e>Paljudest ajakirjanikest saavad karjääri mingis punktis ajakirjanduse ajaloo ja traditsioonide tundjad, näiteks siis, kui ametikõrgendus on lõplikult välistatud ja nad asetavad end kõigi poolt armastatud grand old man’i rolli.
esimene jagu
Lahkumine
2015. aasta suvel mõtlesin, et jätan lahkumistseremoonia üldse ära. Aga eneselegi üllatuseks kirjutasin „Eluaegse” mõne kuuga valmis ja kui käsikiri oli trükki minemas, tekkis idee siduda nende mällu, kes ei olnud veel märganud, et mind enam ei ole, kokku kaks asja – romaaniesitlus ja Eesti Meediast äraminek. Ühesõnaga, ilukirjanduse ja ajakirjanduse topeltespresso, milleks näis kõige paremini sobivat tõsieluline näitemäng. Draamavorm on igal juhul tõesem dramaatilistest tänukõnedest, mida kolleegidel olnuks ebameeldiv ette kanda ja mul veel ebamugavam kuulata.
Mõtlesin välja viis stseeni, mis illustreerivad mu tööaastate kõige murdelisemaid hetki. Ajatruus järjestuses kohtun Karl Vaino, Edgar Savisaare, Heldur Tõnissoni, Schibstedi presidendi Rolv Erik Ryssdali ja Margus Linnamäega. Pealkirjaks sai „Suudlus Postimehega”. Tahtsin rõhutada tundeid, ehkki, kui olla täpne, siis ei ole ma ainsatki Postimehe töötajat kunagi nagu kord ja kohus suudelnud. Ja kui pidada Postimehe algeks maskuliinsust, siis tulenevad sellest pealkirjast täiesti eksitavad signaalid. Aga teatritükk ilma kerge intriigita olekski kujuteldamatu, nagu Moliére või Mozart ilma parukata.
Olukord tõotas tulla kentsakas niikuinii: olen enda auks kirjutanud näidendi, olen selle peategelase prototüüp, ise istun esimeses reas ja ise ka plaksutan endale. Arvatakse ilmselt, et mina – silmapaistvalt tagasihoidlik inimene – olen küpses eas hulluks läinud. Mõelgu, mida tahavad, mõtlesin. Olen nüüd vaba mees.
Suurem probleem oli see, kust võtta näitlejaid, kes loeksid mu väärtusetu teksti väärika häälega ette. Helistasin paarile pooltuttavale teatriinimesele. Ühte ootasid ees kodumaise krimifilmi võtted, teist maailmaklassikasse kuuluva tragöödia esietendus. Minu vodevill oli konkurentsitult teisejärguline. Ma isegi ei jõudnud alustada juttu honorarist.
Viimases hädas otsisin üles Ain Mäeotsa, kes on Marie ja Hugo, minu kahe armsa lapselapse lihane onu. Rääkisin talle oma kimbatusest. Mul oli vaja tema nõu ja abi, leidmaks kolm andekat näitlejat, kes suudavad välkkiirelt ümber kehastuda, et ma ei peaks komplekteerima truppi tosinast näitlejast.
Ain ütles, et võtab kogu projekti ette. Lavastajana, produtsendina. Mul oli hirmus hea meel, aga veidike piinlik ka, sest mulle tundus, et olin teinud ettepaneku, millest tal oli võimatu keelduda. Ain on meeletult koormatud mees. Viie lapse isa. Oktoobris pidi ta pühenduma Karlssoni lavastamisele Estonias. Ja nüüd tulen veel mina oma teatraliseeritud pensioneerumisplaaniga!
Saatsin Ainile näidendi, mille kirjutamiseks mul kulus viis päeva, ja pärast seda, kui olin temalt teeninud kiitva hinnangu (kuidas ta ütlekski mulle näkku, et tegemist on tubli katsetusega, aga dramaturgia mõttes pahnaga!), sõitsin Eestist rahuliku südamega ära.
Sel septembrikuu nädalal, mil ma koos abikaasaga Sardiinias varasügiseselt mõnusat Vahemere kliimat nautisin, tabas Tallinnat ja eriti Maakri tänava piirkonda rajuilm. Eesti Meedia uus täisomanik Margus Linnamäe oli alustanud Postimehe mehitamist inimestega, kelle toel lootis anda Eesti suurimale ja vanimale väljaandele teistsuguse hingamise. Paraku kukkus aktsioon – istutada väe ja võimuga Postimehe toimetuse juhiks Hardo Pajula, majandusteaduses asjatundja, aga ajakirjanduses võhik – ühe päevaga läbi. Postimees oli ehmatusest hingetu. Pajula pildus üürikest aega sädemeid nagu säraküünal ja jõudis sellel, kes temast visalt kinni hoidis, näpud ära põletada.
Äripäevale ütles Hardo Pajula järgmist: „See oli mulle selge, et nii kaua, kui Kadastik on seal, siis ei ole võimalik seal töötada. Ma olin naiivne, kui arvasin, et nüüd, mil Kadastik on ära läinud, siis saab. See, et ta on läinud, ei tähenda, et suure mehe vaim ei hõljuks seal. Linnamäe peab ostma palju kadakaid, sest Kadastiku saab välja ainult kadakasuitsuga.”
