style="font-size:15px;"> Dogger võttis selle kahe käe vahele, vahtis seda pikka aega, otsekui ei teaks päriselt, mida sellega peale hakata, kuid tõstis siis klaasi ebakindlalt suule. Ta jõi aplalt, kuni kogu piim oli otsas. Ta ulatas tühja klaasi mulle tagasi.
Hetkeks näis ta nii õnnis nagu Raphaeli ingel, kuid see mulje hajus kiiresti.
„Sul on valged vuntsid,” ütlesin talle. Kummardusin kurkide kohale ning rebisin väädi küljest suure tumerohelise lehe, et sellega tema ülahuul puhtaks pühkida.
Valgus hakkas tema tühjadesse silmadesse tagasi tulema.
„Piim ja kurgid…” ütles ta. „Kurgid ja piim…”
„Mürk!” hüüdsin ma, kargasin üles-alla ning lehvitasin käsi nagu kana, näitamaks talle, et kõik on kontrolli all. „Surmav mürk!” Ning me mõlemad naersime natuke.
Ta pilgutas silmi.
„Heldeke!” ütles ta aias ringi vaadates, otsekui oleks ta sügavaimast unest ärganud printsess. „Päev on hakanud täitsa ilusaks pöörama!”
Isa ei tulnud lõunasöögile. Enda rahustamiseks surusin kõrva vastu tema kabineti ust ning kuulasin mõne minuti filatelistlike lehekülgede keeramist ja aeg-ajalt kostvat isalikku köhatust. Otsustasin, et asi on närvides.
Söögilauas istus Daphne ninapidi Walpole’is (Horace), unustatud kurgivõileib vettinult tema kõrval taldrikul lebamas. Pidevalt ohkav Ophelia, kes alatasa jalga üle põlve ja sealt maha tõstis, vahtis ilmetult tühjusesse ning ma võisin vaid oletada, et ta sahkerdas oma peas Kolmeteistkümne Pardi kõrtsi ja võõrastemaja meistrimehe ja kõige peale mihkli Ned Cropperiga. Ta oli oma siivutu unelusega nii ametis, et ei märganudki, kui ma lähemale kummardusin, et paremini tema huuli näha, sellal kui tema hajameelselt roosuhkrutüki võttis, selle endale suhu pistis ja imema hakkas.
„Ahaa,” ütlesin otseselt mitte kellelegi, „vistrikud hakkavad hommikuks vohama.”
Ta krahmas minu poole, kuid minu jalad olid kiiremad kui tema lestad.
Tagasi ülakorrusel oma laboratooriumis, panin kirja järgneva:
Reede, 2. juuni 1950, 13.07. Nähtavat reaktsiooni veel ei ole. „Kannatlikkus on geeniuse lahutamatu koostisosa.” (Disraeli)
Ma ei saanud magada. Tavaliselt, kui tuli ära kustutada, jään kohe magama nagu nott, kuid täna see nii ei olnud. Lebasin selili voodis, käed kukla all, ja mõtlesin möödunud päeva sündmustele.
Kõigepealt isa. Ei, see polnud päris täpne. Kõigepealt oli surnud lind ukselävel – ja siis isa. Ma arvasin, et olin näinud tema näol hirmu, aga üks väike osake minu ajust ei tahtnud seda endiselt uskuda.
Minu – ja meie kõigi – jaoks oli isa kartmatu. Ta oli näinud sõja ajal nii mõndagi: kohutavaid asju, mida ei tohiks kunagi sõnadessegi panna. Ta oli kuidagimoodi elanud üle need aastad pärast Harrieti kadumist ja oletatavat hukkumist. Ja kõige selle vältel oli ta olnud tugev, vankumatu, visa ja murdumatu. Uskumatult inglaslik. Väljakannatamatult vapper. Aga nüüd…
Ja siis oli veel Dogger: Arthur Wellesley Dogger, kui tuua siinkohal ära tema „täielik patronüüm” (nagu ta seda oma parematel päevadel nimetas). Dogger oli tulnud meie juurde alguses isa toapoisina, aga kui „selle ameti muutlikkus” (tema väljend, mitte minu oma) talle liiga kurnavaks osutus, leidis ta, et oleks „mugavam” hakata ülemteenriks, siis sohvriks, siis Buckshaw’ töömeheks, siis jälle mõneks ajaks sohvriks. Viimastel kuudel oli ta vaikselt nagu langev sügisleht sättinud end oma praegusesse ametisse aednikuna ning isa oli annetanud meie auto, Hillmani kombi, Püha Tancredile loteriiauhinnaks.
