Rattuse seisukoht oli oluline, ent tema mõte jäänuks mõttetuks, kui selle taha poleks tulnud märksa suuremat võimu omav mees – EKP Tartu Linnakomitee esimene sekretär Indrek Toome. Olin Toomega põgusalt kokku puutunud, ühe korra ka tema Volga tagaistmel Tallinnasse sõitnud. (Meenub, millise pedantse hoolikusega Toome seljast võetud pintsaku enne sõidu alustamist pagasnikusse asetas.)
Usun, et Indrek Toome soovis siiralt Tartu avalikku õhku pisut tuulutada. Ta oli 39-aastane. Minu noorus tuli selles kontekstis kasuks. Loomulikult pidi Toome oma valiku kooskõlastama keskkomitee propagandaosakonnaga. Ja orgosakond ütles ka sõna sekka. Kontrollis üle. Lõpuks andis pealinna parteiaparaat Toome ettepanekule „dobro” tingimusel, et mulle määratakse käendaja. Minu parteiliseks mentoriks sai Tartu linnakomitee ideoloogiasekretär Arno Almann, kes oli esimeses klassis olnud mu venna Tiidu pinginaaber. Jagatud pink mõjutas Arnot ka minuga vennalikult suhtlema. (Sellest, et mul oli olnud käendaja, kuulsin aastaid hiljem, kui professor Almann töötas juba Estonian Business Schooli rektorina.)
Ja veel. Indrek Toome suhtumist minusse võis mõjutada tema kaunis abikaasa Sigrid, kes töötas ETV-s ja kandis ajakirjanduslikke meeleolusid kindlasti ka koju. Selleks ajaks oli mul ajakirjanikuna juba natuke nii nime kui nägu.
1978. aastal kirjutasin Hagi Šeini targal juhendamisel ülikooli diplomitöö, teemaks Eesti Televisiooni noorte audiooriumi huvigrupid. Pikka aega kõikusin kahevahel: kas lasta end suunata Edasi toimetusse või Eesti Televisiooni.
ETV-s omakorda oli kaks varianti. Pidasin läbirääkimisi ETV Tartu stuudio juhi Lembit Heinmaaga ja ETV programmidirektori Voldemar Lindströmiga. Oleks Tallinnas korter antud, oleksin läinud. Õigemini – oleksime läinud. 1977. aasta jaanuarist alates olin naisemees ja kuivõrd mu abikaasa Ülle oli Tallinnast pärit, siis olnuks tema otsemaid nõus Tartust ära kolima.
Elamispinna jutud jäid paraku pinnapealseteks ja seepärast otsustasin Edasis edasi töötada. (1981. aastal naeratas meile õnn, saime Tartus kooperatiivkorteri osta.) Ent televisiooni tõmme ei nõrgenenud.
Aastatel 1976–1982 tegin stsenaristi ja saatejuhina kokku rohkem kui 70 telesaadet: sarjad „Käsikäes”, „Kas professor on kodus?”, „Tark mees taskus”, „Tüliõun”, „Suvepeegel”, „Uperpallid”, „Elu ülikoolis”. Režissöörina on mu partneriteks lisaks Jaanus Nõgistole olnud veel Ants Müürsep, Rein Proso, Riho Raie, Peeter Brambat, Väino Uibo, Tiina Mägi. Enamik saateid sündis koostöös toimetaja Mariina Mälguga, kellel on imetlusväärne võime keset televisioonile ainuomast asjade, elektri ja inimeste kadumist säilitada rahu ning kelmikas naeratus.
Kõik mu saated, mis väärinuksid säilitamist, lasti pärast eetris käimist kassetilt maha – muidu poleks järgmist saadet kusagile lindistada olnud. Seepärast on koos auväärsete professoritega (Viktor Masing, Viktor Palm, Herbert Ligi, Ernst Raudam ja paljud teised) kõige kaduva teed läinud ka hulk unikaalseid kaadreid ja intervjuusid.
Minu saadetes andsid tooni mitmed kuldsuud (Hardo Aasmäe, Mati Heidmets, Rein Veidemann, Krista Muldma-Aru, Tõnis Arro), keda ma sussaninliku saatejuhina püüdsin sohu ajada. Juba tollal huvitas mind mehe ja naise suhte teema. Peaaegu igat vestlussaadet liigendasin grotesksete misanstseenidega. Televisioon on ennekõike mäng ja meelelahutus, see oli mulle selge, kuigi ma tol ajal ei osanud veel läbi näha, et ka „Vremja” või „Teenin Nõukogude Liitu!” on mõnusad meelelahutussaated.
Kuhu iganes võimalik, sinna sokutasin muusikat. Nii Lääne plaatidelt näpatuna kui kodumaiste artistide live-esituses. Kõige enam ekspluateerisin Fixi. Neil oli kasulik iga kord pärast seda, kui nad olid teatanud ansambli laialiminekust, uuesti ekraanile pääseda.