Pajula on tark mees, aga aeg-ajalt üllatab ta publikut oma lapsesuuga. Minu väljasuitsetamise jutt ei saanud olla Pajula soolo. Selle mõtte pidi talle pähe istutama lehe värske ainuomanik, sest olin kindel, et isemõtleja ja iseotsustaja natuuriga Linnamäe oli Pajulale täpselt selgitanud oma ootusi. Antud juhul tähendas Linnamäe tulevikuvisioon Postimehe viimaste aastakümnete narratiivi eitamist, mõtisklesin kurvalt ja tundsin, kuidas solvumisklomp minu veresooni ummistama hakkas.
Kui Eestisse naasin, selgus, et asjad on veel viletsamad, kui olin arvanud. Postimees oli olnud lagunemise äärel. Kollapsi hoidis ära toimetuse vaprus seista üheskoos Postimehe eest. Kurnatud peatoimetaja Merit Kopli oli loobunud põikpäisele Linnamäele vastu seismast ning otsustanud minna Balti-Saksa Kaubanduskoja Tallinna bürood juhtima. Üksnes Postimehe ajakirjanike betoonmüür kauase peatoimetaja selja taga ei lubanud tal taanduda.
Pajula väljavalimine ei olnud Linnamäe esimene üllatav käik. Võtnud augusti lõpul firma üle kontrolli, asus ta oma loomuomase tasakaalukuse kiuste rabelema ja määras AS Postimees juhatuse esimeheks Janeck Uibo. Uskumatu comeback! Uibo oli Postimehe turundusjuhi ametikohalt lahti lastud napilt pool aastat tagasi, pärast hirmkallist, kuid mõttelagedat reklaamikampaaniat „Kõik on võimalik!”.
Maakri majas on nüüd kõik võimalik, kurvastasid postimehelased ja irvitasid konkurendid. „Lõpetage tragikoomiline seriaal Postimehes!” kirjutas Äripäev ja muretses, et mitte ainult Postimehe, vaid kogu Eesti ajakirjanduse maine on ohus. Linnamäe oli küll nõus Uibot ohverdama, kuid Pajula samaaegne parnassile pressimine ei näidanud märke, et omanik aduks kriisi.
Kas ma pidanuksin olema õnnelik, et veeuputus tuli veel enne, kui jõudsin oma asjad kokku pakkida?
Mitmed väljaanded ning raadio- ja telejaamad küsisid mult kommentaari Postimehe skandaali kohta. Ütlesin kõigile ära. Pärast arupidamist Postimehe inimestega andsin Eesti Ekspressile viimaks järele. Keegi peab tõe avalikult välja rääkima, arvati Postimehes. Sul ei ole moraalset õigust ükskõikselt kõrvalt vaadata, lisati. Sa oled kaasvastutaja. Sina tõid Linnamäe meediasse. Sina pead talle teadvustama, et ajakirjandus ei ole apteegiäri. Sina pead Postimeest kaitsma.
Kaasvastutajana tundsin end tõesti. Kõrvus kihises süüdistus: „Võttis oma nutsu välja ja teised nüüd vaadaku, kuidas ellu jääda.”
Usun, et intervjuu, mis ilmus 2015. aasta 14. oktoobri Ekspressis, oli aus ja piisavalt heatahtlik, et säiliks usk omaniku arukusse, mida õnnetu õppetund tõenäoselt kasvatas. Möönsin, et „iga uus juht teeb asju teistmoodi – see on loomulik” või et „iga ettevõte vajab aeg-ajalt muutusi”. Aga ütlesin ka selgelt välja, et Postimehe omanikul kahjuks veel ei ole ajakirjanduslikku tunnetust. Et kui Linnamäe tahab edukalt konkureerida Hans H. Luigega, kes võib ju olla äriasjades küüniline, aga kes on ajakirjanduses professionaal, siis peab ta leidma ja usaldama tegevjuhte, kelle haridus ja isikuomadused võimaldavad ajakirjandust seestpoolt näha ja mõista.
Asusin oma näidendi viimast stseeni kibekiirelt kohendama. Näitlejad ei olnud veel teksti pähe õppinud ja seepärast sain Claudiuse ja Ophelia repliikidesse – kui pidada iseennast olemise ja mitteolemise vahel kõlkuvaks Hamletiks – lisada äratuntavat päevakajalisust. Aga ma püüdsin oma lavatükis siiski hoida läbivat hea tahte ja lepituse tooni, mida iroonia ja eneseiroonia vaid pisut vürtsitasid. Ja lootsin, et seal, kus sõnadest jääb väheks, annab muusikataust meeleolule õige suuna.
Olin lavastuse helikujundaja. Ennemini oleksin leppinud sellega, et lavastaja lihvib mu lauseid (mida ta tegi minimaalselt) kui sellega, et ta vahetab välja muusikapalad. „Kes maksab, tellib muusika” kehtis selle näidendi puhul täiel määral. Lily Alleni „Fuck You” pärast Vaino etteastet ja Chris Rea „Te Road to Hell” pärast Savisaart olid mul välja valitud
