Darling Harbouris. Peaaegu kõik teised seal olid asiaadid ja oli selge, et enamik neist olid püsikunded – nad pidasid kelneriga arusaamatuid vestlusi hääletooniga, mis täiesti ennustamatult üles ja alla hüppas.
„See kõlab, nagu hingaksid nad ebaregulaarsete vahedega heeliumi sisse ja teeksid pärast sellist piilupart Donaldi häält,” arvas Harry.
„Kas sulle ei meeldi asiaadid?” küsis Andrew.
Harry kehitas õlgu: „Ah, mis siin meeldida või mitte meeldida. Ma ei tunne ühtegi. Mul ei ole ühtki põhjust, miks nad mulle meeldima ei peaks, kui nii võib öelda. Nad tunduvad olevat aus ja töökas rahvas. Aga kuidas sinuga on?”
„Paljud asiaadid tahavad Austraaliasse tulla ja siin on palju neid, kellele see ei meeldi. Minul ei ole midagi kellegi vastu. Mina ütlen, et tulgu aga.”
Harryle tundus, et talle kuuldus ridade vahelt: „Nagunii on juba liiga hilja, minu rahvas on selle maa kaotanud.”
„Mõni aasta tagasi oli asiaatidel peaaegu võimatu Austraalias elamisluba saada, võimud tahtsid hoida maa nii valgena kui võimalik. Ettekääne oli, et ei taheta suuri kultuurikonflikte – kogemused aborigeenide ühiskonda assimileerimisega polnud pehmelt öeldes just head. Aga siis pakkusid jaapanlased Austraaliale suuri kapitalisüste ja jutt oli kohe teine. Ühtäkki hakati rääkima, et peab vaatama, et ei jäetaks end isolatsiooni, vaid peab hoopis leppima sellega, et Aasia on meie lähim naaber ning kaubavahetus selliste riikidega nagu Jaapan on vähehaaval muutunud tähtsamaks kui kauplemine Euroopa ja USAga. Niisiis said Jaapani ketid ehitada hotelle The Gold Coastile Brisbane’i suunas ning panid ametisse jaapanlastest ärijuhid, kokad ja retseptsionistid, samas kui austraallased said tööd toateenijate ja liftipoistena. Varem või hiljem toob selline asi kaasa vastureaktsiooni. Keegi ei taha omaenda maal saapapuhastaja olla.”
„Sinu rahvas samuti mitte, nagu ma sellest aru saan.”
Andrew naeratas mõrult.
„Eurooplased ei saatnud kunagi aborigeenidele mingit avaldust elamisloa saamiseks.”
Harry vaatas kella. Oli veel paar tundi aega, enne kui The Albury, kus Inger oli töötanud, uksed õhtuks lahti tegi.
„Sa tahad ehk enne korra kodust läbi käia?” küsis Harry. Andrew raputas pead. „Seal ei oota mind praegusel ajal mitte keegi teine peale minu enda.”
„Praegusel ajal?”
„Njaa, viimased kümme aastat. Ma olen lahutatud. Naine elab koos tüdrukutega Newcastle’is. Ma üritan nendega kohtuda nii tihti kui võimalik, aga sinna on tükk maad ja tüdrukud on varsti piisavalt suured selleks, et neil hakkaksid nädalavahetuseks omad plaanid olema. Varsti avastan ma ilmselt, et ma ei ole enam ainus mees nende elus. Nad on kenad väikesed põrgulised, kas tead. Neliteist ja viisteist. Pagan, ma peaksin minema kihutama iga kosilase, kes uksele läheneda julgeb.”
Andrew naeratas laialt. Harry ei saanud teisiti, kui pidi selle kummalise kolleegi vastu sümpaatiat tundma.
„Well, that’s the way it goes, Andrew.”
„That’s right, mate. How ’bout you?”
„Noh. Naist pole. Lapsi pole. Koera pole. Ainsad, kes mul on, on ülemus, isa ja paar tüüpi, keda ma ikka veel semudeks nimetan, hoolimata sellest, et iga korra vahele, kui nad helistavad, jääb aasta. Või iga korra vahele, kui mina helistan.”
„Selles järjekorras?”
