rel="nofollow" href="#i000030960000.jpg"/>teine jagu
Uudismaa
Oli 24. veebruar 1983. Sisenesin Valgesse Majja.
Ei mäleta, et oleksin kõhedust või hirmu tundnud. Olin elevil. Tagantjärele paistab asi küll nii, et isegi kui oleksin küsimustele vastates kapitaalselt puterdanud, ei oleks enam hakatud pabereid ümber tegema. Asi oli ju varem ära otsustatud – büroo istungid ei olnud väitlemise koht. Seepärast esitatigi mulle vaid paar kombekohast küsimust. Näiteks – kellena ma seni töötasin. Ütlesin, et toimetaja asetäitjana. See vastus rahustas ka neid seltsimehi, kelle olek paistis valvsam. Nolk küll, kõrvatagused alles märjad, aga kui kõlbas asetäitjaks, järelikult on vajalikul määral juba karastunud vastutusrikkaks ideoloogiatööks.
„Kas teil küsimus on?” küsis laua otsas istuv Karl Vaino, EKP Keskkomitee esimene sekretär. Tema eesti keele hääldus oli raske aktsendiga.
„On,” vastasin, täpselt aru saamata, mida Vaino oli küsinud.
„Siis ma kinnitama teid ajaleht Edasi toimetajaks,” tõmbas esimene sekretär otsad kokku, mõistmata, mida mina olin öelnud.
Kätt ei surunud mul keegi. EKP Keskkomitee büroo istungi päevakord oli pikk, formaalsustele polnud mõtet aega raisata. Lihakombinaadi direktori kandidaat ootas juba ukse taga. Nomenklatuuris hulga tähtsam mees kui ühe rajoonilehe toimetaja.
Valge Maja ehk EKP Keskkomitee hoone ees tohtisid parkida ainult mustad Volgad. Meie samblaroheline Žiguli ehk VAZ-2101 ootas mind nurga taga.
„Võib õnnitleda?” küsis roolis istuv Andres.
Naeratasin sõnatult. Äsjase ametissekinnitamise erakordsus ei olnud mulle veel pärale jõudnud. 27-aastane lehetoimetuse juht ehk toimetaja (peatoimetaja tiitlit tollal ei kasutatud) oli süsteemis anomaalia. Kuidas võis see juhtuda? Paremad variandid kukkusid ära?
Oli spekuleeritud võimsa häälega Jüri Paalma ja peaaegu kuuldamatu Kalle Meruski nimedega. Paalma, keskkomitee ajakirjandussektori endine juhataja, oli taandunud Spordilehte. Poliitiliselt olnuks Edasi talle ühtaegu nii tagasitulek kui ka edasiminek, aga Tartusse elama asumine ei tiivustanud teda sugugi. Kalle Merusk elas Tartus ja töötas linnakomitee propagandaosakonnas, kuid oli end ajakirjandusest targu eemale hoidnud ja ka iseloomult oli ta pigem nokitseva teadlase tüüpi kui aktiivne enesekehtestaja (hiljem saigi Meruskist lugupeetud juuraprofessor).
Olin seega justkui hädalahendus. Või kõige käepärasem lahendus. 1982. aasta sügisest peale – pärast seda, kui Sulev Uus oli läinud ülikooli õppejõuks – olin istunud asetäitja kitsas kabinetis. Teine asetäitja Adolf Terask ehk Ats istus edasi oma kabinetis korrus kõrgemal ja värises, sest ta kartis üldse kõike, kaasa arvatud seda, et toimetaja koorem veeretatakse tema, lüheldast kasvu 52-aastase mehe õlule. Seda ohtu siiski ei olnud, sest keegi ei olnud nii südametu, et kujutleda seda südamlikku meest maja kõige külmemas toas lõdisemas. Rattuse nurgapealsest kabinetist puhus tõesti läbi vinge tuul.
Ilmar Rattus oli lahkunud kuu aega tagasi. Sel perioodil kirjutasin juba mina toimetaja asetäitjana lehele alla, see tähendab, et vastutasin viimase kui rea eest. Kui keegi lootiski, et minu kogenematus ja abitus tulevad kiiresti päevavalgele, siis pidi ta pettuma. Midagi erilist ei juhtunud. Ja seejärel Tallinna tegelinskid ilmselt leppisid mõttega, et kõige lihtsam oleks minu ametinime eest sõna „ajutine” ära võtta, ja elu läheb oma igapäevast rada mööda edasi.
Kindel oli see, et ootamatu idee käidi välja kõigepealt Tartus. Ilmar Rattuse arvamusel oli mõju. Ta oli Rahva Hääle taustaga ja keskkomitees respekteeritud mees. Sirbi toimetajaks määramine tähendas Rattusele edutamist. Sirp oli ikkagi vabariiklik väljaanne, mis sellest, et kultuurileht. Arvatavasti tõmbas Ilmarit ka suurem linn. Ta oli küll Tartus sündinud, aga usun, et tema vereringe oli rohkem juba Tallinnaga ühendatud. Ja ega Tartusuguses provintsilinnas olegi suuremate ambitsioonidega mehel muud teha, kui ennast surnuks juua. See oht oli Edasi juhte alati kimbutanud.
