Nahkhiirmees. Ю Несбё

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Nahkhiirmees - Ю Несбё страница 4

Nahkhiirmees - Ю Несбё

Скачать книгу

mitte oma politseipalgaga.”

      Nad keerasid paremale Hereford Streetile ning sisse number 54 väravast. Väike must karvane loom tuli haukudes nende poole ja paljastas rea väikesi teravaid hambaid. Pisike koletis nägi lausa põrgulik välja ning oli rabavalt sarnane turismibrošüüri pildiga tasmaania kukkurkuradist. Agressiivne ja üldiselt selline, keda endale kõri kallale ei tahaks, oli seal kirjas. Liik olevat peaaegu välja surnud ning Harry lootis sisimas, et see nii ka oli. Samal ajal kui siinne eksemplar, suu pärani lahti, tema poole hüppas, tõstis Andrew jala, tabas looma lennu pealt, ja saatis karjuva eluka aia ääres olevasse põõsasse.

      Suure vatsaga mees, kes nägi välja, nagu ta oleks just üles tõusnud, seisis hapu näoga ukse peal, kui nad trepist üles läksid.

      „Mis penist sai?”

      „Imetleb roosipõõsaid,” andis Andrew naeratuse saatel teada. „Me oleme politseist, mõrvaosakonnast. Härra Robertson?”

      „Jajah. Mida te nüüd jälle tahate? Ma olen ju öelnud, et olen öelnud kõik, mis ma tean.”

      „Ja nüüd olete te öelnud, et olete öelnud, et olete öelnud …” Tekkis pikk paus, mille jooksul Andrew ei loobunub naeratamast ning Harry vahetas raskuse vasakult jalalt paremale.

      „Vabandage, härra Robertson, me ei ürita teid jalust nõrgaks võtta, aga see siin on Inger Holteri vend ja ta vaataks hea meelega Ingeri tuba, kui see teile liiga palju tüli ei tee.”

      Robertsoni suhtumine muutus hetkega.

      „Andke andeks, ma ei teadnud … tulge sisse!” Ta avas ukse ja läks nende ees trepist üles.

      „Njaa, ma tegelikult isegi ei teadud, et Ingeril on vend. Aga nüüd kui te ütlete, näen ma muidugi õe ja venna sarnasust.”

      Tema taga pööras Harry end pooleldi Andrew poole ja pööritas silmi.

      Polnud tehtud katsetki Ingeri tuba koristada. Igal pool oli riideid, ajakirju, täis tuhatoose ja tühje veinipudeleid.

      „Eh, politsei palus mul mitte midagi puudutada.”

      „Arusaadav.”

      „Ta ei tulnud lihtsalt ühel õhtul koju. Lihtsalt kadus.”

      „Tänan, härra Robertson, me oleme seletuskirja lugenud.”

      „Ma ütlesin, et ta ei peaks mööda Bride Roadi ja kalaturu juurest käima, kui ta õhtuti koju tuleb. Seal on pime ning palju musti ja kollaseid …” Ta vaatas ehmunud Andrew Kensingtoni poole: „Ma vabandan, ma ei mõelnud …”

      „Kõik on korras. Te võite nüüd minna, härra Robertson.”

      Robertson vantsis trepist alla ja nad kuulsid, kuidas ta köögis pudelitega kolistas.

      Toas olid voodi, mõni raamaturiiul ja kirjutuslaud. Harry vaatas ringi ja üritas luua enda jaoks muljet Inger Holterist. Ohvriteadus tähendas, et tuli end ohvri olukorda panna. Ta mäletas vaevu seda teeseldult jultunud tüdrukut teleekraanilt tema heatahtlikkuse, noorusliku toimekuse ja siniste süütute silmadega.

      Ta polnud igatahes selline kodu küljes kinni olev tüüp, kes oleks kulutanud kogu oma vaba aja pesapunumisele. Seinal ei rippunud ühtki pilti, ainult üks filmi „Kartmatu” plakat Mel Gibsoniga – Harry mäletas seda vaid seetõttu, et see oli mingil mõistetamatul põhjusel võitnud parima filmi Oscari. Nojah, mõtles ta. Järelikult oli Ingeril olnud halb maitse, vähemalt filmide osas. Ja meeste. Ise kuulus Harry nende hulka, kes tundsid end isiklikult reedetuna, kui Mad Max endast Hollywoodi staari tegi.

