ühe käigu põhja poole Queenslandi ja kohtus seal vist mingi Sydney pundiga, kellega ta pärast seda kontakti hoidis. Ma usun, et ta kohtus seal ühe tüübiga, too käis ühel õhtul siin. Aga kõike seda olen ma teile ju juba rääkinud,” ütles ta küsivalt.
„Ma tean, kallis preili Enquist, ma tahan lihtsalt, et minu Norra kolleeg kuuleks seda otse sinult ja saaks samal ajal näha, kus Inger töötas. Harry Holy on ju Norra parim uurija ning võib olla asju, mida me Sydney politseis ei ole tähele pannud, kuid mis võiksid talle silma jääda.
Harryt tabas äge köhahoog.
„Kes on Mr. Bean?” küsis ta imeliku pingul häälega.
„Mr. Bean?” Birgitta vaatas neid mõistmatult.
„Või keegi, kes meenutab seda Inglise koomikut … kas tema nimi pole mitte Rowan Atkinson?”
„Aa, sa mõtled Mr. Beani!” ütles Birgitta ja naeris jälle metsalinnunaeru. Naera veel, mõtles Harry.
„See on Alex, baariomanik. Ta tuleb alles hiljem.”
„Meil on põhjust arvata, et ta oli Ingerist huvitatud.”
„Alex vaatas Ingerit hea pilguga, tõsi. Ja mitte ainult Ingerit, suurem osa tüdrukuid baaris on ühel või teisel ajal tema meeleheitlike püüdluste objektiks olnud. Või siis Viiulrai, nagu meie teda kutsume. Mr. Beaniks nimetas teda ainult Inger. Tal vaesekesel ei ole kerge. Üle kolmekümne, elab ema juures ega jõua omadega kuhugi. Aga bossina on ta täiesti okei. Ja täiesti kahjutu, kui te seda mõtlete.”
„Kuidas sa seda tead?”
Birgitta kirtsutas nina.
„Temas ei ole seda.”
Harry teeskles, nagu teeks plokki märkmeid.
„Kas sa tead, kas Inger tundis kedagi või kohtus kellegagi, kelles … noh, „oleks see”?”
„Noh, siin liigub palju erinevaid tüüpe. Mitte kõik pole homod ning oli palju neid, kellele Inger silma jäi, ilus nagu ta on. Oli. Aga mulle ei tule kedagi konkreetset pähe. Oli üks …”
„Jah?”
„Ei, ei midagi.”
„Ma nägin raportist, et Inger oli siin tööl sel õhtul, kui ta eeldatavasti tapeti. Kas sa tead, kas tal oli pärast tööd midagi kokku lepitud või pidi ta otse koju minema?”
„Ta võttis köögist mingeid toidujääke kaasa, ütles, et need on koerale. Ma teadsin, et tal ei ole koera, nii et ma küsisin, kuhu ta läheb. Ta ütles, et läheb koju. Rohkem ma ei tea.”
„Tasmaania kukkurkurat,” pomises Harry. Birgitta vaatas teda küsivalt. „Tema korteri omanikul on koer,” lisas Harry selgituseks. „Sellele pidi kindlasti midagi altkäemaksuks andma, et terve nahaga sisse pääseda.”
Harry tänas selgituste eest. Kui nad olid minemas, ütles Birgitta: „Meil siin The Alburys on väga kahju selle pärast, mis juhtus. Kuidas tema vanemad hakkama saavad?”
„Mitte just kõige paremini, ma kardan,” ütles Harry. „Mõlemad on muidugi šokis. Ja süüdistavad ennast selles, et lasid tal siia sõita. Kirst saadetakse homme Norrasse. Ma võin Oslo aadressi hankida, kui tahate matusteks lilli saata.”
„Aitäh, see oleks sinust väga kena.”
Harryl oli tahtmine veel millegi kohta küsida, kuid keset kogu seda surma ja matuste juttu ta ei suutnud. Teel välja nägi ta tüdruku lahkumisnaeratust võrkkestal. Ta teadis, et see jääb sinna veel mõneks ajaks.
