piirivalvele – sõitsime Moskva-Helsingi rongiga läbi Viiburi – ja seepärast peitsin rahatähed šokolaaditahvlite vahele hoolikalt ära. Kaloririkast Eesti šokolaadi oli mul kaasas suures koguses, et välismaal mitte nälga surra. Olin juba kodus otsustanud, et hoian Soomes maksimaalselt raha kokku. Oma raha eest ei söö ega joo. Kõik need erakordsed abinõud täitsid vaid ühte eesmärki – osta Soomest nii palju heliplaate kui võimalik.
Istusin päevad läbi Lappeenranta raamatukogus, aga mitte selleks, et uurida Elias Lönnroti või Aleksis Kivi kirjanduslikku pärandit, vaid selleks, et ahmida endasse teadmisi uuema aja muusikast ja muusikutest.
1975. aasta sügisel, tagasi Tartus, puhkesin melomaanina õide. Avaldasin ülikoolilehes artikli „Nonstop folgist purukumipopini” ja koos sõbra Toivo Lepikuga – seesama asjalik basskitarrist Syrenast – hakkasime ülikooli uues kohvikus Leningradi maanteel diskosid korraldama. Toivo paigaldas aparatuuri ja vahetas plaate, mina lobisesin mikrofoni.
Diskorit ei aja rahva ette mitte niivõrd altruistlik soov oma muusikalisi leide ligimestega jagada, laval valju häälega plärada või tung iga hinna eest ennast eksponeerida (seda muidugi ka), vaid rahulduse saamine hetkedest, mil teiste inimeste mõtted, tunded ja isegi instinktid on tema meelevallas – kui kümned, sajad või tuhanded inimesed tantsivad diskori pilli järgi. Just sellepärast ongi paljud ajakirjanikud proovinud kätt DJ-na. Pole põhimõttelist vahet, kas ajada inimeste päid segi helikeelega või kirjakeelega. Human touch nii või naa.
Muusikatuul aina paisutas purjesid. Tosin tuttuut Soomest ostetud vinüülplaati (David Bowie, 10cc, Wings jt) garanteerisid meile edu. Need olid kinnised, määratud istekohtade ja kaetud laudadega diskod, kuhu kutsusime eelkõige oma tuttavaid üle ülikooli. Meie ei teeninud kopikatki, kohvik teenis. Meie õhtud ei olnud avangardroki elitaarsed kuulamisseansid, nagu neid korraldas keemikuteduo Mart Tarmak–Viktor Siilats, kellest viimane tuiskas kuus päeva nädalas ringi oma abaluudeni lehvivate juustega (millest sõjalise õpetuse päevaks moodustus imposantselt tihe kuklakrunn). Klass omaette oli minust aasta eespool ajakirjandust õppiv Olav Osolin, kelle ülipopulaarsed diskod tõid ülikooli klubisse kokku kogu Tartu linna noorsoo.
Meie diskoformaat jäi kusagile vahepeale. Valitud seltskonnale, aga lõbus. Poole peo pealt hüppasin ise tantsijate sekka. Korrapäratult vonklev rivitants kulges kätest kinni hoides läbi köögi, üle laudade ja üle baarileti. Joovastusin kõigest, ka oma tulevasest elukaaslasest. 18-aastane Ülle oli siis arstiteaduskonna esimese kursuse üliõpilane perekonnanimega… Pajula. Ilus tüdruk, ilus nimi.
Pärast üht öist suhkrutooside põrandale tühjendamist kaebas kohviku juhataja minu peale haldusprorektorile. Laual oli eksmatrikuleerimise esildis. Terendas kaks aastat sõjaväeteenistust, minu jaoks absurdset, kohutavat ja mõeldamatut.
Esimest korda elus oli mul kasu sellest, et olin ajakirjanik. Poole kohaga korrespondent, aga siiski. Esimest korda elus kirjutasin loo, mida ma ei oleks tahtnud kirjutada. Mis parata, haldusprorektor tahtis lugeda, kui ladusalt edenevad remonditööd ülikooli ühiselamutes. Ega ma midagi valet kirjutanud. Lihtsalt meelsamini oleksin kirjutanud loo Queeni uuest plaadist. Aga Felix Tonga pidi niikuinii peatselt pillid kotti pakkima.
