et tema nägu oli koiduvalguses kurnatud, nagu ei oleks ta üldse maganud.
„Aias on surnud mees,” ütlesin. „Sa peaksid vist tulema ja vaatama.”
Kui ma seal jalalt jalale tammusin ja küüsi närisin, vaatas Dogger mind pilgul, mida võiks kirjeldada kui etteheitvat, siis kadus ta oma toa pimedusse, et riidesse panna. Viis minutit hiljem seisime koos aiarajal.
Oli selge, et Dogger oli ennegi surnutega kokku puutunud. Nagu oleks ta teinud seda kogu oma elu, põlvitas ta maha ning katsus kahe sõrmega tema kaelalt pulssi. Tema kaugusesse suunatud pilgu järgi sain aru, et ta ei leidnud seda.
Ta ajas end aeglaselt püsti ja pühkis käsi, nagu oleksid need kuidagi mustaks saanud.
„Ma teatan kolonelile,” ütles ta.
„Kas me politseid ei peaks kutsuma?” küsisin.
Dogger libistas sõrmedega üle oma habemetüükas lõua, nagu arutleks ta mõne eluliselt tähtsa küsimuse üle. Buckshaw’s olid telefoni kasutamisele väga ranged piirangud.
„Jah,” ütles ta viimaks, „peame vist küll.”
Kõndisime kahekesi liigagi aeglaselt maja poole.
Dogger võttis telefoni ja tõstis toru kõrva äärde, kuid ma nägin, et ta hoidis sõrme kindlalt hargil. Tema suu avanes ja sulgus mitu korda ning siis tõmbus ta nägu kaameks. Ta käsi hakkas värisema ja hetkeks tundus mulle, et ta pillab toru käest. Ta vaatas abitult minu poole.
„Anna siia,” ütlesin ja võtsin agregaadi tal käest. „Ma helistan ise.”
„Bishop’s Lacey 221,” ütlesin torusse, ja vastust oodates mõtlesin, et Sherlock oleks selle kokkusattumuse peale võib-olla muia-nudki.
„Politsei,” ütles ametlikult kõlav hääl toru teises otsas.
„Konstaabel Linnet?” vastasin. „Siin on Flavia de Luce Buck-shaw’st.”
Ma polnud kunagi varem politseisse helistanud ning pidin toetuma sellele, mida olin raadiost kuulnud ja kinos näinud.
„Ma soovin teatada surmast,” ütlesin. „Ehk saate inspektori saata?”
„Kas teil on vaja kiirabi, preili Flavia?” küsis tema. „Tavaliselt me inspektorit välja ei saada, kui asjaolud just kahtlased ei ole. Oodake, kuni ma pliiatsi otsin…”
Sigines vihale ajavalt pikk paus, mille käigus ma pidin kuulama, kuidas ta oma kirjatarvete varusid läbi tuulab, enne kui jätkas.
„Niisiis, andke mulle surnu nimi, aeglaselt, perenimi enne.”
„Ma ei tea tema nime,” ütlesin. „Ta on võõras.”
See oli tõsi: ma ei teadnud tema nime. Aga ma teadsin liigagi hästi, et aias lamav surnukeha – punaste juustega hallis ülikonnas surnukeha – kuulus mehele, keda ma olin läbi isa kabineti lukuaugu näinud. Mehele, kelle isa oli…
Aga seda ei saanud ma neile ometi öelda.
„Ma ei tea tema nime,” kordasin. „Ma pole teda kunagi varem näinud.”
Ma olin läinud liiga kaugele.
Proua Mullet ja politsei jõudsid ühel ajal, naine tuli külast jala, politsei oma sinise Vauxhalli sedaaniga. Kui viimane kiviklibu klõbina saatel peatus, läks auto eesuks lahti ning üks mees astus sissesõiduteele.
„Preili de Luce,” sõnas ta, nagu annaks minu nime valjult väljaütlemine talle minu üle mingi väe. „Kas ma võin sind Flaviaks kutsuda?”