„Pagan võtaks,” pomises ta enda ette. „Kull või kiri.”
Lokaalis seisid kõik transvestiidid ja tubli ports teisi külastajaid baarileti taga püsti ja tegid järele Katrina & The Wavesi. „Walking On Sunshine” üürgas kõlaritest.
„Sellises kohas nagu The Albury pole aega liiga pikaks kurvastamiseks ja järelemõtlemiseks,” ütles Andrew.
„Nii see ilmselt peabki olema,” vastas Harry. „Elu läheb edasi.” Ta palus Andrew’l natuke oodata, läks baari tagasi ja viipas Birgittale.
„Vabandust, ainult üks viimane küsimus veel.”
„Jah?”
„Harry hingas sügavalt sisse. Ta kahetses juba, kuid oli liiga hilja.
„Kas tead siin linnas mõnd head Tai restorani?”
Birgitta mõtles järele.
„Jaa, üks on Bent Streetil, kesklinnas. Tead sa, kus see on? Räägitakse, et see pidavat olema väga hea.”
„Nii hea, et võiksid kaaluda kaasatulemist?”
See ei kõlanud sugugi hästi, mõtles Harry. Pealegi oli see ebaprofessionaalne. Tegelikult vägagi. Birgitta ohkas tülpinult, aga mitte nii tülpinult, et Harry poleks aru saanud, et võimalus on olemas. Pealegi oli naeratus endiselt suunurkades.
„Kasutad sa seda tihti?”
„Üsna tihti.”
„Kas see töötab?”
„Statistilisest vaatepunktist? Mitte eriti.”
Birgitta naeris, kallutas pea viltu ja vaatas Harryt uudishimulikult. Siis kehitas ta õlgu.
„Miks mitte? Ma olen kolmapäeval vaba. Kell üheksa. Ja sina teed välja, võmmisinder.”
3
Piiskop, poksija ja meriseen
Kui Harry silmad lahti tegi, oli kell ikka alles neli öösel. Ta proovis uuesti magama jääda, aga mõte Inger Holteri tundmatust mõrvarist ning fakt, et Oslos oli kell kaheksa õhtul, hoidis teda ärkvel. Peale selle ilmus kogu aeg silme ette see tedretähnilise näoga tüdruk, kellega ta oli rääkinud ainult kaks minutit, kuid kes oli sellegipoolest pannud ta esinema nii kohutavalt tobedalt.
„Ebaelegantne, Hole,” sosistas ta hotellipimeduses ja kirus ennast.
Kell kuus arvas ta, et võib üles tõusta. Pärast värskendavat dušši läks ta välja pleekinudsinise taeva ja laisa hommikupäikese juurde, et leida koht, kus hommikust süüa. Kesklinnast kostis kõminat, aga hommikune tipptund polnud veel jõudnud siia punaste lampide ja mustaks värvitud silmade juurde. King’s Crossil oli mingi hoolimatu sarm, elamise ilu, mis pani Harry kõndides ümisema. Peale mõne hilise, kergelt tuigerdava ööinimese, trepi peal teki all magava paari ning kahvatu ja õhukeselt riides hommikuse vahetuse hoora olid tänavad endiselt tühjad.
Ühe tänavarestorani ees seisis omanik ja pesi kõnniteed ning Harryl õnnestus endale varajane hommikusöögiserveering välja naeratada. Samal ajal kui ta oma peekonit ja röstsaia sõi, proovis üks kiuslik tuulehoog tema salvrätiga lahkuda.
„Oled varakult kohal, Holy,” ütles McCormack. „See on hea, aju töötab kõige paremini poole seitsme ja üheteistkümne vahel. Pärast seda jääb peamiselt ainult naljategemine, kui minult küsida. Pealegi on siin hommikuti vaikne. Ma suudan vaevu kaks ja kaks kokku liita, kui siin käib selline mürgel,
