Ta oli väga pikk, meeter üheksakümmend oleksin pakkunud. Oma punaste juuste ja roostehalli ülikonnaga meenutas ta mulle Kanada kure topist, mis meil relvamuuseumi ühes pimedas nurgas seisis.
Panin kõrva tagasi vastu uksepaneeli.
„… süü ei aegu,” ütles hääl. „Mis need mõned tuhanded sulle ikka tähendavad, Jacko? Kui Harriet suri, kukkus sulle kindlasti kena kopikas. Ainuüksi kindlustus…”
„Pane oma räpane suu kinni!” karjus isa. „Kao välja, enne kui ma…”
Korraga haarati minust selja tagant kinni ning kare käsi kattis mu suu. Mu süda kargas peaaegu rinnust välja.
Mind hoiti nii kõvasti kinni, et ma ei saanud isegi rabeleda.
„Minge tagasi voodisse, preili Flavia,” sisistas hääl mulle kõrva.
See oli Dogger.
„See pole teie asi,” sosistas ta. „Minge tagasi voodisse.”
Tema haare lõdvenes ning ma raputasin end lahti. Heitsin talle mürgise pilgu.
Nägin hämaruses tema pilku veidi pehmenevat.
„Laske jalga,” sosistas ta.
Ma lasksin jalga.
Tagasi oma toas, kõndisin mõnda aega ühest seinast teise, nagu ma tihti teen, kui keegi mind segab.
Mõtlesin sellele, mida olin kuulnud. Minu isa on mõrvar? See oli võimatu. Arvatavasti oli sellele mõni üsna lihtne seletus. Kui ma oleksin vaid kuulnud ülejäänud vestlust isa ja võõra vahel… kui vaid Dogger ei oleks mulle pimedas kallale karanud. Kelleks ta end õige pidas?
Ma talle alles näitan, mõtlesin.
„Ilma pikema jututa!” ütlesin valjult.
Libistasin Jose Itrubi tema rohelisest paberümbrisest, keerasin oma kaasaskantava grammofoni korralikult üles ning panin peale Chopini poloneesi As-duuris. Heitsin voodile ja laulsin kaasa.
„DAM-dam-dam-dam, DAM-dam-dam-dam, DAM-dam-dam-dam, DAM-dam-dam-dam…”
Muusika kõlas, nagu oleks see komponeeritud filmi jaoks, kus keegi üritab panna käima vana Bentleyt, mis turtsudes järjekindlalt välja sureb – see polnud just muusika, mille saatel unemaale hõljuda…
Kui ma silmad avasin, hiilis akende taga austriroosa koidik. Minu vasest äratuskella seierid näitasid 3.44. Suve ajal läks varakult valgeks ning vähem kui veerand tunni pärast peaks tõusma päike.
Sirutasin, haigutasin ning ronisin voodist välja. Grammofon oli maha käinud, keset poloneesi seisma jäänud, nõel liikumatult plaadivagudes. Hetkeks mõtlesin, et keeran selle jälle üles, et teha meie majapidamisele äratuse Poola moodi. Aga siis meenus mulle, mis oli vaid mõni tund tagasi toimunud.
Läksin akna juurde ja vaatasin alla aeda. Seal oli tööriistakuur, mille klaaspaneelid olid kastest hägused, ja veidi eemal nurgeline tumedam laik, Doggeri kummuli aiakäru, mis oli eilsete sündmuste käigus ununenud.
Mulle tundus, et pean selle õiget pidi pöörama, et seda temale kuidagi heastada, kuigi ma polnud kindel, mida ma täpselt heastada tahtsin, niisiis panin riidesse ja läksin mööda tagatreppi vaikselt kööki.
Kui ma aknast möödusin, märkasin, et proua Mulleti kreemipirukast oli üks tükk välja lõigatud. Kui kummaline, mõtlesin, see ei olnud kohe kindlasti ükski de Luce’idest, kes selle võtnud oli.