Veel aasta tagasi oli ka mind Sirpi ja Vasarasse kutsutud, publitsistikaosakonna korrespondendiks. Kui mul oligi ajukurdude vahel väike vibratsioon, siis Ilmar Rattus likvideeris selle kerge vaevaga: „Mart, kui sa lähed, rikud oma karjääri ära!” Ma ei tea, mida ta silmas pidas. Tagantjärele võib vaid fantaseerida, mis kõik võinuks minna teisiti, kui oleksin siirdunud Sirpi.
Edasis endas peeti kõige tõenäosemaks toimetajakandidaadiks tööstusosakonna juhatajat Ivar Kostabit. Ta teadis seda ise ka ja sellepärast kinnitas ühtelugu, et temal puudub vähimgi huvi toimetajakoha vastu, sest tema on selle ameti jaoks liiga vana mees (Ivar oli sel kaadrite nihutamise erilisel kuul, 1983. aasta veebruaris, 46-aastane). Mida rohkem Ivar osavõtmatust ilmutas, seda tõsisemalt hakati toimetuses tema kandidatuuri võtma. Selleks oli ka alust. Rattus ja Kostabi olid seitsme aasta eest üheskoos lõpetanud NLKP Keskkomitee Kõrgema Parteikooli ja tõenäoselt oli Ivar pettunud selle üle, et erinevalt Ilmarist polnud diplom tema karjääri eriti edendanud. Nüüd lõpuks tekkis šanss.
Naisajakirjanikud miskipärast kartsid Kostabit ja tõenäoselt tegid mõned agaramad, kelle enesekindlus oli kasvanud koos parteistaažiga, Ivari vastu väljaspool toimetust korralikku õõnestustööd. Intriig oli küpsemas.
Mina sain Ivariga väga hästi läbi. Kui noore ja rohelise spordiajakirjanikuna alustasin, tuli ta mulle sageli toeks. Tema oligi enne mind spordis istunud. Jõime Humalas õlut (meil oli tagasaalis stammlaud) ja võtsime kvartal eemal asuvas Miša baaris kolmekesi – Rattus, Kostabi ja mina – aegajalt ka kangemat. Nende jookide nimed olid Segu 1 ja Segu 2, aga mulle ei meenu kuidagi, mille poolest need teineteisest erinesid. Ühte vist joodi esimesena ja teist teisena.
Ilmar Rattus oli mu 1977. aasta algul tööle võtnud ja minusse kogu aeg hästi suhtunud. Olin esimene tema enda „poiss” selles teenekate ja tublide, aga veidi närtsinud ajakirjanike seltskonnas. Kostabi märkas muidugi kohe, et minu kohal kõrgub Rattuse kaitsevari, ja pisut ehk ka sel põhjusel hoidus minuga konkureerimast. Minu võimalikku tõusmist toimetuse etteotsa toetas ta kahe käega.
Edasis polnud puudust autoriteetidest ja isiksustest, keda aga olnuks raske ette kujutada kogu kollektiivi innustamas või järele vedamas. Minul see-eest oli kergelt kalduvus kantseldada.
1981. aastal avanes mul võimalus ilmutada laiemale ajakirjandusringkonnale mõningaid organiseerimisvõimeid. Edasi korraldada olid Ajakirjanike Liidu suvepäevad Mosinal. Kui unustada ära intsident Õhtulehe purupurjus toimetajaga, kes oleks äärepealt Elva jõkke ära uppunud, siis laabus kõik viperusteta. Ürituste väljamõtlemine, planeerimine ja ideede võimalikult perfektne elluviimine on mind alati köitnud.
Mosinal üllatasin kolleege sellega, et pärast Tartu koolipoiste bändi Miks Jutita astus lavale kuulus Ruja, tolle suve Eesti popmuusikataeva absoluutne valitseja. Urmas Alenderi lauldud „Eile nägin ma Eestimaad!” oli tõeline sensatsioon!
Olin Ruja Mosinale meelitanud kitarrist Jaanus Nõgisto abiga. Teadsin „Nõkat” seeläbi, et ta oli olnud režissööriks mitmele ETV noortestuudios minu stsenaariumi järgi tehtud saatele. Aga tutvus oleks äärepealt kasutuks osutunud, sest Ruja juht Rein Rannap avastas Mosinale saabudes, et laval laiutab mingi teine bänd. Rannap oli eeldanud, et sel õhtul on lava ainult Ruja päralt. Lunge, Elgula, Dvinjaninovi ja teiste teisejärguliste muusikute jalajäljed püünel rikkusid Rannapi tuju nii ära, et ta ähvardas kogu kolaga minema kihutada.
Veendusin peagi, et veenmisoskus on juhtimise alus. Rannap andis järele ja asus süntesaatori taha.
Tollasest Edasi koosseisust oli juhtimiseks vajalikke eeldusi kindlasti ka Ülo Russakul, kes