Noogutasin.
„Mina olen inspektor Hewitt. Kas su isa on kodus?”
Inspektor oli meeldiva välimusega mees, laineliste juuste, hallide silmade ja buldogiliku olemisega, mis meenutas mulle Douglas Baderit, Spitfire’i lennuässa, kelle fotosid olin külalistetoas virnadena kõrguvate vanade The War Illustrated sõjaajakirjade lehekülgedel näinud.
„On küll,” ütlesin, „kuid ta tunneb end üsna haiglaselt.” Selle sõna olin Ophelialt laenanud. „Ma viin teid ise surnukeha juurde.”
Proua Mulleti suu vajus lahti ning tema silmad pidid pealuu seest välja kargama.
„Oh heldene jumal! Andke andeks, preili Flavia, aga oh heldene jumal!”
Kui tal põll oleks ees olnud, oleks ta selle endale üle pea tõmmanud ja jooksu pistnud, aga ta ei saanud seda teha. Selle asemel vaarus ta avatud uksest sisse.
Kaks sinises vormis meest, kes olid otsekui edasiste juhiste ootuses jäänud istuma auto tagaistmele, hakkasid end nüüd sealt välja ajama.
„Uurija Woolmer ja uurija Graves,” ütles inspektor Hewitt. Uurija Woolmer oli kogukas ja kandiline, lömmis poksijaninaga; uurija Graves väike särtsakas blond põselohkudega varblane, kes minu kätt surudes mulle naeratas.
„Kui sa nüüd oleks nii lahke,” ütles inspektor Hewitt.
Uurijad võtsid Vauxhalli pagasiruumist oma varustuse ning ma juhatasin nad sünges protsessioonis läbi maja aeda.
Kui ma olin neile surnukeha kätte näidanud, vaatasin vaimustusega, kuidas uurija Woolmer võttis välja ja sättis puidust kolmjalale oma kaamera ning kuidas tema trullakad vorste meenutavad sõrmed selle väikseid hõbedavärvi nuppe üllatavalt õrnalt mikroskoopilise osavusega paika sättisid. Sellal kui tema tegi mitu ülesvõtet aiast, pöörates erilist tähelepanu kurgipeenrale, avas uurija Graves kulunud nahkkohvri, mis sisaldas korralikult ritta sätitud pudelikesi ning kus ma nägin vilksamisi ka pakki pärgamiinpaberist ümbrikke.
Astusin innukalt lähemale, et paremini näha, endal ila peaaegu voolamas.
„Ma mõtlesin, Flavia,” ütles inspektor Hewitt ettevaatlikult kurkide vahele astudes, „kas sa ei tahaks äkki paluda kedagi meile teed organiseerida?”
Ta vist nägi mu näoilmet.
„Me pidime täna hommikul üsna vara alustama. Kas sa arvad, et saaksid meile midagi kähku korraldada?”
Ja oligi kõik. Nagu sünni, nii ka surma juures. Ainus naissoost isik, kes läheduses leidub, saadetakse suurema tseremooniata vaatama, kas vesi on keenud. Midagi kähku korraldada, tõepoolest! Kelleks ta mind õigupoolest pidas… mingiks kauboiks?
„Ma vaatan, mida teha annab, inspektor,” ütlesin. Jahedalt, lootsin ma.
„Tänan sind,” ütles inspektor Hewitt. Ja siis, kui ma juba köögiukse poole trampisin, hüüdis ta mulle järele: „Kuule, Flavia…”
Pöörasin ootusärevalt ringi.
„Me tuleme selleks ajaks sisse. Sul pole vajadust enam siia välja tulla.”
Jätkus tal alles jultumust! Tõepoolest!
Ophelia ja Daphne istusid juba hommikusöögilauas. Proua Mullet oli neile süngeid uudiseid juba lekitanud ning neil oli olnud piisavalt aega võtta sisse teeseldud ükskõiksust kujutavad poosid.
Ophelia huuled ei olnud ikka veel minu väikese segu peale reageerinud