Kui üldse oli midagi, milles me kõik ühel nõul olime – üks asi, mis meid perekonnana ühendas –, oli selleks meie ühine jälestus proua Mulleti kreemipiruka vastu. Kui ta meie lemmikute rabarberi- või karusmarjakoogi asemel paljukardetud kreemipirukat juhtus küpsetama, vabandasime end tavaliselt, teesklesime grupiviisilist haigestumist ning saatsime ta kõige pirukaga koju, juhistega serveerida see koos meie parimate soovidega oma heale abikaasale Alfile.
Kui ma välja astusin, nägin, et koidiku hõbedane valgus oli muutnud aia maagiliseks väluks, mille varjusid tumendas müüride tagant tõusva päeva peenike kaar. Kõike kattis sätendav kaste ning ma ei oleks eriti üllatunud, kui roosipõõsa tagant oleks astunud välja ükssarvik ja üritanud mulle oma pead sülle sokutada.
Astusin parasjagu aiakäru poole, kui korraga komistasin ja käpuli maha kukkusin.
„Paganas!” ütlesin, samas ise juba ringi vaadates, ega keegi mind äkki kuulma ei juhtunud. Ma olin nüüd märja musta poriga koos.
„Paganas,” ütlesin veel kord, nüüd veidi vaiksemalt.
Pöörasin ringi, et näha, mille otsa ma komistanud olin, ja nägin seda kohe: kurgipeenrast paistis midagi valget. Ühe ebaleva hetke jooksul andis osa minust endast kõik, et uskuda, nagu oleks tegu väikese rehaga, osava väikese maaharijaga, millel valged kaardus pulgad.
Kuid aru naasis ning mu mõistus ütles mulle, et tegu oli käega. Käega, mis kuulus käsivarre külge, mis omakorda kadus kurgi-peenrasse.
Ja seal, käsivarre lõpus, oli lehtede tumedas varjus kurgiroheliseks värvunud jube nägu. Nägu, mis paistis kuuluvat metsalegendist pärit Rohelisele mehele.
Mingi kõrgem võim, mis oli tugevam minu enda tahtest, sundis mind käpuli maapinnale laskuma, sellele ilmutisele lähemale, osaliselt austusest, osalt selleks, et paremini näha.
Kui ma olin olevusega peaaegu ninapidi koos, lõid tema silmad värelema.
Ma olin liiga ehmunud, et end liigutada.
Kurgipeenras lamav keha hingas võbinal sisse… ja siis, tatimullide saatel, hingas ta otse mulle näkku üheainsa sõna, aeglaselt ja veidi nukralt.
„Vale,” ütles ta.
Mu ninasõõrmed lõid otsekui iseenesest värelema, kui minu ninna jõudis kummaline lõhn – lõhn, mille nimi oli mul hetkeks keele peal.
Tema silmad, sama sinised kui linnud meie portselanil, vaatasid minu omadesse justkui kuskilt ähmasest ja suitsusest minevikust, nagu oleks nende sügavuses mingi äratundmine.
Ja siis nad surid.
Ma tahaksin öelda, et olin südamest muserdatud, kuid see ei olnud nii. Ma tahaksin öelda, et minu esimene mõte oli minema joosta, kuid ka see ei oleks tõsi. Vaatasin hoopis aukartusega, nautides igat detaili: võbelevaid sõrmi, peaaegu nähtamatut pronksjat hägusust, mis tema nahale ilmus, nagu oleks surm minu silme all tema peale hinganud.
Ja sellele järgnes täielik liikumatus.
Ma tahaksin öelda, et kartsin, aga see ei olnud nii. Otse vastupidi. See oli kõige huvitavam asi, mis minuga iial juhtunud oli.
KOLM
Kihutasin läänetiiva trepist üles. Minu esimene mõte oli isa äratada, kuid miski – mingi nähtamatu magnet – sundis mind poolel teel seisma jääma. Daffy ja Feely olid hädaolukordades kasutud; nende kutsumisel ei oleks mõtet. Nii kiiresti ja vaikselt kui võimalik jooksin maja tagumisse otsa, väikese toa juurde köögitrepi lõpus, ning koputasin vaikselt uksele.
„Dogger!” sosistasin. „See olen mina, Flavia.”
Toast
