Harry osutas peaga Sydney roheliste seljakute poole ja tundis, kuidas higipiisk abaluude vahelt alla jooksis. See palavus tõi talle kananaha ihule.
„Inglaste jaoks kindlasti,” ütles Andrew ja sülitas tugevalt üle kaljuserva. Nad saatsid süljelarakat silmadega tükk maad allapoole, enne kui see tuule käes hajus.
„Tal vedas, et ta ei pidanud kukkumist läbi elama,” ütles Andrew. „Ta põrkas alla lennates ilmselt kaljude vastu, sest keha küljest oli suuri tükke ära rebitud, kui nad ta leidsid.”
„Kui kaua ta oli surnud olnud, enne kui ta leiti?”
Andrew tegi grimassi. „Politseiarst ütles, et 48 tundi. Aga ta …”
Ta pani pöidla vastu suud. Harry noogutas. Politseiarst oli järelikult üks janune hing.
„Ja sa hakkad kahtlema, kui arvud on liiga ümmargused?”
„Ta leiti reede hommikul, nii et ütleme, et ta suri millalgi kolmapäeva öösel.”
„On siin mingeid jälgi?”
„Nagu sa näed, saavad autod parkida otse siin all, piirkond ei ole öösiti valgustatud ja on suhteliselt inimtühi. Me ei ole saanud ühtegi tunnistajaütlust ega usu ausalt öeldes ka, et neid tulemas oleks.”
„Mis me nüüd siis teeme?”
„Nüüd teeme me seda, mida boss käskis, ehk siis lähme restorani ja kasutame natuke ameti esinduseelarvet. Sa oled siiski Norra politsei kõrgeim esindaja rohkem kui 2000 kilomeetri raadiuses. Vähemalt.”
Andrew ja Harry istusid valge linaga kaetud laua taga. Kalarestoran Doyle’s asus Watson’s Bay kaldal ning seda eraldas merest vaid väike liivarand.
„Naeruväärselt ilus, kas pole?” ütles Andrew.
„Nagu läikiv piltpostkaart.” Väike poiss ja tüdruk ehitasid otse nende ees rannal liivalossi, taustaks asuursinine meri ja lopsaka taimestikuga rohelised seljakud ning kauguses Sydney uhke siluett.
Harry valis kammkarbid ja Tasmaania forelli, Andrew Austraalia lesta, millest Harry tõenäoliselt isegi kuulnud polnud. Andrew tellis pudeli Chardonnay Rosemounti, mis oli „toidu juurde täiesti vale, kuid valge, hea ja mahub just eelarve piiridesse”, ja nägi kergelt üllatunud välja, kui Harry ütles, et ta ei joo alkoholi.
„Kveeker?” küsis ta.
„Ei midagi sellist,” ütles Harry.
Doyle’s oli vana kalarestoran, pereettevõte, ning tuntud kui üks Sydney paremaid, rääkis Andrew. Oli kõrghooaeg ja restoran puupüsti täis ning see seletas Harry meelest, miks teenindaja tähelepanu polnud just lihtne pälvida.
„Siinne kelner on nagu planeet Pluuto,” ütles Andrew ägedalt. „Tiirleb perifeerias, ilmub välja ainult igal kahekümnendal aastal ning on ka siis paljale silmale nähtamatu.”
Harry ise polnud suuteline mingit nördimust tundma ning nõjatus rahuloleva ohkega toolile.
„Aga neil on suurepärane toit,” ütles ta. „Nii et see seletab siis ülikonda.”
„Nii ja naa. Nagu sa näed, ei ole asjad siin nii ranged. Aga mu kogemused õpetavad, et on hea mõte mitte ilmuda sellistesse kohtadesse teksade ja T-särgiga. Oma välimuse tõttu pean ma üht-teist natuke kompenseerima.”
„Mida sa sellega mõtled?”
„Aborigeenidel ei ole sellel maal just kõrge staatus, nagu sa ehk oled aru saanud. Juba üsna alguses kirjutasid inglased kodustele, et põliselanikel on nõrkus alkoholi vastu ning kalduvus varavastastele kuritegudele,” jutustas ta. Harry kuulas huvitatult.
„Nad arvasid, et see on geenides. „Ainus, milleks nad kõlbavad, on põrgumuusika tegemine, puhudes pikki tühje puutükke, mida nad kutsuvad didgeridoo’ks,” kirjutas üks neist. Noh, Austraalia on maa, mis kiitleb sellega, et on suutnud ühendada erinevad kultuurid toimivaks ühiskonnaks. Aga kelle jaoks toimivaks? Probleem või eelis – kõik sõltub vaatepunktist – on see, et põliselanikke ei ole enam näha.
Aborigeenid puuduvad peaaegu täielikult Austraalia avalikust elust, välja arvatud poliitilised küsimused, mis tiirlevad aborigeenide erihuvide ja aborigeeni kultuuri ümber. Austraallased maksavad pattude kustutamiseks selle eest, et nende majades ripuks seinal aborigeeni kunst. Seevastu on aborigeenid aga hästi esindatud sotsiaalabijärjekordades, enesetapustatistikas ja vanglates. Kui sa oled aborigeen, on sul tõenäosus vanglasse sattuda 26 korda suurem kui ülejäänud austraallastel. Mõtle veidi selle peale, Harry Holy.”
Andrew jõi ära ülejäänud veini, kuni Harry selle peale veidi mõtles. Ja selle peale, et ta oli tõenäoliselt just söönud kõige parema kalaroa oma 32-aastases elus.
„Ja siiski pole Austraalia rassistlikum kui teised maad, me oleme ju paljukultuuriline rahvas ning siin elavad inimesed kogu maailmast. See tähendab vaid, et tasub endale ülikond selga panna, kui restorani lähed.”
Harry noogutas uuesti. Selle peale polnud rohkem midagi kosta.
„Inger Holter töötas baaris?”
„Täpselt nii. The Alburys Oxford Streetil Paddingtonis. Ma mõtlesin, et võiksime õhtul sinna sõita.”
„Miks mitte kohe?” Harry märkas, et hakkab kogu sellest aeglusest kannatamatuks muutuma.
„Sest kõigepealt lähme majaperemeest tervitama.”
Pluuto ilmus järsku tähistaevasse.
Glebe Point Road tundus olevat hubane, mitte üleliia saginat täis tänav, kus väikesed, peamiselt rahvuskööke esindavad restoranid maailma eri otstest külg külje kõrval asusid.
„See oli varem Sydney boheemlaskant,” rääkis Andrew. „Ma elasin 70ndatel tudengina siinsamas naabruses. Siit leiab