1977. aasta veebruaris, 21-aastase neljanda kursuse ajakirjandustudengina asusin tööle üle tänava Edasi toimetusse. Täiskohaga. Spordikorrespondendiks. Spordi peale sattumine ei olnud sugugi juhus. Aga sellest natuke hiljem. Enne kui elutöö esimene vaatus uuesti ette võtta, tuleb läbi käia viimane. Lõpp annab mõnikord ka algusele uue mõtte.
Trahter Massimo, 29. oktoober 2015
Näidend „Suudlus Postimehega”, 5. stseen
Lava keskel seisavad Margus Linnamäe (näitleja Raivo E. T amm) ja Mart Kadastik (Tambet Tuisk)
Kadastik: Mul on tunne, nagu oleksin narkoosiunest ärganud. V anu valusid enam ei ole ja uued pole veel tulnud. Ä rkad üles ja küsid endalt: kas see, mis minu ümber toimub, on unes või ilmsi? Kus ma olen? Ja kas ma üldse olen?
(Linnamäe ei ütle midagi.)
Kadastik: Tead sa, Margus, et ma kirjutasin esimese nupu Postimehele 40 aastat tagasi. 32 aastat olen seda kremplit juhtinud. 3 2 aastat ühes ja samas kabinetis istunud.
Linnamäe (mõnusalt): Ega sa kogu aeg seal kabinetis istunud. Vahepeal käisid ikka väljas ka.
Kadastik: Tualetis, jah. Ja üle miljoni kilomeetri Tartu ja Tallinna vahet kimanud. Lugematu arv tunde lennuväljade ootesaalides konutanud.
(Linnamäe põrnitseb omaette.)
Kadastik: Ma ei ole asendamatu. S urnuaiad on täis inimesi, kes mõtlesid, et nad on asendamatud. Kui ma kusagil asendamatu olen, siis oma kodus.
Linnamäe: Jah, igaks asjaks oma koht ja oma aeg.
Kadastik: Ma arvan, et sa oled seda oodanud.
Linnamäe: Mida?
Kadastik: Minu minekut.
Linnamäe (mõtleb pikalt): Ma olin sellega arvestanud.
Kadastik: Oodanud või arvestanud?
(Paus. Heliseb Linnamäe mobiil.)
Linnamäe: Halloo! Kust te helistate? Delfi? Ei, Linnamäe ei ole siin. Ütlen talle edasi… Ma tahan sulle öelda seda, et iga juht teeb firmat omamoodi. Kui tuleb uus juht ja teeb teisiti, siis ei tähenda see, et eelmine on midagi valesti teinud.
(Vaikivad.)
Linnamäe: Kas sina ei ole kunagi eksinud?
Kadastik: Olen. Ja kuidas veel.
Linnamäe: Näed siis. Me kõik eksime.
(Vaikivad.)
Kadastik: Ma olen ikka ja jälle mõelnud, miks sa üldse tulid meediaärisse.
Linnamäe: Oleme sellest rääkinud.
Kadastik: Missioon? Eesti asi?
Linnamäe: Nimetame seda nii.
Kadastik: Schibstedi omad rääkisid ka missioonist. J a HeldurTõnisson rääkis Eesti asjast. Aga päeva lõpuks rääkis ainult raha.
(Linnamäe vaikib.)
Kadastik: Nüüd on Tõnisson läinud. Ja mis tast maha jäi? (Linnamäe vaikib.)
Kadastik: See on siiski suur eksitus. R aha ei räägi päeva lõpuks, vaid keset päeva. Päris päeva lõpus, siis, kui päike loojub ega tõuse enam kunagi – siis ei ole rahal vähimatki tähtsust. Surivoodil ei nuta ükski miljonär taga veel ühte miljonit, mis jäi teenimata. Surivoodil lamaja hinge vaevab üks hea sõna, mis jäi õigel hetkel ütlemata.
(Linnamäe vaikib.)
Kadastik: Tead sa, Margus, et ma töötasin kunagi ammu ajakirjanikutöö kõrvalt perekonnaseisuaktide osakonnas. Lugesin paaridele sõnu peale. Ma olen kogu elu sõnu peale lugenud. Pulmades ja peiedel, avamistel ja lõpetamistel. Ja ka omaenda ärasaatmisel räägin