      Seinale oli kinnitatud ka pilt Ingerist pingil istumas, taustaks mingid värvilised, vesterne meenutavad fassaadid ning kaaslasteks punt pikajuukselisi habemega noorukeid. Tal oli seljas vabalt langev lilla kleit. Tema heledad juuksed rippusid lahtiselt mõlemal pool tema kahvatut tõsist nägu. Noorel mehel, kelle käest ta kinni hoidis, oli laps süles.

      Riiulis oli pakk tubakat, mõned astroloogiaalased raamatud ja robustselt väljalõigatud puumask, mille pikk nina paindus alla nagu nokk. Harry pööras maski ümber. „Tehtud Paapua Uus-Guineas”, seisis hinnasildil.

      Need riided, mis polnud mööda voodit ega põrandat laiali, rippusid väikeses riidekapis. Neid polnud palju. Mõned puuvillased särgid, kulunud mantel ja kübarariiulil suur õlgkübar.

      Andrew võttis kirjutuslaua sahtlist paki sigaretipabereid.

      „King Size Smoking Slim. Keeras tema endale alles suuri sigarette.”

      „Kas te leidsite siit mingeid narkootikume?” küsis Harry.

      Andrew raputas pead ja osutas sigaretipaberitele.

      „Aga ma võin kihla vedada, et kui me oleksime tuhahunnikud tolmuimejaga kokku korjanud, siis oleksime kanepi jäänuseid leidnud.”

      „Miks seda tehtud ei ole? Kas rühm polegi sündmuskohal käinud?”

      „Esiteks ei ole meil mingit põhjust oletada, et see siin on sündmuskoht. Teiseks ei ole marihuaana suitsetamine midagi sellist, mille pärast kõva lärmi lüüa, meil siin Uus-Lõuna-Walesis on marihuaana suhtes tunduvalt pragmaatilisem hoiak kui nii mõneski teises osariigis. Ma ei taha välistada, et mõrv võiks kraamiga seotud olla, aga üks või kaks pläru on selles kontekstis väheolulised. Seda, kas ta ka muid aineid tarvitas, ei või me kindlalt teada. The Alburys on liikvel mingil määral koolat ja disainernarkootikume, aga keegi neist, kellega me rääkinud oleme, ei ole nimesid nimetanud ning vereproovidest ei leitud midagi. Kõige kangematest ainetest Inger igatahes sõltuvuses ei olnud. Tal polnud süstlajälgi ning meil on kõige karmimatest ringkondadest päris hea ülevaade.”

      Harry vaatas teda. Andrew köhatas.

      „Vähemalt selline on ametlik versioon. Siin on muide üks asi, mille kohta nad arvasid, et sina meid aidata saad.”

      See oli kiri. „Kallis Elisabeth”, algas see, ja oli ilmselt alles pooleli. Harry libistas silmad kirjast üle:

      Jajah, mul on kõik hästi, ja mis kõige tähtsam – ma olen armunud! Ta on loomulikult ilus nagu Kreeka jumal, pikkade pruunide lokkis juustega, trimmis tagumikuga ja pilguga, mis ütleb sulle seda, mida ta sulle juba sosistanud on: ma tahan sind nüüd, kohe, lähima nurga taga, WCs, laua peal, põrandal, kus iganes. Tema nimi on Evans, ta on 32-aastane ja (üllatus-üllatus) varem abielus olnud ning tal on kena väike pooleteiseaastane poeg nimega Tom-Tom. Praegu ei ole tal mingit kindlat töökohta, aga ta ajab ise väikest viisi äri.

      Ning jah, ma tean, et sa aimad halba, aga ma luban, et ei lase end halvale teele viia. Vähemalt mitte esialgu.

      Aitab Evansist. Ma töötan ikka veel The Alburys. „Mr. Bean” ei kutsu mind enam välja pärast seda, kui Evans ühel õhtul baaris sees käis, ja see on igal juhul edasiminek. Aga ta jälgib mind ikka veel oma kleepuva pilguga. Fui! Tegelikult hakkab mul sellest tööst veidi kõrini saama, aga ma pean veel niikaua seal püsima, kuni elamisloa pikendatud saan. Ma olen NRK-ga rääkinud, nad plaanivad järgmisel sügisel sarjale uut hooaega ja ma saan kaasa teha, kui tahan. Decisions, decisions!

      Kiri lõppes seal, ilma allkirja ja kuupäevata.

      Lahkudes tänas Harry Robertsoni kättpidi ning Robertson vastas kummardusega kaastunnet avaldades ning öeldes, et Inger oli olnud suurepärane tüdruk ja fantastiline üürnik ning ühesõnaga kogu maja ja

Скачать книгу