Vaene Dogger! Täpselt nii ma temast mõtlesin, kuigi Daphne oli mulle öelnud, et ma ei tohiks mitte kunagi kellegi kohta midagi sellist öelda. „See pole mitte ainult üleolev, vaid ei arvesta ka tulevikuga,” selgitas ta.
Aga ikkagi, kes suudaks unustada pilti Doggerist aiamüüri najal? Suur abitu mehemürakas, kes lihtsalt seisab seal, juuksed ja tööriistad segamini, aiakäru kummuli, näol ilme otsekui… otsekui…
Minu kõrv püüdis kinni sahina. Pöörasin pead ja kuulatasin.
Ei midagi.
See on teada-tuntud fakt, et mul juhtub olema täiuslik kuulmine, sedasorti kuulmine, nagu isa mulle ükskord ütles, mis võimaldab selle omanikul kuulda ämblikuvõrke nagu hobuseraudu vastu seina kolisemas. Harrietil oli samuti olnud täiuslik kuulmine ja mõnikord meeldis mulle kujutleda, et ma olen mõnes mõttes üks kummaline jäänuk temast: kaks ilma kehata kõrva, mis heljuvad Buckshaw’ kummitavates tubades ja kuulevad asju, mida oleks vast parem mitte kuulda.
Aga kuulake! See heli kostis jälle! Hääle kaja; tühi ja kõmisev nagu sosistus tühjas küpsisepurgis.
Lipsasin voodist välja ning hiilisin kikivarvul akna juurde. Hoolega vaadates, et ma kardinaid väga ei liigutaks, piilusin välja juurviljaaeda täpselt siis, kui kuu kuulekalt pilve tagant välja tuli ja kogu hoovi valgustas, just nagu mõnes esmaklassilises „Suveöö unenäo” lavastuses.
Kuid näha polnud midagi peale kuu hõbedase valguse, mis kurkide ja rooside vahel tantsiskles.
Ja siis kuulsin ma häält: vihast häält nagu hilissuvise mesilase sumin, kes üritab läbi suletud aknaklaasi tungida.
Võtsin ümber ühe Harrieti Jaapani siidist hommikumantli (see oli üks kahest, mille ma Suure Põletuse käest päästnud olin), pistsin jalad pärlitega tikitud India mokassiinidesse, mis olid mul susside asemel, ning hiilisin trepimademele. Hääl tuli kuskilt maja sisemusest.
Buckshaw’s oli kaks Suurt Treppi, mis kumbki lookles teineteise peegelpildina alla esimesele korrusele, kus need lõppesid veidi enne musta maalitud joont, mis jagas maleruudulise kahhelpõrandaga halli kaheks. Minu trepp, mis algas Tari tiivast ehk idatiivast, viis sellesse suurde kõmisevasse värvitud halli, mille taga, läänetiiva vastas, asus relvamuuseum ning sellest edasi isa kabinet. Just sealtpoolt hääl kostiski. Ma hiilisin lähemale.
Surusin kõrva vastu ust.
„Pealegi, Jacko,” ütles häbematu hääl teisel pool uksepaneeli, „kuidas sa selle avastuse valguses üldse edasi elad? Kuidas saaksid edasi minna?”
Ühe iiveldama ajava hetke jooksul mõtlesin, et George Sanders1 oli Buckshaw’sse tulnud ning luges isale suletud uste taga epistlit. „Kao välja,” ütles isa, tema hääl ei olnud vihane, kuid tema toon oli nii tasakaalukas ja kontrolli all, et ma teadsin – ta on täiesti raevunud. Oma vaimusilmas nägin tema kortsus kulmu, rusikas käsi, lõuajoont, mis on pingul nagu vibunöör.
„Oh, lase nüüd olla, vanapoiss,” ütles õline hääl. „Me oleme selles koos – oleme alati olnud ja jääme ka edasi. Sa tead seda sama hästi kui mina.”
„Twiningul oli õigus,” ütles isa. „Sa oled jõle, jälestusväärne isik, kes ei vääri inimese nime.”
„Twining? Vana Teetass? Teetass on juba kolmkümmend aastat surnud, Jacko – nagu ka Jacob Marley2. Aga nagu nimetatud Marleygi puhul kummitab tema vaim edasi. Nagu sa võib-olla märganud oled.”
„Ja meie tapsime ta,” ütles isa ilmetu, surnud häälega.
Kas
Inglise näitleja, kes mängis sageli just negatiivseid tegelasi. –
Jacob Marley – tegelane Charles Dickensi „Jõululoost”, kes ilmub vaimuna peategelasele Scrooge’ile.