„Selles järjekorras.” Nad naersid ning jäid istuma ja vaatama lähenevat õhtust tipptundi. Andrew tellis veel ühe Victoria Bitteri. Inimesed tulvasid poodidest ja pankadest välja: hallijuukselised kullininadega kreeklased, prillidega asiaadid tumedates ülikondades, hollandlased ja äratuntavalt Briti päritolu tüdrukud pikkade ninade ja punaste juustega. Kõik kiirustasid, et jõuda Pramatta bussile või Bondi Junctioni metroo peale. Äriinimesed lühikestes pükstes – Austraaliale omane nähtus, nagu Andrew seletas – olid teel kaide poole, et minna mõne praami peale, mis viis Port Jacksoni lahe põhjaküljel paiknevatesse eeslinnadesse.
„Mis me nüüd teeme?” küsis Harry.
„Lähme tsirkusesse! See on siinsamas lähedal ja ma lubasin ühele sõbrale, et astun ühel päeval läbi. Ja täna on üks päev, kas pole?”
The Powerhouse’is oli väike tsirkusetrupp juba alustanud õhtupoolikuse tasuta etendusega väikesele, kuid noorele ja entusiastlikule publikule. Hoone oli olnud jõujaam ja trammidepoo, kui Sydneys olid veel rööbassõidukid, seletas Andrew. Nüüd toimis see omalaadse tänapäevase tehnika muuseumina. Kaks tragi tüdrukut olid just lõpetanud ühe mitte just väga vaatemängulise trapetsinumbri, kuid olid pälvinud valju ja heatahtliku aplausi.
Suur giljotiin veeretati sisse samal hetkel, kui lavale ilmus kloun. Tal oli seljas värviline kostüüm ja peas triibuline müts, silmanähtavalt inspireeritud Prantsuse revolutsioonist. Ta komistas ning veiderdas laste suureks vaimustuseks. Siis tuli lavale teine, pika valge parukaga kloun ning Harry sai lõpuks aru, et too kujutab Louis XVI-t.
„Mõistetud surma ühehäälelise enamusega,” kuulutas triibulise mütsiga kloun.
Varsti viidi süüdimõistetu tapalavale, kus tema pea – laste jätkuvaks vaimustuseks – pärast suurt karjumist ja kisamist lõpuks korralikult giljotiini alla sai asetatud. Kõlas lühike trummipõrin, tera langes alla ning kõigi üllatuseks – Harry kaasa arvatud – lõigati monarhil pea maha heli saatel, mis meenutas kirvelööki metsas selgel talvehommikul. Pea koos parukaga kargas lahti ja veeres alla korvi. Valgus kustus ning kui see taas süttis, seisis peatu kuningas rambivalguses, omaenda pea kaenla all. Nüüd ei tahtnud laste juubeldamisele enam mingit lõppu tulla. Siis kustus valgus uuesti ja kui see teist korda süttis, seisis kogu trupp ja kummardas ning etendus oli läbi.
Kui rahvas väljapääsu poole voolas, läksid Andrew ja Harry lava taha. Algelises garderoobis olid artistid juba ametis kostüümide seljast võtmise ja meigi eemaldamisega.
„Otto, ütle tere sõbrale Norrast,” hõikas Andrew.
Üks nägu pöördus. Louis XVI nägi ilma parukata ja näo peal laiali oleva meigiga veidi vähem majesteetlik välja.
„Tuka The Indian!”
„Harry, see on Otto Rechtnagel.”
Otto pakkus randmest kostva naksu saatel seisusekohaselt oma kätt ja nägi nördinud välja, kui Harry pisut segaduses olles selle kerge surumisega piirdus.
„No kiss, handsome?”
„Otto arvab, et ta on naine. Aadlipäritolu naine,” selgitas Andrew.
„Loll jutt, Tuka. Otto teab väga hästi, et ta on mees. Te tundute segaduses olevat, noormees? Äkki tahate ise järele vaadata?” Otto naeris helisevat naeru heliredeli ülemises osas.
Harry tundis, kuidas tal kõrvalestad kuumaks muutusid. Paar kunstripsmeid välkus süüdistavalt Andrew poole:
„Kas see sinu sõber räägib ka?”
„Ma vabandan. Minu nimi on Harry … ee … Holy. Võimas number. Uhked kostüümid. Väga … elav. Ja ebatavaline.”
„Louis XVI number? Ebatavaline? Vastupidi. See on vana klassika. Esimest korda etendas seda klounide perekond Jandaschewsky ainult kaks nädalat pärast