Tuli ette ka altminekuid. Näiteks olin välja mõelnud enneolematu rollivahetuse: Rock Hotel pidi astuma üles lauluga „Rohelised niidud”, selle laulu originaalesitajal, legendaarsel meeskvartetil (Loop, Haug, Klas ja Terasmaa) tulnuks aga esitada „Rockabilly rock”. Kõik olid nõus esinema, välja arvatud Kalju Terasmaa. Tema tõrkumise pärast pidin oma geniaalsest ideest loobuma.
Ent enamasti õnnestus mul mägesidki paigalt nihutada.
Ühe saate salvestusele Tartu Toomemäele tuli stsenaariumi järgi tuua lehm, sest mu luulelisel kolleegil Raimu Hansonil (tutvusin temaga 1975. aastal ehitusmalevas) oli repertuaaris omaloominguline laul „Üks naine lehmaga läks üle mäe”, mida tahtsin saates kasutada. Mu vaimusilme ees keriva idee järgi pidigi lehm üle Toomemäe minema, milline operatsioon valmistas saatebrigaadile kohutavat peavalu. Oli hilissügis ja munakive kattis must jää, mis tegi õnnetu looma jalulpüsimise eriti keeruliseks. Ning kuidas teda veoautost maha ja sinna tagasi saada? Lehm oli veel rohkem närvis kui režissöör, sest ju ta haistis, et see Kolgata teekond lõpeb halvasti – tapamajas. Režissöör võis pärast närvilist salvestust nina täis võtta.
Saatesse jäid sisse ainult mõned suured plaanid, lähemalt ei sobinud lehma piinamist näidata.
Imestan nüüdki, kui tõsiselt võttis Eesti Televisioon ühe poisikeseohtu stsenaristi uitmõtteid. Kümned teletöötajad jooksid minu riivideta fantaasia pärast jalad rakku. Mõnikord ilmaaegu.
Toimetaja Mariina Mälk kinnitab tagantjärele, et minu kirjutatud stsenaariumid olid veenvad, sest need paistsid silma täpse detailikirjeldusega. Nii see ilmselt oli. Saate väljamõtlemine pakkus mulle naudingut, seevastu saate juhtimine oli aja, ruumi ja vastutustunde külge seotud kohustus.
Tavaliselt ma teadsin, mida räägin või mida küsin. Improviseerida on hõlpsam, kui eeltöö tehtud – värv vajab püsima jäämiseks korralikku krunti. Aga ühtepuhku juhtus nii, et mingi tehnilise apsu tõttu tuli saadet otsast alustada või juba salvestatud lõike korrata (otsesaateid tollal peaaegu ei tehtud), ja siis ei tahtnud ma saatebrigaadile jätta muljet, et mul on tekstid kodus pähe õpitud. Nagu Tšehhov ütleb: hea inimene tunneb isegi koera ees häbi. Nõnda siis kasutasin iga uue võtte ajal uusi sõnu ja isegi uusi mõtteid, järjest rabedamaid seejuures, milline varieerimisponnistus oli täiesti tarbetu, sest esiteks ei kuulanud mind võttesaginas niikuinii keegi ning teiseks, kui kuulati, siis teati, et just tõelised telestaarid (näiteks Enn Eesmaa) omandavad oma teksti ammu enne salvestamist ega tõsta kaamerate ees tekkiva erutuse tõttu ühtegi lauset ringi. Hea saatejuht on näitleja, olgu või kehv näitleja. Minul polnud ega ole näitlejaannet.
Kõige sandim oli lugu siis, kui sattusin esinema kellegi teise juhitud saatesse. Siis kadus turvaline pinnas jalge alt. Siis jäi üle ainult suu kinni hoida.
Mäletan, kuidas 1980-ndate lõpus osalesin korra ka populaarse saate „Mõtleme veel!” vestlusringis. Ütlesin saates vaid ühe lause. Teist korda ei pääsenud löögile, sest parema reageerimisvõimega vestlejad alustasid oma etteastet juba siis, kui eelkõnelejal olid viimased sõnad alles huulil.
See oli mulle selge juba 1970-ndate lõpul, et televisioonis jääd viisakalt oma sõnajärge oodates narriks. Seepärast reserveerisingi stsenaariumides endale saatejuhi rolli. Pigem häda pärast, mitte edevusest.
Ajaleht on minu õige koht, ütles sisehääl juba siis, kui veel oli, mille vahel valida. Ajalehes suudan olukorda ise kontrollida ega sõltu pohmellist, mis muserdab operaatorit, valgustajat või helimeest.
Aga televisioon andis mulle siiski erakordselt palju. Saate honorar küündis 100 rublani. (Võrdluseks: Edasi korrespondendi kuupalk oli 120 rubla.) Kolme suhteliselt inimsõbraliku portreeflmi ja ühe nahkse mänguflmi stsenaariumi eest maksti loomulikult kordades rohkem.
Tänu televisioonile olen see, kes ma olen. See pole klišeelik härdus. Kui mul poleks noil keevalistel aastatel – olin ju vaid veidi üle kahekümne – olnud kohustust igal nädalal sõita kahe linna vahet, olla minutipealt õigel ajal stuudios, võtteplatsil ja montaažilaua
